Pooltoonid. Annika Lõhmus

ei jätku? Rahu! sisendasin endale. Kui asja mõistusega võtta, peaks hakkama saama küll. Pisut ebakindla häälega alustasin laulmist. Esimene kõrge sol, millega sisse astusin, oli natuke rabe, aga aaria edenedes suutsin end kokku võtta ja mu hääl helises üha kindlamalt. Loo lõppedes hingasin kergendatult. Polnudki nii paha.

      „Hästi,” ütles Tauno Reimann. „Ole nüüd hea ja laula „Gloriat”.”

      Oeh! Oligi käes see hetk, mida olin kõige rohkem kartnud – kohustuslik lugu. Bachi F-duur missast pärit „Gloria” esimese soprani partii ettevalmistamine oli osutunud parajaks pähkliks. See oli kiire ja vahepeal ei saanud korrakski kopse normaalselt õhku täis tõmmata. Et seda esitada, pidanuks õieti hapnikuballoon varuks olema. Olin kulutanud lugematul hulgal harjutustunde, et leida mingeid vähegi loogilisi hingamiskohti. Kui saatja andis ette tempo, tänasin ennast mõttes, et olin entusiastlikult võtnud akadeemia raamatukogust öölaenutusse mitme erineva variandiga CD-sid ja harjutanud plaadile kaasa lauldes nii aeglasemas kui ka kiiremas tempos. Praegu nõutu oli lihtsalt mõrvarlik.

      Viimase „gloriam tuam” vaibudes ei olnud komisjoni liikmete nägudelt võimalik midagi välja lugeda. Lõpuks ütles Tauno Reimann: „Päris muljetavaldav.”

      Järgmisena esitasin veel kaks lehekülge mulle tundmatu helilooja hilisbarokihõngulise a cappella teose sopranipartiid, saatja mängis teisi hääli kaasa. Eelmisel õhtul oli mulle kätte toimetatud kahekümne kolme leheküljeline paljundatud noot, et kontrollida, kuidas mina kui kandidaat suudan lühikese ettevalmistusajaga omandada võõrast noodimaterjali. Ja siis äkki oli laulmise osa läbi.

      Tauno Reimann asetas küünarnukid lauale, toetas mõtlikult lõua sõrmseongus kätele ja silmitses mind vidukil silmil. „Miks sa siin ansamblis laulda tahad?”

      Vahtisin talle hämmeldunult otsa. Sellist küsimust polnud ma küll oodanud. Ma ei saanud ju öelda, et Meka oli selle ettelaulmisega mulle nii kaua pinda käinud, kuni ma ei jaksanud enam vastu vaielda. Ja kuna olin olnud võrdlemisi kindel, et mind ansamblisse nagunii ei võeta, ei olnud ma ka süvenenud unistustesse sellest, mis saaks siis, kui kõiki loogikaseadusi trotsides risti vastupidi läheks. Kas ma tahtsin seal laulda? Jah, muidugi. Aga miks?

      „Mulle meeldivad väljakutsed,” kuulsin end vastavat.

      Üle Reimanni näo valgus lai naeratus. „Me anname paari nädala jooksul tulemustest teada.”

      Ja see oligi kõik? Vestlus seisnes selles, et küsiti, miks ma Concentuses laulda tahan? Segadusse aetuna keerasin end ringi ja astusin väljapääsu poole.

      „Noodid!” hõikas klavessiinimängija.

      Ma punastasin, läksin võtsin kiiresti oma noodid ja ruttasin seejärel „Nägemist!” pobisedes uksest välja.

      Aeglaselt lonkisin mööda Vene tänavat Raekoja platsi poole. Tunne oli imelik. Mitmeid nädalaid olin valmistunud selleks ettelaulmiseks ning muretsenud ennast peaaegu haigeks. Meka oli pidanud minuga veiniklaasi taga tundide kaupa teraapilisi vestlusi, et süstida minusse natukenegi enesekindlust. Ja nüüd äkki oli see ettelaulmine möödas. Midagi ei andnud enam parandada ja midagi ei sõltunud enam minust.

      Ma ei teadnud, kas tunda kergendust või pettumust. Sügaval hingesopis tahtsin väga Concentuses laulda, sest tajusin, et see töö sobiks mulle, rääkimata muidugi sellest, et tööd oli hädasti vaja. Aga ma ei julgenud hellitada lootust, et mu kandidatuur läbi läheb – sõel sellesse ansamblisse oli erakordselt tihe. Meka oli mulle kunagi rääkinud, kes kõik olid käinud aegade jooksul ette laulmas, kuid polnud koosseisu pääsenud. Nende hulgas oli mitmeid päris tuntud nimesid, kellest mõned olid hiljem jõudnud Estonia lavalaudadele, mõned välismaale, mõned aga olid akadeemias õppejõudude nimistus. Tauno Reimannil tundus olevat väga kindel ettekujutus tämbritest, mis tema loodud kooslust rikastama sobiksid. Nii mõnigi kandidaat võis olla täiesti fantastilise häälega, haruldaselt musikaalne ja osata nooti lugeda paremini kui keegi teine maailmas, ent sellegipoolest jäeti ta ukse taha. Ainult Tauno Reimann teadis, keda ta Concentusesse ootas. Aga ilmselt tänu tema eksimatule radarile sulandusidki ansambli hääled maagilist nüansirikkust pakkudes kokku. Just seda müstiliselt täiuslikku kõla olid paljud arvustused esile tõstnud. Kas minu hääl oleks võinud kunagi olla osake sellest maagiast? Seda teadis ainult jumal taevas. Ja Tauno Reimann.

      Jõudsin viimaks Schnelli parki, istusin purskkaevu juures pingile ja nautisin ilma. Sel aastal oli suvi saabunud varakult ning hellitanud pikast talvest kurnatud eestimaalasi paarinädalase soojalainega. Kummalisel kombel oli kevad otsekui vahele jäänud. Alles kuus nädalat varem, aprilli algul, olin veel suusatamas käinud, kuid viimastele külmadele järgnes kiire sula ning tormiline jääminek ja nüüd oli juba rohkem kui kümme päeva väljas sooja üle kahekümne kraadi. Tänu sellele oli loodus lausa plahvatanud õitsele. Vaatasin, kuidas päikesevalgus tungis läbi pargipuude tiheda oksarägastiku, ning see pilt sundis mind korraks hinge kinni pidama. Ikka ja jälle hämmastas mind, kui palju oli maailmas ilu. Sel hetkel tundsin taas kord, et võib-olla oleksin eelistanud musikaalsuse asemel omada hoopis kunstiannet. Kui kaunilt suutis läbi okste kumav päike toonida rohelise miljoni erineva varjundiga värsket lehekrooni ja kui muinasjutulised näisid need hajusad valgusetriibud, mis ulatusid muru paitama! Oleksin tahtnud seda valgust maalida. Naeratasin oma absurdse mõtte peale. Vahetada muusika kunsti vastu? Ei iialgi! Muusika oli see, mis pani mu hinge helisema ja tegi mind õnnelikuks.

      Korraga taipasin, et hääletu peale seatud mobiil suriseb kotis.

      „Noh?” kuulsin kõne vastu võttes Meka nõudlikku häält.

      „Ma ei tea,” vastasin ebaledes. „Halvasti vist ei läinud, aga midagi ennustada küll ei oska. Lubati paari nädala jooksul ühendust võtta.”

      „Tüüpiline,” kostis Meka. „Aga räägi siis täpsemalt! Kuidas sulle endale tundus?”

      Kehitasin õlgu, kuigi teadsin, et Meka ei näe seda. „Mis siin ikka nii väga rääkida. Aaria läks vist normaalselt. „Gloria” tempo oli rõve, aga seisma ma ei jäänud. Ja vestlus seisnes selles, et küsida mu käest, miks ma tahan Concentuses laulda. Kõik.”

      „Mis sa siis vastasid?“

      Punastasin kergelt. „Ma vist ütlesin midagi sellist, et mulle meeldivad väljakutsed.”

      „Noh, normaalne ju,” arvas Meka, „ma ei saa üldse aru, mida sa põed.”

      „Kust sa võtad, et ma põen?” tundsin end puudutatult.

      Meka turtsatas. Ta ei hakanud midagi ütlema, kuid ma tajusin isegi läbi telefoni, mis nägu ta parajasti teeb.

      „Hea küll,” andsin alla. „Põen jah. Ma ei saa lahti tundest, et käisin ennast lihtsalt lolliks tegemas. Kuigi…”

      „Kuigi mida?”

      „Tauno Reimann ütles mu „Gloria” kohta „muljetavaldav”.”

      „Vau!” hüüatas Meka. Tal tundus olevat minu üle siiralt hea meel.

      „Tauno ei ole mees, kes kiidusõnu niisama siia-sinna pilluks.” Meka oli hetke vait ja uuris siis: „Kuidas Anne ennast ülal pidas?”

      Sain aru, et nukunäoga Lumekuninganna, kes oli mind saali juhatanud, oligi Anne, Concentuse esisopran. Meka oli tegelikult temast üsna sageli rääkinud, kuid alles nüüd oskasin jutu näoga kokku viia. Olin teda siiani ju ainult eemalt laval näinud.

      „Ta tundus võib-olla natuke upsakas. Mis siis?”

      Meka tõi kuuldavale naljaka nuhutuse, nagu oleks paha lõhna tundnud. „Ju tal oli siis hea päev. Ma olen ju rääkinud, milline diiva ta on. Kipub alati kõiki paika panema ja on natuke seda tüüpi, kes peab olema igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. Tohutult kõrge enesehinnanguga. Kõige ilusam, kõige targem, kõige musikaalsem ja üldse kõige-kõige.”

      „On siis ka või?” tundsin huvi. „Sa pole kunagi rääkinud, kas see tema ülikõrge enesehinnang on ka