Pooltoonid. Annika Lõhmus

Читать онлайн.
Название Pooltoonid
Автор произведения Annika Lõhmus
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789985349205



Скачать книгу

kontsertidel, sest Meka kaudu sain tihtipeale kui mitte just tasuta, siis igal juhul väga soodsaid pileteid, ent nendega koos väljas käinud ma varem polnud. Meka oli küll kutsunud, aga mulle tundus kohatu trügida kõrvalseisjana seltskonda, kes pärast esinemist üheskoos pingeid maha võtab. Seda enam oli nüüd tore mõnega neist tuttvaks saada. Tänasest alates olid nad ju ikkagi veidi nagu tulevased kolleegid või nii.

      Olime juba mõnda aega istunud NoKu klubis, mis oli kultuuriinimeste populaarne kohtumiskoht, ja muusikute arv oli veelgi suurenenud. Näis, et info liigub nagu iseenesest, sest nii mõnedki, kes olid algul läinud kuskile mujale klaasikest võtma, ühinesid lõpuks meiega. Pidime üha uusi laudu kokku lükkama ja üha uusi toole juurde kauplema.

      Millal täpselt saabus Joonas koos oma naise Frederikke ja kahe taani sõbraga slepis, ei pannudki ma tähele, sest mu kõrval istuv viiuldaja tahtis kangesti suhelda. Avastasin nende kohaloleku alles siis, kui Joonas hõikas mulle üle laua tere. Silmanurgast nägin, et nad mahutasid end seltskonna teise otsa istuma. Joonas muidugi tundis enamikku, sest oli enne välismaale õppima minekut samuti Concentuses mänginud, kuid ka kolm taanlast – Joonase naine ja kaks sõpra – sulandusid kiiresti seltskonda. Muusikutega on lihtne sõbruneda, eriti pärast edukat kontserti.

      Oleksin meelsasti soovinud Meka vennanaisega tuttavaks saada, sest Meka jutu põhjal teadsin, et Frederikke õpib Taanis vanamuusikat. Eestis niisugune võimalus puudus, meie Muusikaakadeemias ei olnud varajase muusika osakonda. Selle loomisest oli küll räägitud, aga aruteludest kaugemale polnud asi liikunud. Kuna mu lauluõpetaja oli üsnagi teistmoodi vaadetega, õnnestus mul juba esimese õppeaasta jooksul päris palju barokki laulda, sest see sobis mu häälele kõige paremini, kuid mu õpetaja ei osanud mind aidata stiiliküsimustes. Nende jaoks oleks olnud tarvis eraldi juhendajat, sest barokkmuusikas on nii palju nüansse, mida mu õpetaja, kes viljeles itaalia bel canto stiili, ei pidanudki valdama. Teadsin, et mitmetes välismaa ülikoolides oli vanamuusika programm ülimalt põhjalik, sisaldades lisaks laulutundidele ka ansamblitunde, varajase muusika ajalugu, ajastukohast improvisatsiooni- ja ornamenteerimisõpet. Ornamenteerimine ehk meloodiakäikude kaunistamine erinevate võtetega kuulus lahutamatult barokkmuusika juurde. Oleks olnud põnev täpsemalt teada saada, mis kursuseid ja aineid Frederikke õppekavas leidub.

      Paraku olin nagu aheldatud veidi tüütuks muutuva viiuldaja külge, kes, kuulnud, et hakkan koos nendega tööle, oli miskipärast võtnud oma südameasjaks minu õhtut sisustada. Lõpuks otsustas viiuldaja välja suitsetama minna ja ma sain mõneks ajaks tema pealetükkivast seltskonnast puhkust. Nõjatusin tooli seljatoele, rüüpasin lonksu veini ja vaatasin naeratades muusikute kärarikast seltskonda. Viimaks ometi õnnestus mul heita pilk ka Meka vennanaisele. Ta oli kena, tumedate silmadega brünett, kes naeris nii valjusti ja nakatavalt, et pidin tahtmatult kaasa muigama, kuigi ei kuulnud tema jutust sõnagi. Ta vestluspartneriks oli üks Concentuse bassilaulja, kellega olin õhtu algul tutvunud – Mathias, pikka kasvu, rafineeritud olekuga noormees. Nad mõlemad žestikuleerisid elavalt ning näis, et käsil on tuline vaidlus.

      Ja siis äkki see juhtus.

      Märkasin Joonase kõrval istuvat meest, kes ilmselt oli üks tema taani sõpradest. Olin elu jooksul kuulnud oi kui palju selliseid trafaretseid ja veidi läägeid väljendeid nagu „aeg justkui peatus” ning „sel hetkel tundus, et oleme ruumis kahekesi”. Aga täpselt nii oligi.

      Vahtisin jahmunult võõrast taani meest ja korraks tekkis tunne, nagu oleksin kõrvakuulmise kaotanud, sest kogu see lärm ja melu, mis veel hetk tagasi orkaanina lae alla kerkis, oli järsku olematusesse haihtunud. Mu sees valitses vaikus. Olime ainult mina ja see mees.

      Mu kõhus tõmbas veidralt õõnsaks nagu siis, kui oled lõbustuspargis jõudnud tohutu kõrge Ameerika mäe tippu ja vagun kukub täiskiirusel mööda rööpaid alla. Meie pilgud kohtusid mitmeks pikaks sekundiks, kuni Joonas mehelt midagi küsis ning ta oli sunnitud vastama. Mina aga ei saanud oma silmi temalt ära. Mind oli tabanud déjà vu. Enamasti tekkis selline tunne ikka seoses kohtade või olukordadega – tunne, et oled seda juba kogenud. Mitte kunagi polnud see seotud inimestega. Nüüd aga… Ta näis nii tuttav. Nii need silmad – suured, tumedate ripsmetega, veidi läbitungiva pilguga – kui ka suu, mille alumine huul oli pisut täidlasem, ülemine kitsam, selge joonega, kuid väga sensuaalse kurviga keskel. Lisaks see paaripäevane habemetüügas ja tumedad juuksed, tukk moodsalt püsti lükatud…

      Üritasin osaleda vestluses, mida õuest saabunud suitsuhaisune viiuldaja minuga edasi arendama hakkas, aga see osutus päris keeruliseks, sest mul oli raske keskenduda. Ma ei suutnud oma pilku lahti rebida selle tumedapäise mehe huultelt, mis parasjagu naeratasid Joonase nalja peale. See kurv ülahuulel, kus kaks kaart meelalt ühte sulasid… Huvitav, mis tunne võiks olla selle mehega suudelda? Viiuldaja toksas mu õlga, et tähelepanu tagasi temale pööraksin. Kuid ikka ja jälle tundsin tungi vaadata seda võluvat taani meest. Me pilgud kohtusid üspris sageli ja iga kord oleks nagu elektrilaeng mu seest läbi käinud.

      Õhtu muudkui kulus ja seltskond muutus üha lärmakamaks. Teada värk, muusikud ju. Viiuldaja oli lõpuks loobunud mu kiusamisest ja suundunud põnevamat vestluskaaslast otsima. Sain rahulikult omaette olla. Veini ma eriti palju juua ei söandanud, sest järgmisel päeval oli vaja laulda, aga ma ei raatsinud ka lahkuda. Ilmselt lootsin alateadlikult, et äkki…

      Paraku hakati südaööl klubi tasapisi sulgema ja kuna seltskonnal polnud veel vähimatki soovi laiali minna, oldi sunnitud kuhugi edasi liikuma. Arutelu järgmise pubi osas oli alles pooleli, aga Meka venna seltskond sättis ennast juba minekule. Joonas viskas veel Concentuse meestega viimaseid nalju. Nagu ma paarist lausekatkest välja lugesin, kavatses Joonas Frederikke takso peale saata, kuna too oli väsinud, ja seejärel oma sõpradega Tallinna ööelust viimast võtta. Mul oli kohutavalt kahju, et ma polnud leidnud endas julgust selle überseksika kutiga tutvust teha. Tujutult sättisin salli kaela, kui avastasin, et üks mu kõrvarõngas on kadunud. Asjade kaotamises polnud minu puhul muidugi midagi ebatavalist. Alalõpmata unustasin kuhugi oma noodid, vihmavarju või kindad. Ehteid ma eriti tihti ei kaotanud, küllap sellepärast, et ma neid õieti ei kandnudki. Need konkreetsed kõrvarõngad olid aga minu jaoks väga tähtsad, sest need olid Meka kingitus mu viimaseks sünnipäevaks ning meenutasid päeva, mis oli olnud üks ägedamaid mu elus. Meka oli talle omase huumoriga koostanud põhjaliku tegevusprogrammi („Sinuga ei saa teisiti, sa oled ju nii organiseeritud inimene”) ja see hõlmas loomaaia külastust, jalutuskäiku Kadriorus, piknikku mere ääres ja veinijoomist ühel vähemkülastataval Toompea vaateplatvormil. Iga kord, kui need kõrvarõngaid kõrva panin, muutus tuju heaks. Nüüd aga oli üks neist läinud. Vandusin omaette vaikselt ja pugesin peadpidi laua alla.

      „On sul midagi kadunud?” kuulsin kedagi inglise keeles küsimas.

      Ehmatasin ja lõin pea vastu lauda ära. Haiget saanud kohta hõõrudes ajasin end sirgu ning pidin peaaegu minestama. Mu ees seisis seesama võluv taani mees. Jõllitasin teda ilmselt üsna mõttelageda näoga, sest ta muigas ja kordas oma küsimust. Taipasin, et hoian endiselt kätt pealael ja lasin selle ruttu alla.

      „Ee… Näib, et ma olen kaotanud oma kõrvarõnga.”

      „Kas sa tahad, et aitan otsida?”

      Vastust ootamata asus ta ümbrust revideerima. Nihutasime koos toole ning kammisime silmadega põrandat läbi. Ei midagi.

      „Eirik!” hüüdis keegi ukse juurest.

      Mees vaatas sinnapoole ja sõnas siis vabandavalt: „Kuule, anna andeks, ma pean minema.”

      „Ja-jaa, muidugi!”

      „Ma lihtsalt ei tunne linna ja kui teised ees ära lähevad, eksin päris kindlasti ära.” Ta vaatas mulle paluva pilguga otsa.

      Tundsin, kuidas põskedesse hakkab õhetus valguma. Pöörasin pea kõrvale ja teeseldes, et vaatan veel kord lauaalust läbi, puterdasin mingi „aitäh abi eest”, „ma siin veidi veel” ja „tore oli tutvuda” segu. Mees seisis veel hetke, pöördus siis minekule ja soovis viisakalt head õhtut. Alles siis, kui kuulsin, et sammud eemalduvad, julgesin talle järele vaadata. Miks kuradi pärast ma meestega alati nii