Pooltoonid. Annika Lõhmus

nädala, enne kui Concentuse peadirigent ja kunstiline juht isiklikult mulle helistas.

      „Elis? Tere, mina olen Tauno Reimann,” kostis telefonist sõbralik bassihääl. „Tahaksin rääkida su ettelaulmisest.”

      Hoidsin hinge kinni.

      „Kuna meil põhikoosseisus on sopranite kohad hetkel täidetud, siis sinna ma sind võtta ei saa, aga sa meeldisid mulle väga ja ma oleks rõõmus, kui sa nõustuksid tulema lisakoosseisu. Järgmisel hooajal on lisakoosseisuga projekte üsna palju, seega tööd jätkub. Kui oled huvitatud, siis ma pakuks sulle esialgu aastast lepingut.”

      Kas ma olen huvitatud? Oleksin tahtnud rõõmust lakke hüpata! Mu laulmine meeldis Tauno Reimannile!

      „Muidugi olen ma huvitatud!” vastasin kõikehõlmavas õnnejoovastuses ja lootsin kohe seejärel, et mu entusiasm liiga idiootne ei paista.

      „Tore,” ütles Tauno Reimann soojalt. „Hooaeg algab sellel aastal esimesest augustist ja kohe esimene projekt on koos lisalauljatega. Sa võiksid järgmise nädala jooksul kontorist läbi tulla, ma lasen sulle lepingu ette valmistada. Kas sobib?”

      „Sobib,” kostsin väljapeetuma tooniga. Tegelikult oleksin tahtnud ühe korraliku võidukisa kuuldavale lasta. Ja kui Tauno Reimann oli kena päeva jätku soovides kõne lõpetanud, siis just seda ma tegingi.

      „Ma ju ütlesin!” hõiskas Meka ülevoolavalt, kui talle telefoni teel uudisest teatasin. Ta huilgas nii kõvasti, et pidin mobiili naerdes kõrva äärest kaugemale nihutama, et mitte kurdiks jääda.

      „Seda peab kindlasti tähistama,” ütles Meka, kui oli pisut rahunenud. „Meil on õhtul kontsert, aga läheks pärast seda välja? Sa ju nagunii tuled kontserdile?”

      Loomulikult kavatsesin minna, sest Concentus esitas Bachi h-moll missat, aga…

      „Meka, kuule, ega sa pole unustanud, et mul on homme erialaeksam?” segasin sõbranna plaanidele murelikult vahele.

      Meka vaikis hetke ja sõnas siis: „Me ei pea ju üle pingutama. Klaas veini ei tee su häälele küll midagi. Lähme istume natuke ja kobime mõistlikul ajal magama.”

      Kaalusin asja.

      „Elis!” põrutas Meka. „Ma kuulen, et sa tegeled jälle ülemõtlemisega. Jäta kohe järele ja ole kordki elus spontaanne!”

      Puhkesin naerma. „Olgu siis,” ütlesin vastuseks „üks vein ja normaalsel ajal magama.”

      „Super! Joonas on ka muide Tallinnas.” Meka teemad vahetusid sama sujuvalt nagu tangorütmid. „Sa pole ju vastu, kui tema ja Frederikke ka tulevad?”

      Joonas oli Meka oboemängijast vend, kes oli abielus taanlannaga ja elas Kopenhaagenis. Seda keskmist nooremat venda, nagu Meka teda nimetas, ma muidugi tundsin, aga naist polnud varem näinud. Teadsin vaid, et ta on samuti laulja.

      „Ma arvan, et see on okei,” ütlesin pisut ebalevalt, „eks oleme siis neljakesi.”

      Mulle oleks tegelikult meeldinud Mekaga omavahel aega veeta, sest endiselt vaevas mind see Tauno Reimanni teema. Mekal oli senini õnnestunud vastustest kõrvale põigelda. Väljas olles ja napsutades oleks olnud hea võimalus nagu muuseas jutuaine uuesti üles võtta ja veidi pinnida. Aga kui Meka vend ja vennanaine juures olid, ei tulnud sellised usutlused loomulikult kõne allagi.

      „Seda et,” alustas Meka ettevaatlikult, „tegelikult on Joonasel kaks sõpra ka Eestis kaasas.”

      No tore! Veel võõraid inimesi. Ja nagu ma aru sain, siis välismaalased.

      „Kuule, ma ei tea…”

      „Mis sellest siis on?” keelitas Meka. „Paar taani kutti ees või taga. Nagunii suhtlevad nad rohkem omavahel.”

      Kõhklesin ikka veel.

      „Aga võib-olla nad ei tahagi meie seltskonda,” tõi Meka enda arvates trumbi lagedale. „Võib-olla tahavad nad hoopis kuhugi ööklubisse minna või midagi.”

      „Ööklubisse ei minda kell kümme õhtul.”

      „Vahet pole. Eks vaatame siis jooksvalt. Kui nad on meiega, siis on, ja kui pole, siis pole. Lähme ikka välja! Me lihtsalt peame tähistama, ega siis iga päev inimeste unistused teoks ei saa. Onju?”

      Mida ma oskasin selle peale öelda? Ohkasin vaid. „Onju-onju!”

      „Nii et…?”

      „Mis ma sinuga ikka teen. No lähme siis.”

      „Jee!” hõiskas Meka ja lõpetas pikema jututa kõne.

      *

      Pärast kontserti saime Mekaga Eesti Kontserdi tagaukse juures kokku.

      „Kuule, mõned orkestrandid plaanivad samuti pubituurile minna,” teatas Meka mind emmates. „Äkki läheks kõik koos?”

      Olin sõna otseses mõttes keeletu. Miks küll kukkus Mekaga alati nii välja, et meie plaanid vaikselt kusagil õdusas kohvikus õhtut veeta paisusid oluliselt grandioossemaks? Algul kahekesi, siis Meka venna ja vennanaisega, siis äkki lisanduvad ei tea kust mingid taani mehed ja nüüd juba terve orkester? Hea küll, mitte terve. Aga ikkagi.

      „Hästi,” nõustusin vastumeelselt. „Aga kui mulle pinda hakkab käima, siis lähen koju. Okei?”

      „Küll sa võid pidur olla!” mossitas Meka. „Olgu peale. Ega ma ei saa sind ju vastu tahtmist kuhugi kõrtsi kinni aheldada. Kui tahad nii kangesti erak olla, eks sa siis ole. Samas, mine tea, äkki on sul nii lõbus, et lähed hoopis viimaste hulgas koju?”

      „Vaevalt küll.”

      „Aga tead mis,” ütles Meka saatanlikult salapärase ilmega, „mul on sulle kingitus Concentusesse vastuvõtmise puhul.”

      Tundes Mekat, aimasin juba ta näost, et see on midagi ootamatut.

      „Kuna sa oled kogu aeg nii pinges ja korralik, siis mõtlesin kinkida midagi, mis aitaks lõdvestuda ja… ” Meka turtsatas. „…kui otsustad tõesti varem koju minna, siis ongi sul midagi, mis lohutust pakub. Ole lahke!” Ta koukis oma käekotist roosasse siidpaberisse mähitud suure šleifiga pikliku paki ja ulatas selle mulle.

      Harutasin paberi ebalevalt lahti. Niisuguse reklaamkõne peale ei osanud ma unes ka aimata, mida see pakk sisaldada võiks. Meka jälgis mind muheledes. Paber koorus tasapisi kingituse ümbert ära.

      „Ei! Meka! Täitsa lolliks oled läinud või?”

      Roosast siidpaberist ilmus lagedale karp suure musta kunstpeenisega, peal uhke kiri „REAL. Feel Deluxe. 11" (27 cm)”.

      Meka naeris ennast ogaraks. „Usu mind, see pakub leevendust kõigile su sisemistele pingetele.”

      „Kuhu ma selle sinu meelest panen? See ei mahu ju mulle ometi käekotti!”

      Meka haaras karbi, kiskus selle lahti, ulatas dildo piduliku žestiga minu kätte ja viskas pakendi prügikasti. „Nüüd mahub.”

      Ma ei teadnud, kuhu oma silmi peita. „Segane!” kuulutasin ärevalt. „Mõtle, kui keegi mööda läheb!”

      Kiirustades toppisin vidina oma käekotti. Mida see Meka ometi mõtles?

      Nagu näha, ei mõelnud ta eriti midagi, vaid mugistas ikka veel naerda. „Aga mõtle, kui käepärane,” sõnas ta. „Kui sul täna seltskonnast kopp ette saab, siis lähed koju ja…” „Unista edasi!”

      *

      Kooserdasime Concentuse orkestrantidega mööda Tallinna vanalinna pubisid. Kuna kontsert läks suurepäraselt ja publik võttis Bachi h-moll missa ovatsioonidega vastu, olid muusikud üsna ülevas meeleolus. Olin veel isegi kontserdi mõju all. Tänu sellele leppisin ootamatult