Pooltoonid. Annika Lõhmus

tahtmisi tal jagub. Aga tal on soolode laulmiseks jube head närvid ja tema peale saab alati kindel olla. Minu jaoks puudub ta hääles maagia, see on sama külm nagu ta ise. Mõnele võib-olla meeldib, aga mina isiklikult eelistan soojemaid tämbreid.”

      Vestlusesse tekkis väike paus ja mõtlesin, et oleks paras aeg lõpetada, kuid siis poetas Meka neutraalse tooniga: „Kuidas sulle Taunts siis meeldis?”

      „Las ma arvan, Taunts on ilmselt Tauno Reimann?”

      „Jep. Kas ta pole mitte jumalik?”

      Mõtlesin Tauno Reimanni peale. Mees oli tõepoolest erakordselt nägus, aga mitte just esimeses nooruses. Huupi oleks võinud vanust pakkuda nii neljakümne viie ringis. Ta meenutas veidi Gerard Butlerit – sõbraliku olekuga, natuke habetunud, meelekohtadest hallinevad laines juuksed hooletult üle pea kammitud, kogu aeg kaval pilk silmis ja viltune seksikas naeratus suunurgas.

      „Kas just jumalik, aga kobe on ta küll,” pidin tunnistama.

      „Kobe?” hüüatas Meka. „See on küll väga mage sõna Tauntsi kirjeldamiseks. Ah kui sa teaks, kui tore ta on!”

      Mind üllatas see intensiivsus, mis täiesti ootamatult Meka häälde sigines. „Kui sa nii ütled,” püüdsin teda naerdes lepitada.

      „Ütlen jah,” oli Meka sõjakas. „Ta on nii… noh, saad aru küll!”

      Olin äärmiselt hämmeldunud. Mis toimus?

      „Sa tead ju mind,” üritas Meka naljatamisi oma tooni mahendada, „ükski selline kompu ei jäta mind külmaks.”

      Ma ei osanud midagi öelda. Meka isiklik elu koosnes ohtrast flirdist ja valitud juhusuhetest. Ühtegi püsivat meest polnud ma tema elus näinud. Olin siiani arvanud, et Meka põhimõtetega sobivadki sellised vabameelsed ja lühiajalised sidemed. Ta ise tegi muidugi ka üsna palju selleks, et teised teaksid, kui kergelt ta armuasju võtab. Meka ja sügavad tunded ei oleks siiani mu sõnavaras kuidagi sünonüümid olnud. Nüüd aga puges hinge kahtluseuss. Me polnud küll kusagilt otsast seda teemat puudutanud, kuid miskipärast tekkis mul sisemine veendumus, et olgu Tauno Reimann nii kompu kui tahes, siin oli midagi enamat peidus.

      „Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et me peame sellest lähemalt rääkima,” tegin nokkiva ettepaneku.

      „Pole siin millestki rääkida,” viskas Meka. „Kuule, ma pean lõpetama. Tšau!”

      Ja oligi kogu moos. Jäin nõutult telefoni jõllitama. Mis see siis nüüd oli?

      Mekaga tutvusin Otsa kooli esimesel kursusel. Meka ehk Merilin Aus oli väga värvikas tegelane. Ta oli miniatuurne, veatu portselanjumega tütarlaps. Tema parema ninasõõrme küljes oli tilluke hõbedane neet ja süsimustad juuksed varjasid sensuaalsete sassis salkudena suurt osa ümarast näost, kus viltused pruunikasrohelised kassilikud silmad uudishimulikult ümbritsevat maailma piidlesid. Ta riided olid väga boheemlaslikud ja pärit üsna suure tõenäosusega Tartu kaltsukatest, kuid nende juures oli alati mingi kindel nüanss, mis oli omane ainult Mekale.

      Ühel päeval minu esimese aasta algul Otsa koolis potsatas ta lihtsalt kooli kohvikus minu kõrvale niinimetatud lauljate lauda istuma ja hakkas sundimatult juttu vadistama, nagu oleks me ammused tuttavad. Loomulikult ajas see mind pisut segadusse. Kuid Mekaga oli nii lihtne rääkida, et mu tavapärane tagasihoidlikkus sulas ruttu. Peatselt hakkasin mõistma, et selline käitumine oli Mekale iseloomulik. Ta lihtsalt oligi spontaanne, energiline, absoluutselt kompleksivaba ja teda ei huvitanud kunagi, mida teised inimesed temast mõtlesid. Ta tegi seda, mis pähe kargas, ja just siis, kui see talle parasjagu pähe kargas. Alles hiljem sain teada, millise hinnaga see iseseisvus ja ükskõiksus teiste arvamuse vastu tulnud oli. On asju, mida on raske jagada ka parima sõbraga. Mina ju teadsin sellest nii mõndagi.

      Mekaga suhtlemine mõjus mulle kuidagi vabastavalt. Olemuselt olime tegelikult täielikud vastandid. Meka oli kasvanud eripärases keskkonnas. Tema ema oli näitleja, isa kirjanik ja vanaema oli omal ajal olnud Vanemuises ooperisolist. Meka vanemate abielu oli olnud tormiline, tulvil kunstnikele omast kirge ja põlemist. Kui leek ühel hetkel otsa sai, polnud enam põhjust kokku jääda. Isegi Meka kaks nooremat venda, kes olid sündinud vastavalt viis ja kolm aastat enne vanemate lahkuminekut, ei suutnud liitu päästa. Meka ema jäi üksi kasvatama kolme last, kuid mõnes mõttes ei tundunud ta seda isegi märkavat, sest nende maja Supilinnas Herne tänavas oli kogu aeg rahvast täis ning Meka kasvas koos vendadega peaaegu nagu hipikommuunis. Meka lapsepõlves olid figureerinud kõik Tartu kuulsamad kultuuriinimesed, sest alalõpmata toimusid nende kodus kärarikkad boheemlaste koosviibimised ja luuleõhtud, millest tal ei keelatud osa võtta. Seetõttu oli Mekast sirgunud laia silmaringiga varaküps neiu, kelle jaoks endast vanemate kultuurikorüfeedega diskuteerimine oli elu loomulik osa.

      Minu lapsepõlv oli olnud hoopis teistsuguse. Üksindus ja turvatunde puudumine olid märksõnad, mis olid mind saatnud nii kaua, kui end mäletasin. Mu isa oli olnud alkohoolik, kes purjus peaga muutus riiakaks ja vägivaldseks. Kasvasin pidevas teadmatuses, mida järgmine päev tuua võib. Kuna ma ei suutnud kontrollida seda, mis toimus kodus, siis püüdsin kontrollida kõike muud, millest võim üle käis, et elus oleks midagigi kindlat. Õppisin viitele, käitusin eeskujulikult, mängisin klaverit, laulsin mitmes kooris ja ansamblis ning olin igati tubli. Võib-olla isegi liiga tubli. Mekaga tutvumine näitas mulle, et on olemas ka sootuks teist laadi elu, ning see paelus mind tohutult. Küllap oli kusagil sügaval minu sees samuti peidus paras ports boheemlaslikkust, mis ootas lihtsalt oma aega. Meka kõrval õppisin end vähehaaval vabaks laskma ja lubama oma ellu pisut spontaansust. Just Meka eestvedamisel õppisime näiteks Hellas Hundis kella kolmeni öösel siidriklaasi taga kevadiseks sessiks. Meka lõpetas siis parasjagu Otsa kooli kolmandat kursust ja mina esimest. Kui pubi kinni pandi, hulkusime mööda vanalinna öiseid tänavaid, lauldes kõva häälega suvalisi ooperiaariaid ja muusikalihitte.

      Aasta hiljem läks Meka Concentusesse ette laulma, sest barokkmuusika oli tema nõrkus, ja alates augustikuust alustas ta seal tööd paralleelselt oma esimese õpinguaastaga Muusika- ja Teatriakadeemias. Selleks ajaks olid meist juba saanud korterikaaslased – Meka oli kutsunud mind jagama oma isale kuuluvat pisikest, kuid õdusat kolmetoalist korterit Loode tänavas, kust pääses rahulikult jalgsi kesklinna. Korter asus väikese armsa kahekorruselise puumaja teisel korrusel ja oli renoveeritud alles mõned aastad tagasi, vahetult enne seda, kui Meka Tallinnasse kolis. Mulle sobis selline elukorraldus väga hästi, sest olime muutunud lahutamatuteks ja lisaks oli summa, mida ma Mekale iga kuu maksin, üsna sümboolne, isegi väiksem kui ühiselamus. Ma ei imestanud põrmugi, kui Mekale kohe järgmisel päeval pärast ettelaulmist helistati ja teda Concentusesse kutsuti, sest Meka oli väga andekas ja suurepärase häälematerjaliga alt. Päris tükk aega käis ta mulle peale, et ka mina katsetele läheksin, aga mul ei olnud niisugust enesekindlust nagu temal ja arvasin, et mu tase ei vasta veel kaugeltki sellele, mida Concentuses oodatakse, kuigi barokk oli juba ka mulle hinge pugenud.

      Vanamuusikaansambel Concentus oli selleks ajaks eksisteerinud kümme aastat ja saavutanud Euroopa muusikamaastikul tõsiseltvõetava maine. Aina rohkem kutsuti neid osalema erinevatele festivalidele nii Euroopas kui ka väljaspool ja nende salvestatud plaadid olid pälvinud mitmeid märkimisväärseid auhindu.

      Concentuse põhikoosseisus oli kaksteist lauljat ja kakskümmend üks ajastu pillidel mängivat instrumentalisti, suuremat muusikute arvu nõudvates kavades kasutati lisakoosseisu lauljaid ja mängijaid, kes samuti olid ansambli palgal, lihtsalt oluliselt väiksema koormusega. Repertuaar keskendus eelkõige barokile, kõige enam kanti ette Bachi, Händeli, Telemanni ja teiste hilisbaroki esindajate kantaate, motette, oratooriume ja muud seesugust, kuid mõnikord esitati ka renessanssvõi siis barokist veidi hilisemat muusikat, näiteks Mozartit. Concentus oli leidnud endale armsa pesa Vene tänava ühe ajaloolise maja kõige kõrgemal korrusel ja tavaproovid viidi enamasti läbi just seal.

      Arvestades barokkmuusika keerukust ning Concentuse kõrget taset, oli loomulik, et mina oma kroonilise ebakindlusega ei söandanud astuda nii suurt sammu nagu kandideerimine Concentusesse. Lükkasin seda aina edasi, kuigi enne iga ettelaulmist käis Meka mulle peale nagu uni. Akadeemia