Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

mulje, et tammuv ja ropendav loom on murtud. Nood viletsad argpüksid ei tulnud talle käeulatuseks piisavalt lähedale. Nad isegi ei märganud, et Aedion loobus ammu katsetest tõmmata katki kette, mis lubasid tal tõusta ja paar sammu astuda. Ent mitte suurt enamat. Valvurid ei märganud, et Aedion ei seisnud enam üldse eriti püsti, välja arvatud kehaliste vajaduste rahuldamiseks. Selline alandus polnud midagi uut.

      Vähemalt ei topitud teda mõnda sellisesse kaelavõrusse, kuigi jõudis üht sellist kuninga trooni kõrval silmata sel ööl, kui kõik sitasti läks. Ta võis hea raha peale kihla vedada, et Wyrdi kivist kaelavõru oli kuningapoja jaoks – ja palvetas, et prints jõudis surra enne, kui lasi oma isal end koerana ohjeldada.

      Aedion nihutas end hallitanud põhukotil ja neelas alla agooniakarjatuse valu peale, mis ribidel plahvatas. Hullem – iga päev oli hullem. Tema lahjendatud haldjaveri oli ainus, mis teda nii kaua elus hoidis ja üritas meeleheitlikult ravida. Ent varsti taandub isegi surematu graatsia tema soontes põletiku ees.

      See oleks niisugune kergendus. Niisugune õnnis kergendus teada, et teda ei saa Aelini vastu kasutada. Ja varsti näeks ta neid, keda oma lõhestatud südames kõigil neil aastatel salamisi varjas.

      Niisiis tõttas ta varmalt igale palavikuhüppele, igale kobrutavale iiveldusele ja valuhoole vastu. Varsti tuleb Surm teda tervitama.

      Aedion lootis vaid, et Surm saabub enne Aelini.

      F5f

      Õhtu võis vabalt lõppeda ka tema vere valamisega, taipas Aelin mööda agulite kõveraid tänavaid kihutades ja veriseid võitlusnuge tuppe pistes, et need reetlikku rada järele ei tilgutaks.

      Tänu kuudepikkustele treeningutele Cambria mägedes püsis neiu hingamine rahulikuna, pea selgena. Pärast nahanülgijate vastas seismist, väikese hüti mõõtu iidsete olendite käest põgenemist ja nelja deemonprintsi tuhaks põletamist polnudki vist nii jube, kui kakskümmend meest sind jälitasid.

      Aga siiski üks hiiglaslik ja pirakas ora tema tagumikus. Ja midagi sellist, mis ei lõppe tema jaoks tõenäoliselt meeldivalt. Chaolist polnud märkigi – ei mingit tema nime sosistamist nende meeste huulil, kes Võlvidesse valgusid. Aelin ei tundnud neist ühtki ära, kuid tajus seda väärastust, mis tähistas enamikku neist, kes Wyrdi kiviga kokku puutusid või olid sellest rikutud. Nad ei kandnud mingeid võrusid ega sõrmuseid, ent miski nende meeste sees mädanes sellest hoolimata.

      Vähemalt ei reetnud Arobynn teda – kuigi see oli mugav, et mees lahkus just mõned minutid enne seda, kui kuninga uued valvurid leidsid viimaks üles väänduva raja, mille Aelin sadamast tulles jättis. Vahest oli see proovilepanek, et näha, kas tema võimed püsisid Arobynni standardite juures juhuks, kui Aelin nõustub nende väikest tehingut vastu võtma. Kui neiu raius end kehast keha järel läbi, mõtiskles ta selle üle, kas Arobynn taipas üldse, et kogu see õhtu oli ka tema proovilepanek ja et Aelin juhatas need mehed ise otse Võlvideni. Huvitav, kui maruvihane Arobynn seda avastades on, mis jäi järele talle nii palju raha sisse toonud lõbusaalist.

      Lisaks täitis see urgas rahakirste Sami mõrvanud inimestel – ja nad nautisid sellest igat hetke. Häbilugu, et Võlvide praegune omanik, Rourke Farrani kunagine käsilane ja ihu ning opiaatide kupeldaja kogemata Aelini nugade otsa jooksis. Korduvalt.

      Aelin jättis Võlvid veriste pindudena maha, mis oli ilmselt halastus. Oma tõelise maagia abil oleks ta ilmselt selle tuhaks põletanud. Aga maagiat polnud ja tema surelik keha hakkas kõrvaltänavatel spurtides kuude kaupa kestnud kõvast harjutamisest hoolimata raske ning kohmakana tunduma. Lai tänav selle teise otsas oli liiga ere, liiga avatud.

      Neiu kaldus ühe telliskivihoone seina vastu kuhjatud katkiste kastide ja rämpsu kuhila poole. See oli piisavalt kõrge ja õigesti ajastades võis ta sellest meetri kõrgusel asuva aknalauani hüpata.

      Tema taga kostsid ruttavad sammud ja hõiked. Nad pidid olema põrgulikult kiired, et temaga kogu see tee kaasas püsida.

      Noh, pagan küll.

      Aelin kargas kastidele. Hunnik vappus ja kõikus, kui ta sellel turnis. Iga liigutus täpne, nobe, tasakaalus. Üks vale samm ja ta sööstab läbi pehkinud puidu või kukutab kogu kaadervärgi maha. Kastid ägasid, kuid neiu liikus nobedalt muudkui üles, kuni jõudis tippu ja hüppas eenduva aknalaua poole.

      Aelini sõrmed käratasid valust ja kaevusid nii kõvasti tellistesse, et küüned murdusid kinnaste sees. Neiu kiristas hambaid ja vinnas end eendile ning seejärel läbi avatud akna sisse.

      Ta lubas endale kaks silmapilku, et silmitseda kitsukest kööki: pime ja puhas. Kaugemal põles ahtas koridoris üks küünal. Nuge peopesadesse peites kihutas neiu koridori poole ja all tulid hõiked üha lähemale.

      Kellegi kodu. See oli kellegi kodu ja tema juhtis neid mehi sealt läbi. Aelin tormas mööda koridori, puupõrand saabaste all judisemas. Neiu uuris ümbrust. Kaks magamistuba, mõlemas keegi sees. Raisk. Raisk.

      Esimeses toas lesisid räpastel madratsitel kolm täiskasvanut. Ja teises magamistoas põõnas veel kaks. Üks neist kargas istuli, kui Aelin mööda müdistas. „Püsi pikali,” sisistas neiu ainsa hoiatusena enne, kui jõudis koridori jäänud viimase ukseni, mida tõkestas uksenupu alla kiilutud tool. Rohkem turvalisust nad agulis endale eriti lubada ei saanudki.

      Neiu saatis tooli kitsas koridoris vastu seinu, kus see jälitajaid vähemalt paariks hetkeks aeglustaks. Aelin rapsas korteriukse lahti, nigel lukk lõhenes praksatusega. Poole liigutusega lennutas ta oma selja taha hõbemündi, et maksta kahjustuste eest – ja ostku endale parem lukk.

      Ees oli ühine trepikoda määrdunud ja pehkinud puust astmetega. Üleni pime.

      Meeshääled kaikusid liiga lähedal ja trepi alumises otsas algas prõmmimine.

      Aelin kihutas trepist üles. Ringiratast, hingeõhk nüüdseks kopse klaasikildudena lõhestamas, kuni möödus kolmandast korrusest. Kuni trepp ahenes ja…

      Aelin ei vaevunud vargsi püsima, kui vastu katuseust põrutas. Mehed juba teadsid, kus ta end peitis. Sametine ööõhk kattis näo ja Aelin ahmis seda sisse, uuris katust ning all looklevaid tänavaid. Selja taga asuv kõrvaltänav oli liiga lai ja avar tänav vasakul ei olnud valikuks, kuid – seal. Kõrvaltänaval. See kanalisatsioonivõre.

      Külastad ehk täna öösel tunnelite kagupoolset lõiku. Leiad vahest kellegi, keda otsid.

      Aelin teadis, keda Arobynn mõtles. Niisiis järjekordne mehe väike kingitus – nupp nende mängus.

      Neiu libistas end hoone külge kinnitatud vihmaveetoru mööda kassiliku kergusega alla. Kaugel ülal paisusid hõiked. Nad jõudsid katusele. Neiu laskus loiku, mis kahtlemata pissi järele lõhnas, ja hakkas jooksma enne, kui löögijõud täielikult ta kontidest läbi judises.

      Aelin sööstis võre poole, viskus põlvili ja libises viimase meetri, kuni sõrmed end kaane külge haakisid. Seejärel tiris ta luugi lahti. Hääletu, kiire, tõhus.

      Kanalisatsioon oli halastaval kombel tühi. Aelin surus võikast lehast kerkiva iivelduse vägisi maha, kuigi see kerkis juba temaga kohtuma.

      Selleks ajaks, kui valvurid üle katuseääre piilusid, oli neiu kadunud.

      Aelin jälestas kanalisatsiooni.

      Mitte seepärast, et need olid räpased, lehkavad ja närilisi täis. Need olid tegelikult mugav viis Riftholdis nähtamatult ja segamatult ringi liikuda, kui teadsid teed.

      Aelin vihkas neid sellest ajast, kui ta kinni seotult kloaaki surema jäeti. Ja seda tänu ühele ihukaitsjale, kellele ei istunud kuigi hästi tema plaan mehe isand tappa. Kanalisatsioon ujutati üle ja kui ta suutis end lõpuks köidikutest vabastada, pidi ta ujuma. Sõna otseses mõttes ujus läbi sitase vee. Aga väljapääs oli suletud. Sam päästis ta toona puhta vedamise tõttu, ent mitte enne, kui Aelin pidi peaaegu uppuma ja neelas selle käigus alla poole kanalisatsioonist.

      Kulus päevi ja lugematuid vanne, et ta end taas puhtana tunneks. Ja lõputult oksendamist.