Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

tean Aedionist.” Jumalad küll, mida ta üldse öelda sai?

      Chaol noogutas äraolevalt ja pilgutas silmi. „Sa näed teistsugune välja.”

      Aelin sõrmitses punast juuksesalku. „Ilmselgelt.”

      „Ei,” ütles Chaol ja astus sammu lähemale, kuid vaid ühe sammu. „Su nägu. See, kuidas sa seisad. Sa...” Mees raputas pead ja heitis pilgu pimeduse suunas, kust nad just põgenesid. „Saada mind.”

      Aelin nõustus. Noh, see näis rohkem küll sedamoodi, et nad kõndisid-nii-kiiresti-kui-suutsid-jooksma-hakkamata. Aelin suutis vaevu eristada tunnelitest läbi ruttavate kaaslaste helisid.

      Kõik Chaolile mõeldud sõnad kihutasid peas ringi ja võitlesid väljapääsu nimel, kuid Aelin tõukas neile veel hetkeks vastu.

      Ma armastan sind. Chaoli sõnad talle päeval, kui Aelin lahkus. Ja tema ei öelnud Chaolile vastuseks muud peale vabandava pomina.

      „Päästeoperatsioon?” küsis Aelin nende taha kiigates. Ei mingit kippu ega kõppu tagaajamisest.

      Chaol mühatas jaatavalt. „Varasemaid maagiakasutajaid jahitakse ja hukatakse jälle. Kuninga uued valvurid hoiavad neid tunnelis, kuni aeg tapalava jaoks on küps. Neile meeldib pimedus. Tundub, et nad elavad sellest.”

      „Miks mitte vangla?” Seal oli küllalt pime, isegi valgide jaoks.

      „Liiga avalik. Vähemalt selles osas, mida nad nendega enne hukkamist teevad.”

      Külmavärin siugles Aelini selgroogu mööda alla. „Kas nad kannavad musti sõrmuseid?” Noogutus. Aelinil jäi süda peaaegu seisma. „Mind ei huvita, kui paljusid nad tunnelitesse viivad. Ära mine enam sinna.”

      Chaol naeratas korraks. „Pole valikut. Meie lähme sinna seepärast, et meie oleme ainsad, kes saavad seda teha.”

      Kanalisatsioon hakkas lehkama soola järele. Nad pidid lähenema Avery jõele, kui Aelin pöördeid õigesti luges. „Selgita.”

      „Nad ei märka tavaliste inimeste kohalolu ega hooli sellest tegelikult. Neile pakuvad huvi ainult inimesed, kelle vereliinis voolab maagiat. Isegi need kandjaid, kelles see on uinunud.” Mees heitis Aelinile kõõrdpilgu. „Seepärast saatsingi Reni Põhjalasse. Et ta linnast välja saada.”

      Aelin peaaegu komistas lahtise kivi otsa. „Ren... Allsbrook?”

      Chaol noogutas aeglaselt.

      Maapind vappus Aelini all. Ren Allsbrook. Veel üks Terraseni lastest. Endiselt elus. Elus.

      „Ren on põhjus, miks me sellest üldse teada saime,” ütles Chaol. „Läksime ühte nende pesadest. Nad vaatasid kohe talle otsa. Eirasid mind ja Nesrynit täielikult. Saime vaevu välja. Saatsin ta järgmisel päeval Terraseni, et sealseid mässulisi kokku koguda. Ta polnud selle üle kuigi õnnelik, usu mind.”

      Huvitav. Huvitav ja täiesti hullumeelne. „Need olendid on deemonid. Valgid. Ja nad…”

      „Imevad sinust elu välja. Toituvad sinust, kuni teevad su hukkamisest vaatemängu?”

      „See pole nali,” nähvas Aelin. Neiu unenägusid vaevasid nende valgiprintside kobavad käed, kui nad temast toitusid. Ja iga kord ärgates tõusis Aelini huultele karje ning ta sirutas käe haldjasõdalase poole, keda polnud seal meenutamaks talle, et nad said hakkama. Et nad elasid selle üle.

      „Ma tean, et pole,” lausus Chaol. Mehe silmad vilksasid sinna, kus Goldryn üle Aelini õla piilus. „Uus mõõk?”

      Neiu noogutas. Nende vahel oli nüüd ehk vaid meeter – meeter ja kuude kaupa igatsust Chaoli järele. Samuti vihkamist. Kuude kaupa roomamist välja sellest kuristikust, kuhu Chaol ta tõukas. Aga nüüd, kus ta oli siin... Kõik see hõlmas pingutust, et mitte vabandusi teele saata. Aga ta ei vabandaks Chaoli vigastamise pärast, vaid asjaolu eest, et tema süda on paranenud – kohati veel mõrane, kuid paranenud. Ja Chaoli selles enam pole. Mitte sel moel, nagu kunagi varem.

      „Sa said mu päritolu ja tegeliku olemuse teada,” lausus Aelin. Neiu oli teadlik sellest, kui kaugele ette olid jõudnud Chaoli kaaslased.

      „Sel päeval, kui sa lahkusid.”

      Aelin silmitses hetkeks pimedust nende taga. Õhk oli puhas.

      Chaol ei liikunud lähemale – ei paistnud üldse tundvat soovi teda emmata või suudelda või isegi puudutada. Eespool kaldusid mässajad väiksemasse tunnelisse. Aelin teadis, et see viib otse aguli kipakasse sadamasse.

      „Ma haarasin Välejala kaasa,” ütles Chaol vaikusehetke järel.

      Aelin üritas mitte liiga valjult välja hingata. „Kus ta on?”

      „Ohutus kohas. Nesryni isale kuulub Riftholdis paar populaarset pagaripoodi. Edukas äri on talle eelmägedes ühe maamaja võimaldanud. Sealne personal hoolitseb salaja koera eest. Välejalal on nähtavasti enam kui hea meel lambaid piinata, nii et vabandust, aga ma ei saanud teda siin pidada. See pidev haukumine…”

      „Ma mõistan,” kähistas Aelin. „Aitäh sulle.” Neiu kallutas pea viltu. „Maaomaniku tütar on mässaja?”

      „Nesryn on linnavalves isa soovidest hoolimata. Tunnen teda aastaid.”

      See polnud vastus Aelini küsimusele. „Saab teda usaldada?”

      „Nagu sa ise ütlesid – me oleks kõik juba surnud, kui ta siin kuninga käsul viibiks.”

      „Õigus küll.” Aelin neelatas kõvasti, pani noad tuppe tagasi ja sikutas kindad käest kas või selleks, et näppudele mingit tegevust anda. Ent siis vaatas Chaol sinna – tühja sõrme, kus ilutses kord tema ametüstsõrmus. Nahka kattev veri oli kangast läbi imbunud – osa sellest punane, osa must ja haisev.

      Chaol vahtis tühja kohta. Kui mehe silmad tõusid taas Aelini silmadega kohtuma, muutus hingamine raskeks. Chaol peatus kitsa tunneli sissepääsu ees. Piisavalt kaugel, taipas Aelin. Chaol tõi ta nii kaugele, kui vajalikuks pidas.

      „Mul on sulle nii paljust rääkida,” ütles Aelin enne, kui mees jõudis midagi öelda. „Aga enne kuulaksin ma pigem sinu lugu. Kuidas sa siia said? Mis juhtus Dorianiga? Ja Aedioniga? Kõike seda.” Miks sa täna Arobynniga kohtusid?

      See ebalev õrnus Chaoli näol kõvenes külmaks süngeks meelekindluseks ja Aelini süda raksatas pisut seda nähes. Mida iganes Chaolil öelda oli, ei saanud see meeldiv olla.

      Ent Chaol ütles vaid: „Kohtume neljakümne minuti pärast sellel aguli aadressil. Pean esmalt sellega tegelema.”

      Mees ei oodanud vastust enne, kui tunnelit mööda kaaslaste poole sörkis.

      Aelin järgnes talle nagunii.

      Aelin jälgis katuselt sadamat sel ajal, kui Chaol koos kaaslastega ühele väiksele paadile lähenes. Meeskond ei söandanud ankrusse heita – nad sidusid vaid paadi pehkinud postide külge piisavalt kauaks, et mässajad saaks lõdvalt rippuvad ohvrid ootavate madruste kätte ulatada. Seejärel aerutasid nad jõuliselt Avery tumedasse looka ja loodetavasti jõesuudmes ootava suurema laeva poole.

      Aelin vaatas Chaoli vaikselt mässajatega rääkimas. Nesryn jäi paigale, kuni mees lõpetas. Lühike ja napisõnaline tüli millegi üle, mida Aelin ei kuulnud. Siis kõndis kapten üksi minema. Nesryn ja teised suundusid vastassuunda isegi üle õla vaatamata.

      Chaol jõudis läbida ühe kvartali, kui Aelin hääletult tema kõrvale laskus. Chaol ei võpatanud. „Oleksin pidanud aimama.”

      „Oleksid tõesti.”

      Chaoli lõug tõmbus pingesse, kuid mees jätkas aguli sisemuse poole kõndimist.

      Aelin uuris ööpimedaid vaikseid tänavaid. Mööda silkas paar metsistunud tänavalast. Neiu silmitses neid kapuutsi alt ja mõtiskles selle üle, millised neist Arobynni palgal on ja mehele teatavad, et nägid Aelini mõne kvartali kaugusel oma