Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

Esiteks pärines liha tavaliselt korrus kõrgemal asuval põiktänaval elanud rottidest. Teiseks avastasid jõukamad külastajad ühtepuhku, et rooga on millegagi tembitud. See asjaolu lubas neil üles ärgata alles eespool mainitud põiktänaval, kukkur tühi. Kui nad üldse ärkasid.

      Aelini riided olid määrdunud, ent piisavalt uhked tähistamaks teda varga sihtmärgina. Niisiis uuris ta õlut hoolikalt, nuhutas ja mekkis seda enne, kui lakke ohutuks hindas. Mingil hetkel peab ta siiski toitu otsima, kuid mitte enne, kui saab Võlvides vajaliku info kätte: mis põrgu päralt Riftholdis nendel kuudel juhtus, kui ta siit eemal viibis.

      Ja mis klienti see Arobynn Hamel nii kibedasti näha ihkas, et riskis siin kohtuda – eriti kui linnas jõlkusid hundikarjadena jõhkrad mustas mundris valvurid.

      Aelinil õnnestus ühest taolisest patrullist lossimiskaose käigus mööda lipsata, aga mitte enne, kui märkas mundritele tikitud oonüksmusta lohemadu. Must mustal – võib-olla tüdines Adarlani kuningas teesklemast, et kujutas endast muud kui ohtu, ning andis välja kuningliku käsu loobuda oma impeeriumi traditsioonilistest veripunastest ja kuldsetest värvidest. Must kui surm, must kui tema kaks Wyrdi võtit, must kui valgidest deemonid, keda too türann nüüd peatamatu armee ehitamiseks kasutas.

      Üks judin jooksis mööda selga alla ja Aelin kummutas ülejäänud õlle põhjani. Kappa tagasi asetades nihkusid neiu punakaspruunid juuksed veidi ja püüdsid kinni rauast sepistatud lühtrite valguse.

      Linna saabudes kiirustas Aelin sadamast esmalt jõeäärsele Varjuturule – sealt võis igaüks kõike leida. Olgu see haruldane või tavaline või hoopis salakaup. Aelin ostis tüki värvi ja maksis kaupmehele ühe hõbemündi lisaks, et saaks letitagust väikest ruumi juuste värvimiseks kasutada. Juuste, mis olid veel piisavalt lühikesed, et ulatuda napilt üle rangluude. Kui valvurid uurisidki sadamat ja silmasid teda kogemata, oleksid nemad otsinud kuldjuukselist noort naist. Kõik oleks otsinud kuldjuukselist noort naist, kui viimastel nädalatel jõudis kohale jutt sellest, et kuninga kangelasel ei õnnestunud mõrvata Wendlyni kuninglikku perekonda ja nende merekaitse süsteemide plaane varastada.

      Aelin saatis juba mitu kuud tagasi Eyllwe kuningale ja kuningannale hoiatuse ning teadis, et nad võtsid kasutusele korralikud ettevaatusabinõud. See samm jättis siiski ühe isiku ohtu enne, kui Aelin saab oma plaani esimesi käike astuma hakata – sama isiku, kes suudaks selgitada uusi valvureid sadamas. Ja seda, miks linn oli märgatavalt vaiksem, rohkem pinges. Summutatum.

      Kui ta kuuleks kusagil midagi kaardiväe kaptenist ja tema ohutusest, toimuks see just siin. Tuli ainult õiget vestlust pealt kuulata või õigete kaardimänguvastastega lauda istuda. Milline õnn siis, et ta Varjuturul Terni märkas. Arobynni üks lemmik-palgamõrvar ostis parasjagu uusima annuse eelistatud mürki.

      Ta järgnes Ternile ja jõudis kohale õigeks ajaks, et silmata lõbusaali koonduvaid Arobynni palgamõrvareid. Tavaliselt ei teinud mehed seda – välja arvatud siis, kui kohale saabus nende isand. Üksnes juhul, kui Arobynn alustas kohtumist kellegi väga-väga tähtsaga. Või ohtlikuga.

      Kui Tern koos teistega Võlvidesse lipsas, ootas Aelin mõned minutid tänaval ja redutas varjudes, et näha Arobynni saabumist. Paraku nii hästi ei vedanud. Ilmselt oli mees juba sees.

      Niisiis sisenes ta ühe purjus kaupmehevõsukeste rühma kannul ja märkas kohta, kus Arobynn audientsi andis. Aelin pani endast parima mängu, et silmatorkamatu ja tähelepandamatuna püsida, kuni ta leti ääres varitsedes asja uuris.

      Kapuutsi ja tumedate riietega sulandus ta piisavalt hästi, et mitte liigselt huvi tekitada. Neiu leidis, et kui keegi oligi nii rumal ja üritas teda paljaks röövida, tegi see neist õiglase ohvri, keda omakorda tühjaks teha. Tal oligi raha otsakorral.

      Aelin ohkas läbi nina. Kui teda oleks ainult praegu nähtud: Aelin Kulutuli, palgamõrvar ja taskuvaras. Tema vanemad ja onu visklesid ilmselt hauas.

      Samas. Mõned asjad olid seda väärt. Aelin kõverdas kinnastatud sõrme kiilaka kõrtsmiku poole ja andis märku järgmiseks õlleks.

      „Ma vaataks ette, kui palju sa kaanid, plika,” irvitas üks hääl tema kõrval.

      Aelin heitis kõõrdpilgu keskmist mõõtu mehele, kes lipsas tema küljele leti taha. Aelin oleks mehe ära tundnud üksnes iidse kõvera mõõga järgi, kui poleks näinud relvitukstegevalt lihtlabast nägu. Punetav nahk, pisikesed seasilmad, paksud kulmud – kõik üks ilmetu mask, et varjata näljast tapjat selle all.

      Aelin toetas käsivarred letile ja pani ühe pahkluu teise peale. „Tervist, Tern.” Arobynni asetäitja – vähemalt oli ta seda kaks aastat tagasi. Jõhker ja kaalutlev väike tõbras, kes innustus alati liialt Arobynni musta tööd tegema. „Seda ma arvasin, et on vaid aja küsimus, kuni üks Arobynni penidest mind välja nuhib.”

      Tern nõjatus leti vastu ja välgutas liiga eredat naeratust. „Kui mu mälu mind ei peta, olid sina alati tema lemmiklita.”

      Aelin kõkutas naerda ja keeras end üleni tema poole. Nad olid pikkuselt pea võrdsed ja saleda kehaehituse tõttu oli Tern alati häirivalt hea ka kõige paremini valvatud paikadesse tungimises. Kõrtsmik märkas Terni ja hoidis heaga eemale.

      Tern osutas peaga üle õla ja viipas tohutu ala varjulisele tagaküljele. „Viimane nurgapink seina vastas. Lõpetab parajasti kliendiga.”

      Aelini pilk vilksas Terni näidatud suunda. Võlvide mõlemaid külgi ääristavad nišid kihasid hooradest ja olid rahvast vaevu kardinaga eraldatud. Ta jättis vahele vähkrevad kehad, kuivetunud nägude ja õõnsa pilguga naised, kes ootasid võimalust teenida elatist selles mädanevas sitaaugus. Ta jättis vahele ka inimesed, kes jälgisid toimuvat lähimatest laudadest – valvurid, piilurid, kehamüüjad. Aga sinna niššide kõrvale seina sisse oli pistetud ka mitu puust lahtrit.

      Täpselt need, mida ta saabumisest saati vaikselt jälgis.

      Ja valgusest kõige kaugemas... laua alla välja sirutatud ning poleeritud nahksaabaste läige. Esimese paari vastas oli põrandale toetatud teine paar, justkui valmistuks klient putku pistma. Või, kui ta oli tõeliselt rumal, ka võitlema.

      Igal juhul oli ta piisavalt rumal, et oma ihukaitsja nähtavale jätta. See majakas teavitas kõiki, kes viitsisid tähele panna, et viimases lahtris toimus midagi üpris olulist.

      Kliendi ihukaitsja – õbluke, kapuutsiga, hambuni relvastatud noor naine – nõjatus läheduses ühele puusambale. Naise siidised ja õlgadeni pikad juuksed kiiskasid valguse käes, kui ta hoolikalt lõbusaali jälgis. Liiga jäik, et olla suvaline külastaja. Ei mingit mundrit, kojavärve või märke. Arvestades kliendi vajadust salalikkuse järele, polnud see üllatav.

      Ilmselt arvas klient, et siin on ohutum kohtuda, sest tavapäraselt peeti sedasorti kohtumisi Palgamõrvarite Kantsis või mõnes varjulises Arobynnile endale kuuluvas kõrtsis. Tal polnud aimugi, et Arobynn oli suurinvestor ka Võlvides ja Aelini endisel isandal tarvitses vaid pead noogutada, et metalluksed lukustuks – ja nii klient kui ka tema ihukaitsja ei astuks sealt enam iial välja.

      Ometi jäi õhku küsimus, miks Arobynn nõustus siin kohtuma.

      Ja ometi jäi Aelin vaatama meest, kes purustas tema elu nii mitmel moel.

      Tema kõht tõmbus kokku, kuid ta naeratas Ternile. „Ma teadsin, et rihm kaugele ei veniks.”

      Aelin tõukas end letilt lahti ja lipsas rahva sekka enne, kui palgamõrvar jõudis midagi öelda. Neiu tundis Terni põrnitsust, mis kinnitus otse abaluude vahele, ja teadis, et Tern kibeles nii väga oma kõverat mõõka sinna sisse suruma.

      Vaevumata tagasi vaatama, heitis neiu mehele üle õla ühe rõveda liigutuse.

      Terni kärgitud needuste jada oli palju parem sellest labasest muusikast, mida ruumi teises otsas mängiti.

      Aelin pani möödudes tähele igat nägu, igat laudkonda pidutsejaid ja kurjategijaid ning töölisi. Nüüd vahtis kliendi ihukaitsja teda ja kinnastatud käsi libises puusal lihtsale mõõgale.

      Pole sinu mure, aga kena katse.