Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

valmis – või siis nii valmis, kui ta üldse olla sai. Ta oli planeerimisele piisavalt kaua aega kulutanud.

      Aelin jättis endale merel ühe päeva puhkamiseks ja Rowani järele igatsemiseks. Nüüd, kus verevanne sidus teda igavesti haldjaprintsiga – ja printsi temaga –, mõjus mehe puudumine nagu fantoomjäse. Neiu tundis seda ikka veel, kuigi tal oli nii palju tegemist. Kuigi oma carranam’i taga igatsemine oli kasutu ja Rowan andnuks talle selle eest kahtlemata keretäie.

      Teisel lahusoleku päeval pakkus Aelin laevakaptenile hõbemündi pliiatsi ja paberipaki eest. Ja kui ta end kitsukesse kajutisse lukustas, hakkas ta kirjutama.

      Selles linnas vastutasid kaks meest tema elu ja talle armsate inimeste hävitamise eest. Ta ei kavatse Riftholdist lahkuda enne, kui matab nad mõlemad.

      Niisiis kribis ta lehekülgede kaupa märkmeid ning ideid, kuni sai paika nimekirja isikutest ja paikadest ja sihtmärkidest. Ta õppis pähe iga sammu ja arvutuse ning põletas seejärel lehed väega, mis tema soontes hõõgus. Aelin hoolitses selle eest, et iga viimane kui kübe polnud enamat tuhast, mis illuminaatorist välja hõljus ja üle ääretu ööpimeda ookeani lendus.

      Ehkki neiu pani end valmis, oli see ikkagi šokk, kui nädalaid hiljem laev ranniku lähedal nähtamatu tähise läbis ja tema maagia haihtus. Kogu see tuli, mille hoolikale valdamisele ta nii palju kuid kulutas... See kadus. Justkui poleks seda iial olnudki, sädetki ei jäänud enam soontesse värelema. Uut tüüpi tühjus – väga erinev sellest august, mille Rowani puudumine temasse jättis.

      Inimnahka kinni õmmelduna tõmbus ta lavatsile kerra ja meenutas, kuidas hingata, kuidas mõelda, kuidas liigutada neetud keha selle surematu graatsiata, millest ta nii väga sõltuma hakkas. Ta oli kasutu narr, et lasi neil kinkidel karguks muutuda. Et teda tabati ootamatult, kui need taas temalt ära kisti. Rowan oleks kindlasti talle kere peale andnud just selle eest – kui ta oleks ise toibunud. Vähemalt tundis ta sellegi üle heameelt, et palus Rowanil maha jääda.

      Niisiis hingas Aelin sisse soolakat mereõhku ja pigist puitu ning meenutas endale, et teda õpetati paljakäsi tapma ammu enne, kui ta üldse õppis luid tule abil sulatama. Ta ei vajanud vaenlaste pikali panemiseks haldjavormist saadavat lisajõudu, kiirust ja nõtkust.

      Mees, kes vastutas selle algse jõhkra väljaõppe eest… Mees, kes oli tema päästja ja piinaja, kuid ei kuulutanud end kunagi isaks, vennaks või armastajaks. See mees asus nüüd mõne sammu kaugusel ja vestles endiselt oma oh-kui-tähtsa kliendiga.

      Aelin surus vastu pingele, mis ähvardas jäsemeid lukku tõmmata ja hoidis liigutusi kassilikult sujuvana, kui läbis viimased kuus meetrit nende vahel.

      Kuni Arobynni klient püsti tõusis, midagi Palgamõrvarite Kuningale nähvas ja siis oma ihukaitsja poole tormas.

      Meest varjavast kapuutsist hoolimata tundis Aelin suurepäraselt seda liikumisviisi. Ta tundis peakatte varjust turritava lõua kuju ja seda, kuidas mehe vasak käsi kippus mõõgatuppe riivama.

      Aga küljel ei rippunud kotkakujulise nupuga mõõka.

      Ja musta mundrit polnud – üksnes pruunid ilmetud riided, mida katsid kohati mustus ja paakunud veri.

      Aelin haaras tühja tooli ja tõmbas selle kaardilaua juurde enne, kui klient paar sammu teha jõudis. Ta lipsas istuma ja keskendus hingamisele, kuulamisele ka siis, kui kolm lauakaaslast tema poole kulmu kortsutasid.

      Ta ei huvitunud sellest.

      Aelin nägi silmanurgast, kuidas ihukaitsja lõuaga tema poole nõksatas.

      „Jaga mulle ka,” pomises Aelin mehele enda kõrval. „Kohe.”

      „Meil on mäng pooleli.”

      „Siis järgmise partiiga,” ütles Aelin. Neiu lõdvendas kehahoiakut ja ajas õlad längu, kui Chaol Westfall tema poole pilgu heitis.

      F3f

      Chaol oli Arobynni klient.

      Või tahtis ta Aelini kunagiselt isandalt midagi piisavalt meeleheitlikult, et riskis siin kohtuda.

      Mis põrgu päralt tema äraolekul siin juhtus?

      Aelin vaatas kaarte õllest niiskele lauale lendumas, ehkki kapteni tähelepanu püsis ta seljal. Ta oleks tahtnud Chaoli nägu näha. Näha midagi selle kapuutsi hämaruse all. Ehkki mehe riideid katsid verepritsmed, liikus ta nii, nagu ei vaevaks teda mingid vigastused.

      Miski, mis Aelini rinnus kuude kaupa tihedalt kerra tõmbus, lõdvenes nüüd aeglaselt.

      Elus – aga kust pärines siis veri?

      Ilmselt otsustas mees, et Aelin ei kujutanud ohtu, sest ta viipas üksnes oma kaaslase endaga kaasa ning mõlemad jalutasid leti poole. Ei, selle taga kõrguva trepi suunas. Chaol kõndis ühtlase muretu sammuga, kuigi naine tema küljel oli liiga pinges, et ükskõiksena mõjuda. Nende õnneks ei vaadanud keegi lahkuva kapteni poole ja kapten ise ei heitnud Aelini suunas enam pilkugi.

      Neiu liigutas end piisavalt kiiresti ja tõenäoliselt ei jõudnud kapten teda tuvastada. Tore. Tore, kuigi Aelin oleks ta ära tundnud liikudes või paigal seistes. Riietatuna või paljalt.

      Seal ta nüüd astus trepist üles, ei vaadanud isegi tagasi, kuigi mehe kaaslane põrnitses jätkuvalt Aelini. Kes põrgu päralt see on? Palees ei olnud Aelini lahkudes ühtki naisvalvurit ja neiu uskus üsna kindlalt, et kuningal kehtis absurdne ei-mingeid-naisi-reegel.

      Chaoli nägemine ei muutnud midagi – kohe veel mitte.

      Neiu kägardas käe rusikasse ja oli teravalt teadlik paljast sõrmest paremal käel. See ei tundunud paljana, kuni siiani.

      Tema ette maandus mängukaart. „Liitumine on kolm hõbedat,” lausus kiilakas tätoveeritud mees tema kõrval kaarte jagades ja kallutas pea keskel küütleva mündikuhila poole.

      Kohtuda Arobynniga. Aelin poleks iial arvanud, et Chaol on nii loll, aga see... Aelin tõusis toolilt ning jahutas soontes keemistemperatuurile lähenevat raevu. „Olen puupaljas. Nautige mängu ilma minuta.”

      Uks kivitrepi ülaosas oli juba suletud, Chaol ja tema kaaslanna läinud.

      Neiu andis endale hetke, et pühkida näolt iga ilme peale kerge lõbustatuse.

      Üsna tõenäoliselt planeeris Arobynn kogu siinse värgi tema saabumishetkeks. Ilmselt saatis ta Terni ka Varjuturule üksnes selleks, et too Aelinile silma jääks ja ta siia meelitaks. Võib-olla Arobynn teadis kapteni plaane ja kelle heaks noor isand nüüd võitles. Võib-olla ta meelitas Chaoli siia lihtsalt selleks, et Aelini mõtteid ussitada ja teda pisut raputada.

      Arobynnilt vastuste saamine maksab oma hinda, kuid see oli taibukam, kui Chaoli järel öhe joosta. Ehkki see tung lõi lihased lukku. Kuud – kuud ja kuud olid möödunud ajast, kui ta Chaoli viimati nägi. Kui ta Adarlanist murtuna ja õõnsana lahkus.

      Aga enam mitte.

      Aelin patseeris viimased sammud seina vastas asuva nurgapingini. Neiu seisatas pingi ees ja ristas käed. Ta silmitses pikalt Arobynn Hamelit, Palgamõrvarite Kuningat ja oma endist isandat, kes üles tema poole naeratas.

      Puust nurgapingi varjudes veiniklaasi taga lösutav Arobynn nägi välja täpselt selline nagu nende viimasel kohtumisel: peene kondiga aadlikunägu, siidised punakaspruunid juuksed õlgu riivamas. Mehe sügavsinine laitmatu tegumoega kuub oli teeseldud muretusega ülalt lahti nööbitud ja paljastas trimmis rinna. Ei mingit märki kaelaketist või keest. Mehe pikk lihaseline käsivars sirutus üle pingiselja ja päevitunud ning armidest täkitud sõrmed trummeldasid saalist kostva muusika taktis.

      „Tervist, mu kallis,” nurrus Arobynn, hõbesilmad isegi hämaruses kirkad.

      Ei mingeid relvi peale imekauni rapiiri tema küljel. Relva keerukad ja väänduvad käekaitsed olid justkui kulda köidetud tuulekeerised. Ainus avalik märk jõukusest, mis võistles kuningate ja kuningannade rikkustega.

      Aelin libistas