Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

ja võib-olla ka mõne isanda käest laenatud orjad. Kuid polnud mingit märki probleemidest, lähedal ei luusinud ühtki hulkurit, kupeldajat või võimalikku varast.

      Peaaegu võluv agulite kohta.

      „Lugu ei ole sugugi meeldiv,” alustas kapten viimaks.

      Aelin lasi Chaolil rääkida, kui nad läbi agulite jalutasid, ja kuuldu murdis ta südame.

      Neiu hoidis suu kinni, kui Chaol pajatas kohtumisest Aedioniga ja nende omavahelisest koostööst. Ja kuidas kuningas Aedioni kinni võttis ning Doriani üle kuulas. Nii raske oli kaptenit mitte sakutada ja selgitust nõuda, kuidas sai mees nii hoolimatu ja rumal olla ning tegutseda alles sedavõrd pika aja pärast.

      Siis jõudis Chaol selle osani, kus Sorschal pea maha raiuti – iga sõna oli eelmisest vaiksem ja napim.

      Aelin ei saanud kunagi teada ravitseja nime kõigil neil kordadel, kui naine teda lappis ja õmbles. Et Dorian ta kaotas... Aelin neelatas kõvasti.

      Lugu läks veel hullemaks.

      Nii palju hullemaks, kui Chaol selgitas, mida Dorian selleks ette võttis, et kaptenit lossist välja saada. Ta ohverdas end, paljastas kuningale oma väe. Aelin vappus nii tugevasti, et torkas käed taskutesse ja surus huuled kramplikult kokku.

      Ent väljapääsu otsivad sõnad tantsisid kolbas muudkui ringiratast.

      Sa oleks pidanud Doriani ja Sorscha samal päeval välja toimetama, kui kuningas need orjad mõrvas. Kas sa ei õppinud Nehemia surmast mitte midagi? Arvasid sa tõesti, et võid võita au kaotamata, mitte midagi ohverdamata? Sa poleks pidanud Doriani juurest lahkuma. Kuidas sa võisid lasta printsil üksi kuninga ette seista? Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid?

      Kurbus Chaoli silmades takistas Aelini midagi ütlemast.

      Ta hingas sügavalt sisse, kui Chaol vait jäi, ning talitses oma viha, pettumust ja šokki. Kulus kolm kvartalit enne, kui Aelin taas selgelt mõelda sai.

      Raev ja pisarad ei aita siin kuidagi. Tema plaanid muutuvad taas, aga mitte kuigi palju. Päästa Aedion, too ära Wyrdi võti... seda saab ta ikkagi teha. Neiu ajas õlad sirgu. Nad jõudsid tema kunagisest korterist vaid mõne kvartali kaugusele.

      Vähemalt oleks tal koht, kus vaikselt püsida, kui Arobynn seda vahepeal ära ei müünud. Ilmselt oleks mees Aelini ammuilma nöökinud, kui korter enam talle ei kuuluks – või lasknud tal siis sealt uue omaniku eest avastada. Arobynn armastas selliseid üllatusi väga.

      „Nii et nüüd teed koostööd mässajatega, Chaol. Või siis juhid neid, nagu välja paistab.”

      „Meil on mitmeid juhte. Minu territoorium katab agulid ja sadama – teised vastutavad linnajagude eest. Kohtume nii sageli, kui julgeme. Nesrynil ja paaril linnavalvuril õnnestus ühendust saada mõne mu mehega. Peamiselt Ressi ja Brulloga. Nemad on otsinud viise Doriani väljatoimetamiseks. Ja Aedioni. Aga nendesse vangikongidesse pole võimalik tungida ja salatunneleid valvatakse pingsalt. Käisime nende kanalisatsioonipesas täna öösel ainult seepärast, et saime Ressilt sõna suure kohtumise kohta palees. Tuleb välja, et neil jäi sinna rohkem vahte, kui oodata oskasime.”

      Lossi pole võimalik niisama sisse jalutada, kui Aelin just Arobynni abiga ei lepi. Veel üks otsus. Homseks. „Mida sa Dorianist pärast seda kuulnud oled, kui lossist põgenesid?”

      Pronksist silmades kiiskas häbivälgatus. Aga ta põgenes. Ta jättis Doriani türannist isa küüsi.

      Aelin pigistas sõrmed rusikateks, et Chaoli pead mitte vastu telliskivihoone seina virutada. Kuidas võis mees küll sellist koletist teenida? Kuidas ta seda ette ei näinud, ei üritanud kuningat tappa iga kord, kui löögiulatusse juhtus?

      Aelin lootis, et mida iganes sadistlik isa pojaga tegi või kuidas iganes noormeest karistati, siis prints teadis, et tema pole ainus leinaja. Ja kui Aelin on Doriani ära toonud, annab ta noormehele õigel hetkel teada, et mõistab teda. See on küll raske ja kauakestev ja valulik, kuid prints taastub sellest kaotusest. Ja sellisel juhul Doriani toore maagia juures, mis on vaba ka siis, kui Aelini oma seda pole... See võib valgide alistamisel ülimalt tähtsaks osutuda.

      „Kuningas pole Doriani avalikult karistanud,” teatas Chaol. „Pole teda isegi luku taha pistnud. Nii palju, kui meie teame, käib Dorian endiselt üritustel ja osaleb sellel hukkamisega sünnipäevapeol.”

      Aedion. Oh, Aedion. Tema teadis, kes Aelin tegelikult on, mis temast oli saanud. Paraku ei öelnud Chaol, kas nõbu sülitaks talle näkku samal hetkel, kui Aelini silmab. Neiu ei kavatsenud sellest enne hoolida, kuni Aedion on ohutus kohas. Kuni ta on vaba.

      „Nii et meil on Ress ja Brullo sees ning lossimüüridel silmad kõikjal,” jätkas Chaol. „Räägitakse, et Dorian näib normaalselt käituvat, kuid tema käitumine on imelik. Külmem, äraolevam, aga seda võis pärast Sorscha mõrvamist ju ennustada.”

      „Kas nad räägivad sellest, et Dorian kannab musta sõrmust?”

      Chaol judistas end. „Ei – mitte sõrmust.” Miski mehe hääletoonis sundis Aelini kaptenit vaatama ja soovima, et ta poleks järgmisi sõnu kuulnud. „Üks nuhkidest väitis, et Dorianil on kaela ümber mustast kivist võru.”

      Wyrdi kivist võru.

      Viivuks ei suutnud Aelin muud teha kui Chaoli jõllitada. Ümbritsevad hooned surusid peale ja hiiglaslik tühimik avanes munakivide all ning ähvardas ta üleni alla neelata.

      „Sa oled väga kahvatu,” ütles Chaol, ent ei üritanudki neiut puudutada.

      Tore. Aelin polnud täiesti kindel, et oleks talunud puudutust ilma Chaolil nägu eest rebimata.

      Aga neiu hingas sügavalt sisse ja keeldus laskmast Dorianiga juhtunu määratut tähendust kohale jõudmast – vähemalt praeguseks. „Chaol, ma ei tea, mida öelda Doriani või Sorscha või Aedioni kohta. Selle kohta, et sina oled siin.” Ta viipas agulile nende ümber.

      „Räägi lihtsalt, mis sinuga kõigil neil kuudel juhtus.”

      Aelin rääkis. Ta paiskas enesest välja Terrasenis kümme aastat tagasi juhtunud sündmused ja elu Wendlynis. Kui ta valgiprintsideni jõudis, ei rääkinud ta Chaolile kaelavõrudest. Tundus ilma selletagi, et Chaolil on süda juba paha. Ja ta ei rääkinud kolmandast Wyrdi võtmest – ainult sellest, et Arobynn varastas Orynthi amuleti ja nüüd ihkas ta seda tagasi. „Nüüd sa siis tead, miks ma siin olen, mida ma tegin ja mida ma plaanin teha.”

      Chaol ei vastanud terve kvartali jooksul. Mees isegi ei naeratanud.

      Nii vähe oli jäänud alles sellest valvurist, kellest Aelin sügavalt hoolima hakkas. Viimaks vastas mees Aelini pilgule. „Nii et sa oled siin üksi.”

      „Ütlesin Rowanile, et tal on ohutum Wendlynisse jääda.”

      „Ei,” ütles Chaol veidi teravalt ja silmitses ees olevat tänavat. „Selles mõttes, et sa tulid tagasi, kuid ilma armeeta. Liitlasteta. Sa tulid tühjade kätega tagasi.”

      Tühjade kätega. „Mida sa minult siis ootasid? Sina mu Wendlynisse saatsid. Sina. Kui sa oleks tahtnud mu naasmist koos armeega, võinuksid oma soovides veidi täpsem olla.”

      „Ma saatsin su Wendlynisse üksnes sinu enda ohutuse pärast. Et sa kuninga juurest eemale saaks. Ja niipea, kui ma su tõelise olemuse avastasin… Kuidas ma ei saanud siis eeldada, et sa oma nõbude juurde jooksed. Maeve juurde…”

      „Kas sa ei kuulnud sõnagi sellest, mida ma just rääkisin? Kes Maeve on? Ashryverid on tema käsutada. Kui Maeve abi ei saada, ei saada ka nemad abi.”

      „Sa isegi ei proovinud.” Chaol seisatas mahajäetud tänavanurgal. „Kui su nõbu Galan on blokaadist läbimurdja…”

      „Minu nõbu Galan pole absoluutselt sinu mure. Saad sa üldse aru, mis mul vastas oli?”

      „Saad sina üldse aru, kuidas meil siin asjalood olid? Seni, kuni sina maagiaga mängisid ja oma haldjaprintsiga