Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

mõnd meest, kelle ta oli ära moonutanud. Nad toitusid sellest väest ja muutusid tugevamaks. Ja Wendlynis olles seisis minu vastas üks tema kindralitest, kelle oli üle võtnud üks kujuteldamatu väega deemonprints.”

      „Narrok,” mõtiskles Arobynn. Kui mees tundiski jubedust ja oligi šokis, siis tema nägu seda igatahes ei reetnud.

      Aelin noogutas. „Nad õgivad elujõudu. Selline prints võib sul hinge seest imeda, sinust toituda.” Neiu neelatas ja tema keelt kattis ehtne hirm. „Kas neil meestel, keda oled kohanud – neil ülematel – on võrusid või sõrmuseid?” Chaoli käed olid paljad.

      „Ainult sõrmused,” nentis Arobynn. „On seal vahet?”

      „Minu arvates suudab printsi hoida vaid kaelavõru. Sõrmused on väheldasematele deemonitele.”

      „Kuidas sa neid tapad?”

      „Tulega. Ma tapsin printsid tulega,” tunnistas Aelin.

      „Aa. Ilmselt mitte tavapärasega, järeldan ma.” Aelin noogutas. „Ja kui nad kannavad sõrmuseid?”

      „Olen näinud, kuidas üks neist tapeti südant läbistanud mõõgaga.” Chaol tappis Caini nii kergesti. Väike kergendus, aga... „Pea maha raiumine võib töötada ka nende puhul, kellel on kaelavõrud.”

      „Ja need, kellele kehad varem kuulusid… Nemad on läinud?”

      Narroki anuv ja kergendust tundev nägu välgatas Aelini ees. „Näib nii.”

      „Ma tahan, et sa ühe kinni püüaks ja kantsi tooks.”

      Aelin ehmus. „Absoluutselt mitte. Ja miks?”

      „Ehk võib see mulle midagi kasulikku rääkida.”

      „Mine püüa ise mõni kinni,” nähvas Aelin. „Otsi mulle mõni teine teene, mille võiksin su heaks teha.”

      „Sa oled ainsana nende olenditega vastamisi seisnud ja ellu jäänud.” Arobynni pilgus polnud mingit halastust. „Püüa mulle mõni kinni sulle sobival esimesel võimalusel ja mina aitan sind sinu nõo juures.”

      Seista vastamisi mõne valgiga, isegi väheldasema valgiga...

      „Esiteks Aedion,” jätkas Aelin. „Me päästame Aedioni ja siis riskin mina oma peaga, et tuua sulle üks deemonitest.”

      Jumalad aidaku neid kõiki, kui Arobynn peaks kunagi taipama, et võib deemonit peidetud amuletiga kontrollida.

      „Muidugi,” ütles Arobynn.

      Aelin teadis, et see on rumal, kuid ei saanud suud kinni hoida. „Mis eesmärgil?”

      „See on minu linn,” nurrus Arobynn. „Ja mulle ei sobi eriti suund, kuhu see liigub. See kahjustab mu investeeringuid ja mul on kõrini päeval ning öösel maiustavatest varestest.”

      Noh, vähemalt nõustusid nad milleski. „Läbi ja lõhki ärimees, mis?”

      Arobynn jätkas neiu puurimist selle lipitseva armukese pilguga. „Absoluutselt igal asjal on oma hind.” Mees riivas pehme ja sooja suudlusega Aelini põsesarna. Aelin võitles temast läbi väreleva judinaga ja sundis end mehele vastu kallutama, kui Arobynn suu tema kõrva juurde viis ja sosistas: „Ütle mulle, mida ma pean lunastuseks tegema. Käsi mul üle tuliste süte roomata, naelavoodil magada, oma ihu lõikuda. Ütle, ja see saab tehtud. Aga las ma hoolitsen sinu eest nii nagu kunagi varem. Enne kui... Kui see hullus mu südame mürgitas. Karista mind. Piina mind. Lõhu mind, aga lase mul end aidata. Tee minu jaoks see väike asjake ja lase mul maailm su jalge ette laotada.”

      Aelini kurk kuivas. Neiu tõmbus tagasi piisavalt kaugele, et vaadata sellesse kenasse suursugusesse näkku. Neisse silmadesse, mis kiiskasid kurbusest ja kiskjalikust kavatsusest, mida ta võis peaaegu et maitsta. Kui Arobynn sai teada tema ja Chaoli minevikust ja kutsus kapteni siia... Kas asi oli informatsioonis, Aelini proovile panemises või mingis groteskses viisis oma ülemvõimu kehtestada? „Pole midagi…”

      „Ei. Veel mitte,” sõnas Arobynn eemale astudes. „Ära ütle veel. Maga enne üks korralik peatäis. Aga võib-olla enne, kui seda teed… Külastad ehk täna öösel tunnelite kagupoolset lõiku. Leiad vahest kellegi, keda otsid.” Aelin hoidis ilmet liikumatuna ja koguni igavlevana, kuid pani teabe tallele. Arobynn liikus rahvarohke ruumi poole, kus tema kolm palgamõrvarit valvel ja valmis püsisid, ja vaatas siis tagasi Aelini suunas. „Kui sinule antakse luba kahe aasta jooksul nii suurel määral muutuda, kas pole ka minul selleks luba?”

      Seejärel jalutas mees laudade vahel minema. Tern, Harding ja Mullin sabas. Tern kiikas vaid korra Aelini suunas, et teha talle täpipealt sama rõve žest, millega Aelin teda ennemalt kostitas.

      Ent Aelin põrnitses vaid Palgamõrvarite Kuningat, tema elegantseid, võimsaid samme, aadlimehe rõivastesse peidetud sõdalase keha.

      Valede kehastus. Õppinud ja salakaval.

      Võlvides oli liiga palju silmi, et põske hõõruda, kus sosistas endiselt Arobynni huulte fantoomjälg, või kõrva, kus püsis mehe hingeõhk.

      Värdjas. Aelin heitis pilgu saali teises otsas paiknevatele võitlusaukudele, kümne küünega elatist teenivatele prostituutidele, seda jõledat kohta pidavatele meestele, kes teenisid liiga kaua tulu nii paljust verest, kurbusest ja valust. Ta peaaegu et nägi Sami – peaaegu kujutas ette teda võitlemas noore, tugeva ja hiilgavana.

      Neiu sikutas kindad kätte. Palju, liiga palju võlgu tuleb maksta enne, kui ta Riftholdist lahkub ja oma trooni tagasi võtab. Alates samast hetkest. Õnneks oli ta just tapatujus.

      See oli üksnes aja küsimus, kas Arobynn näitab omi kaarte või korjavad Adarlani kuninga mehed sadamast saati hoolikalt maha jäetud jälje üles. Keegi tuleb talle järele – tegelikult lausa mõne hetke pärast, kui metallukse taga kostnud hõigetele järgnenud täielikku vaikust mingiks näitajaks pidada sai. Vähemalt nii palju tema plaanist püsis endiselt kursil. Chaoliga võib ta hiljem tegeleda.

      Aelin korjas kinnastatud käega üles vaskmündi, mille Arobynn lauale jättis. Ta näitas keelt kuninga jõhkrale halastamatule profiilile, mis oli selle ühele küljele pressitud – ja siis möirgavale lohemaole mündi teisel küljel. Kiri – ja Arobynn oli teda jälle reetnud. Kull – kuninga mehed. Rauduks trepi ülemises otsas ägises lahti ja sisse voolas jahedat öist õhku.

      Pooleldi muiates lennutas Aelin mündi pöidlaga õhku.

      Münt veel keerles, kui kivitrepi otsa ilmus neli mustas mundris meest, kehadele kinnitatud terve sortiment julmi relvi. Selleks ajaks, kui vaskraha lauale kolksatas, tuhmis valguses lohemadu läikimas, oli Aelin Galathynius veresaunaks valmis.

      F4f

      Aedion Ashryver teadis, et sureb – ja varsti.

      Ta ei vaevunud jumalatega kauplema. Nad ei vastanud nagunii kunagi ta palvetele.

      Neil aastatel, kui ta sõdalase ja kindralina võitles, teadis Aedion alati, et sureb ühel või teisel moel. Eeldatavasti lahinguväljal ja viisil, mis väärinuks üht lugulaulu või juttu lõkketule ümber.

      See poleks sedasorti surm.

      Ta kas hukatakse mis iganes suurejoonelisel sündmusel, mille kuningas sellisena plaanis, et tema langemisest viimast võtta. Või siis sureb ta siin selles mädanevas rõskes kongis põletikust, mis aeglaselt ja vaieldamatult keha hävitas.

      See algas väikese haavana tema küljes. Kingitus kolm nädalat tagasi esitatud vastupanust, kui too lihunikust koletis Sorscha mõrvas. Aedion suutis ribisid mööda jooksvat sisselõiget valvurite eest peita lootuses, et jookseb verest tühjaks või läheb see mädanema ja tapab ta enne, kui kuningas teda Aelini vastu kasutada saab.

      Aelin. Aedioni hukkamine pidi olema lõks tema jaoks. Viis meelitada Aelin riskima katsega Aedioni päästa. Aedion kavatses pigem surra, kui seda lubada.

      Ta