Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

näed enam-vähem samasugune välja,” nentis Aelin kõvale puupingile nõjatudes ja sikutas kapuutsi peast. „Rifthold kohtleb sind endiselt hästi.”

      Vastas tõele. Ka kolmekümnendate eluaastate lõpus jäi Arobynn nägusaks, sama rahulikuks ja vaoshoituks kui Palgamõrvarite Kantsis selle tumeda päevadehämu jooksul pärast Sami surma.

      Palju, väga palju võlgu tuli tasuda toonaste sündmuste eest.

      Arobynn silmitses neiut – aeglane, tahtlik ülevaatus. „Ma vist eelistan su loomulikku juuksevärvi.”

      „Ettevaatusabinõud,” lausus Aelin jalgu ristates ja meest sama põhjaliku pilguga mõõtes. Polnud märkigi Orynthi amuletist, kuninglikust pärandist, mille ta poolsurnud Aelinilt Florine’i jõe kaldal varastas. Arobynn lasi Aelinil uskuda, et salamisi kolmandat ja viimast Wyrdi võtit sisaldav amulett kadus veevoogudesse. Aelini esivanemad kandsid tuhatkond aastat amuletti pahaaimamatult ja see muutis nende kuningriigi – tema kuningriigi – vägevaks. Jõukaks ja ohutuks kohaks, ideaaliks, millega võrreldi kõiki kodasid kõikidel maadel. Ometi ei näinud Aelin iial Arobynni kaela ümber mingit ketti. Ilmselt nihverdas selle kantsi ja peitis ära. „Ma ei taha Endovieri tagasi sattuda.”

      Mehe hõbesilmad sätendasid. Raske oli pistoda poole mitte sirutuda ja seda kõvasti teele heita.

      Ent Arobynnist sõltus liiga palju, et teda kohe tappa. Aelinil oli piisavalt aega selle üle mõelda, mida ja kuidas ta seda teha soovib. Selle lõpetamine siin ja praegu on mõttetu raiskamine. Eriti siis, kui Arobynn ja Chaol olid kuidagi segapuntras.

      Võib-olla seepärast Arobynn ta siia meelitaski. Et Aelin märkaks Chaoli tema seltsis... Ja lööks kõhklema.

      „Tõepoolest,” lipitses Arobynn, „ka mina vihkan mõtet sinust kui Endovieri orjast. Kuigi tõele au andes on need viimased kaks aastat su veelgi rabavamaks muutnud. Naiselikkus sobib sulle.” Mees kallutas pea viltu ja Aelin teadis, et see on tulemas juba enne, kui Arobynn täiendas: „Või peaksin ütlema kuninglikkus?”

      Kümmekond aastat oli möödunud päevast, mil nad varjamatult tema pärilusliinist või tiitlist rääkisid. Mille juurest Arobynn aitas tal minema kõndida, õpetas seda vihkama ja kartma. Vahel mainis Arobynn seda läbi lillede, kuid enamasti siiski ähvardusena, et neiut enda külge aheldada. Aga mitte ainuski kord ei öelnud Arobynn välja tema pärisnime. Isegi mitte siis, kui Aelini jäiselt jõekaldalt leidis.

      „Mis paneb sind arvama, et mul selle vastu mingit huvi on?” küsis Aelin ükskõikselt.

      Arobynn kehitas laiu õlgu. „Kuulujutte ei saa paljuski tõe pähe võtta, aga umbes kuu aega tagasi levis Wendlynist siia üks jutt. Räägiti, et üks teatud kadunud kuninganna esitas sissetunginud Adarlani leegionile üpris vaatemängulise etenduse. Tegelikult usun, et meie lugupeetud sõbrad impeeriumis armastavad kasutada lausa tiitlit „tuldsülgav kuningannalita”.”

      Ausalt, see näis Aelinile peaaegu et naljakas – isegi meelitav. Ta teadis, et jutud kindral Narrokist ja kolmest ülejäänud valgiprintsist lähevad liikvele. Ta lihtsalt ei uskunud, kui kiiresti see jutt kannad maha saab. „Inimesed usuvad tänapäeval mida iganes pajatusi.”

      „Tõsi,” noogutas Arobynn. Võlvide teises otsas möirgas hullunud rahvahulk üksteist augus kolkivate võitlejate peale. Palgamõrvarite Kuningas tõstis pilgu kisa suunas ja muigas kergelt.

      Peaaegu kaks aastat oli möödunud päevast, kui Aelin seal rahva seas seisis ja vaatas Sami määratult nõrgemaid vastaseid ette võtmas. Truu Sam esines soovist koguda piisavalt raha Riftholdist lahkumiseks ja Arobynni lõa otsast pääsemiseks. Paari päeva pärast lõpetas Aelin Endovieri suunduvas vanglavankris, aga Sam...

      Aelin ei teadnud siiani, kuhu Sam pärast seda maeti, kui Riftholdi kurjategijate pealiku Ioan Jayne’i asetäitja Rourke Farran noormehe elu piinapingil lõpetas. Aelin lõi Jayne’i ise mättasse ja heitis tüübi lihavasse näkku pistoda. Ja Farran... Aelin sai alles hiljem teada, et Farrani mõrvas Arobynni enda ihukaitsja Wesley kättemaksuks Samile tehtu eest. Aga see polnud enam Aelini mure, ehkki Arobynn tappis Wesley eesmärgiga parandada sidet Palgamõrvarite Gildi ja kurjategijate uue pealiku vahel. Järjekordne võlg.

      Ta võis oodata, võis olla kannatlik. Neiu poetas vaid: „Nii et tänapäeval ajad siin äri? Mis kantsist sai?”

      „Mõned kliendid,” venitas Arobynn, „eelistavad avalikke kohtumisi. Kants võib inimesed ärevaks muuta.”

      „Su klient peab selles mängus küll uus ettur olema, kui ta privaatruumi ei nõudnud.”

      „Ta ei usalda mind eriti. Tema arvates on põhisaal ohutum.”

      „Siis ta vist ei tunne Võlve.” Ei, Chaol polnud iial siin varem käinud, nii palju Aelin teadis. Tavapäraselt jättis ta Chaolile sellest ajast rääkimata, mille ta siinses roiskuvas paigas veetis. Nagu jättis rääkimata palju muudki.

      „Miks sa lihtsalt tema kohta ei küsi?”

      Aelin hoidis näoilme neutraalse ja ükskõiksena. „Mind su kliendid eriti ei huvita. Räägid ise või ei räägi. Vaba valik.”

      Arobynn kehitas taas õlgu. Imeilus ja muretu žest. Nii et mängime siis kassi-hiirt. Väike infokild, mida Aelini vastu kasutada. Varjata tema eest, kuni see on kasulik. Polnud ju suurt vahet, kas informatsioon on väärtuslik või mitte. Selle varjamine ja vägi oli see, mida Arobynn armastas.

      Mees ohkas. „Nii palju on kõike seda, mida tahaksin sinult küsida – teada.”

      „Mind üllatab su ülestunnistus, et sa ei teagi juba kõike.”

      Arobynn toetas pea pingiseljale, mehe punased juuksed kiiskasid värske verena. Võlvide investorina ei pidanud ta oma nägu siin peitma. Mitte keegi, isegi mitte Adarlani kuningas, ei oleks oma rumalusest teda siin rünnanud.

      „Asjad on sinu lahkumise järel üsna viletsalt kulgenud,” lausus Arobynn vaikselt.

      Lahkumise. Justkui oleks Aelin vabatahtlikult Endovieri tee jalge alla võtnud. Justkui poleks Arobynn selle eest vastutav. Justkui oleks Aelin pelgalt väikesel puhkusel käinud. Aga neiu tundis Arobynni liiga hästi. Mees kompis teda endiselt, ehkki oli ta ise siia meelitanud. Suurepärane.

      Arobynn heitis pilgu paksule armile neiu peopesal – tõend vandest, mis tuli Nehemiale Eyllwe vabastamise kohta anda. Arobynn laksutas lipitsevalt keelt. „Nii paljude armide nägemine lõhestab mu südame.”

      „Mulle need täitsa meeldivad.” Vastas tõele.

      Arobynn nihutas end istmel – tahtlik liigutus, nagu ikka tema puhul – ja valgus langes kõrvast rangluuni sirutuvale jõhkrale armile.”

      „Mulle meeldib sinu arm ka täitsa,” tunnistas Aelin südaöise naeratusega. See selgitas niisiis tõika, miks mees kuue kinni nööpimata jättis.

      Arobynn viipas nõtke graatsiaga kätt. „Kingitus Wesleylt.”

      Ükskõikne meenutus sellest, milleks Arobynn võimeline on. Mida ta suudab taluda. Wesley oli üks parimatest sõdalastest, keda Aelinil õnnestus iial kohata. Kui tema ei elanud üle võitlust Arobynniga, oleks see korda läinud üsna vähestel. „Esmalt Sam, siis mina, siis Wesley – oled sa alles türanniks muutunud, Arobynn. On kantsi veel üldse kedagi peale kalli Terni jäänud või panid pikali igaühe, kes sulle pahameelt valmistas?” Ta heitis põgusa pilgu leti ääres jõlkuvale Ternile ja seejärel ülejäänud kahele palgamõrvarile. Tüübid istusid eraldi laudades ruumi keskel ja üritasid teeselda, et ei jälginud igat Aelini liigutust. „Vähemalt on Harding ja Mullin veel elus. Nemad on alati osanud osavalt su perset lakkuda. Raske isegi ette kujutada, et sa suudaks end iial nende tapmiseni viia.”

      Tasane naer. „Ja mina veel mõtlesin, et mu mehed teevad tublit tööd rahvamassi sulandumises.” Mees rüüpas veini. „Tuled äkki koju ja õpetad neile üht-teist.”

      Koju. Järjekordne katse, järjekordne mäng. „Sa tead suurepäraselt, et ma annan rõõmuga