Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas

Ta oleks pidanud selle ära sulatama, aga raha nappis. Hauakambrist kaasa napsatud varast oli suurem osa juba ära kulutatud.

      Ja nüüd vajas ta seda rohkem kui kunagi varem. Nüüd, kus Dorian oli...

      Oli...

      Dorian oli kadunud...

      Celaena – Aelin valetas paljude asjade kohta, kuid ta ei oleks valetanud Doriani küsimuses. Ja Celaena võis olla ainus, kes saab Doriani päästa. Aga kui neiu üritab Doriani selle asemel tappa...

      Chaol vajus toolile töölaua taga ja põrnitses tühjal pilgul välja joonistatud kaarte ja plaane. Kõik – kõik sellest sündis Doriani, oma sõbra heaks. Enda heaks, tal polnud enam ammu midagi kaotada. Ta polnud enamat kui nimetu vandemurdja, valetaja, reetur.

      Nesryn astus sammu mehe poole. Naise näol polnud erilist murelikkust, kuid Chaol ei eeldanud temalt iial nunnutamist. Polnud seda iial tahtnudki. Võib-olla seepärast, et Nesryn sai ainsana aru, mis tunne oli seista vastamisi isa halvakspanuga teda kutsunud tee järgimise eest. Ent kui Nesryni isa lõpuks naise valikuga leppis, siis Chaoli lihane isa... Ta ei tahtnud sel hetkel isale mõelda. Mitte siis, kui Nesryn ütles: „See, mida ta printsi kohta väitis…”

      „See ei muuda midagi.”

      „See kõlab nii, nagu muudaks kõike. Muu hulgas selle kuningriigi tulevikku.”

      „Las olla.”

      Nesryn ristas oma kõhetud käed. Naine oli piisavalt sale, et enamik vastaseid teda alahindaks – nende enda õnnetuseks. Ka täna öösel nägi Chaol pealt, kuidas Nesryn üht valgi sõdurit niimoodi rappis, nagu oleks kala fileerinud. „Mina arvan, et sa lased oma isiklikul ajalool iga kursi kaalumist segada.”

      Chaol avas vastu vaidlemiseks suu. Nesryn kergitas kitkutud kulme ja ootas.

      Võib-olla oli Chaol olnud just praegu tulipäine.

      Võib-olla oli viga keelduda Aelinile maagia vabastamisest rääkida.

      Ja kui see läheb Chaolile maksma Doriani…

      Ta vandus vaikselt, hingeõhupahvakas pani töölaual küünla hubisema.

      Kapten, kes ta kord oli, oleks keeldunud Aelinile rääkimast. Aelin oli tema kuningriigi vaenlane.

      Aga seda kaptenit polnud enam. See kapten suri Sorscha kõrval torniruumis. „Sa võitlesid täna hästi,” ütles ta, justkui oleks see vastuseks olnud.

      Nesryn laksutas keelt. „Ma tulin tagasi üksnes seetõttu, et sain teada kolme linnagarnisoni kutsumisest Võlvidesse vähem kui kolmkümmend minutit pärast meie lahkumist. Kõrgeausus tappis suure hulga kuninga mehi, saali omanikke ja investoreid. Ta otsustas omal käel selle paiga ära lõhkuda. Lähiajal nad seda ei ava,” poetas Nesryn kuivalt.