Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

juuksed olid hooletult tõmmatud kuklale hobusesabasse. Ent kui ta naeratas, tegid kortsukesed ta silmade ümber näo soojaks ja targaks. Ta oli ilmselgelt kellegi ema, kellegi tädi, kellegi sõber. Seda laadi naine, kes põimiks tugevad käsivarred sulle ümber, teades, kui sa seda vajad.

      „Ma olen Flossie Barbieri,” informeeris ta Miat. „See koht kuulub mulle või pigem mu vanematele. Nad on pensionil, aga ei suuda sellest lahti lasta, kui te mõistate, mida ma mõtlen. Igaüks tunneb seda poodi Rodale’ina, mis on mu neiupõlvenimi.”

      „Meeldiv teiega tutvuda,” ütles Mia ja hakkas ära minema. „Oh,” sõnas ta, pöördudes Flossie poole. „Kas te krediitkaarti võtate?”

      „Ma eelistan sularaha, kui võin seda saada, aga ma võtan ka teie krediitkaardi.”

      Mia oli ettevaatlik, ostes ainult seda, mida ta arvas mõneks päevaks vaja minevat. Kindlasti on raske perekonnapoodi pidada, mõtles ta, kui teel veidi kaugemal pakkus hiiglaslik supermarket lillede ja veinivalikuga palju rohkem valikuid ja pealegi odavama hinnaga. Ta eelistas väiksemat poodi ja aeglasemat tempot. Ta tundis, et on linnast kaugel mitte ainult miilide, vaid aastate võrra.

      Kui ta oma ostukäru kassa poole veeretas, kuulis ta Becky häält oma nime hüüdmas. Mia pöördus ettevaatlikult ning nägi, et Becky lehvitas ja kasutas oma käru kui kõnniraami. Tema jalad liikusid kohmakalt ja ta naaldus raskelt vastu käru. Flossie oli samm temast tagapool.

      „Ma teadsin, et olin seda nime varem kuulnud! Belle Carson, ütlesite, eks ole?” Becky oli pingutusest hingetu ja ta silmad särasid. Ta tõstis käe rinnale, tõmmates hinge. „Belle on nii ilus nimi, mida tõenäoliselt ei unustata.”

      Mia ootas suureneva kartustundega.

      „Tal on mingi kalastusfirma Asheville’is, on see õige?”

      Mia noogutas.

      „Jah, see on tema,” ütles Becky Flossiele, noogutades kinnitavalt.

      „Ma teadsin, et mul on õigus,” nõustus Flossie.

      Keegi vana naine, lilleline kolmnurkne rätik lumivalgetel juustel, tuli nende juurde, et vestlusest osa võtta. „Carson, ütlesid? Ma mäletan seda nime. Ma käisin ühe Carsoniga koos koolis. Kas ta pole see, kes lahkus linnast varsti pärast lõpetamist? Jooksis minema, et abielluda. Mõnd see üllatas, aga mitte mind. Ma olen vanem kui teie, seega te ei mäleta. Mis ta eesnimi oligi?” Ta koputas oma targa näo kortsulist põske. „Theo… Theodosia midagi?”

      „Theodora,” vastas Flossie ja vana naise silmad läksid kimbatusest üle äratundmiseks. „Ta oli mu ema sõbranna või nii palju sõbranna, kui keegi, kes elab tolles vanas majas, kõigest kaugel, saab olla. Mu ema ütleb ikka veel, kuidas ta tunneb end halvasti, et ta ei käinud seal rohkem külas. Aga see oli nii sünge koht. Ei mõjunud tervitavalt.”

      „Küllap pole siin midagi imestada, arvestades, mida ta ema oli teinud,” lisas vana naine.

      „Mida ta ema siis tegi?” küsis Mia, järsku huvitatud.

      „Ta tappis oma armukese, vaat mida. Mõned ütlevad, et ta tegi seda otse tolles majas,” vastas Flossie.

      „Theodora tappis oma armukese?” küsis Mia, püüdes loost aru saada.

      Becky raputas pead. „Ei, tema ema Kate Watkins tappis. Ta on naine, kes seal majas elas. Majas, kus teie praegu peatute.”

      Flossie ohkas nõustuvalt. „Theo lahkus sealt esimesel võimalusel. Ta ei tulnud kunagi tagasi, mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul. Ma ei süüdista teda põrmugi.”

      „Belle Carson,” ütles vana naine, veeretades seda nime keelel. „Ta on kindlasti Theodora laps.”

      „Seesama,” kinnitas Becky autoriteetselt. Siis ta pöördus, et jälle Mia poole vaadata, nägu imestust täis. „Nii et ta on edasi läinud ja oma vanaema maja avanud, eks ole?”

      Vana naine märkis vaikselt: „Ma olin arvamusel, et selle koha peaks suletuks jätma.”

      Flossie noogutas. „Laskma vaimudel puhata.”

      Kolm naist pöörasid oma tähelepanu Miale, vaadates teda uuenenud kaalutlusega. Mia oli närvis ja tundis seda vana kirvendust kaelal.

      Flossie silmad helkisid põskede sügavusest. „Kujutage ette. Kate Watkinsi koht on avatud. Ja teie peatute seal majas üksinda?”

      Kolmas peatükk

      Lendõngitsemine algab tähelepanu

      pööramisega. See tähendab heaks vaatlejaks olemist.

      – BELLE CARSON

      Mia istus pingil mäekünkal, kust avanes maaliline vaade Watkins Milli ümbrusele. See oli väike maariba kitsa tee kõrval, mis pakkus hingematvat pilti taamal olevatest mägedest. Vaimusilmas võis ta näha otse ookeanini, kus tema õde Madeline John’s Islandil elas. Ta oli õnnelikus abielus Doniga, kolledži õppejõuga, ja neil olid teismelised lapsed: poeg ja tütar. Mia mõtles alati, et Madeline’il peaks olema rohkem lapsi. See võiks osa Maddie murest tema pärast mujale suunata. Tema õde oli olnud rohkem ema eest kui õde sellest ajast peale, kui nende ema oli surnud rinnavähki, kui Mia oli kolmeteistkümnene. Kui Mial oli diagnoositud rinnavähk, oli Maddie harva ta kõrvalt lahkunud.

      See oli olnud ta õde, mitte aga abikaasa, kes oli töölt aega võtnud, et käia koos Miaga igal keemiakokteilipeol. See oli Maddie, mitte Charles, kes hoidis ta kätt iiveldamaajavalt rohelises haiglaruumis, samal ajal kui õed tema veene torkisid. Maddie, kes pidas vastu Mia kurtmistele ja viis ta parimasse parukapoodi, kui tema juuksed välja langesid. Suur õde Maddie oli tema kui vähihaige eest hoolitsenud samamoodi nagu siis, kui ta oli veel laps ja oma põlve veriseks kukkus. See oli alati Maddie.

      Mia naaldus vastu logiseva puupingi seljatuge ja valis numbri, mida ta teadis peast. Ta ütles kiire tänupalve, et siin oli levi olemas.

      „Mia!” hüüdis Madeline kergendusega, kui ta telefonis Mia häält kuulis. „Oh mu jumal, kus sa oled? Ma olen nii muretsenud!”

      „Minuga on kõik korras,” vastas Mia, tundes süüdlaslikkust õele mure põhjustamise pärast. „Ma olen Põhja-Carolinas. Tulin pärast õngitsemislaagrit koju, kuid keerasin ringi, kui… ma sõitsin otse tagasi.” Ta vakatas ja pahvatas siis välja. „Maddie, ma leidsin Charlesi teise naisega voodist.”

      Vapustatud Maddie alustas pikka tiraadi Charlesi vastu, kuidas ta ei suuda uskuda, et see mitte kuhugi kõlbav kaabakas võib olla nii südametu ja truudusetu. Mia laskis tal rääkida ja tundis õelat heameelt, kuuldes oma abikaasa maine ründamist.

      „Kus sa nüüd oled?” tahtis Maddie teada.

      „Ma peatun ühe sõbra mägimajas.”

      „Ma saan aru, miks sa pidid põgenema, kuid sulle ei ole tervislik liiga kauaks peitu jääda. Millal sa tagasi tuled?”

      „Ma ei tea.”

      „Mida sa sellega mõtled, et sa ei tea?” Õe häälest kostis mure, toon, mida Mia palju kordi varem oli kuulnud.

      „Ma lihtsalt ei tea,” vastas Mia. „Tean ainult seda, et ma ei saa praegu tagasi tulla.”

      „Okei, hea küll.” Maddie tegi pausi. „Ma tulen sinna sinu juurde.”

      „Ei. Palun ära tule.”

      „Miks mitte? Kas sa ei taha, et ma tulen?”

      „Veel mitte. Ma pean lihtsalt mõnda aega üksinda olema.”

      „Oh.” Õe hääl kõlas haavunult.

      „Maddie…”

      „Ma mõtlesin ainult, et sa vajad praegu oma sõpru.”

      „Oma sõpru? Milliseid sõpru? Enamik neist kadus samal minutil, kui said teada mu vähihaigusest.”

      „See