Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

varjupaigas kutsusid selliseid sõpru? Tupperware’i sõpradeks.”

      „Ma ei saa aru.”

      „Sest kui nad kuulevad, et sul on vähk, valmistavad nad kaastundeeine ja toovad selle sulle Tupperware’i nõus. Selleks ajaks, kui sa toidu ära sööd, nõu puhtaks pesed ja proovid seda tagasi viia, on nad ammu läinud. Sa ei näe neid enam kunagi.”

      „Ma loodan, et sa ei arva mind sellesse gruppi.”

      „Ei iial, Maddie. Mitte iialgi. Ma vajan sind alati. Sa oled mu õde.”

      „Ma pean sulle midagi ütlema. Mõnikord tunnen, et sa jätsid ka minu välja.”

      „Kuidas?”

      „Sa ei usalda mind.”

      „Jah, usaldan. Kogu aeg.”

      „Jah, väikestes asjades. Aga mitte asjades, mis on tõeliselt tähtsad. Mia, kas sa ei usalda mind?”

      Mia pidas pausi, tunnistades, et see, mida õde ütles, oli tõsi. „Asi pole selles, et ma sind ei usalda.”

      „Milles siis?”

      Mia vaatas välja panoraamile lühikese kivimüüri taga, mis vaadet piiras. Tema pilku köitis rikkaliku metsaga kaetud sakiliste mägede avar horisont.

      „Maddie, asi ei ole sinus. See on minus. Ma tean, et ükskõik kui kõvasti ma püüan selgitada, ei saaks sa kunagi aru, mida ma läbi teen. Ma tean, et sa armastad mind, aga sa ei saa seda korda ajada. Olemine seal laagripaigas koos teiste naistega pani mind mõistma, et ainult mina saan oma elu korda ajada.” Ta naeris vaikselt. „Isegi kui ma väga tahaksin, et sina selle kõik korda ajaksid ja paremaks teeksid. Tahan püüda seda ise siin üleval paremaks teha. Ainult anna mulle veidi aega. Palun.”

      Madeline tegi pettumishäält, võimetu laskma konti hambust. „Ainult see, et su abikaasast eesel ei suutnud oma perekonnaasja pükstes hoida, ei tähenda veel, et sa pead minema jooksma ja oma elu räbalatesse jätma. Las tema põgeneb mägedesse, saba seljas. Just teda tuleb siin süüdistada. Mu jumal, ta hülgas su ajal, kui sa võitled oma vähiga ja…”

      „Maddie, ma näen seda esimese tõelise sammuna sellest pimedusest välja. Ma vajan lihtsalt aega, et mõtelda.” Ta vakatas ja sirutas oma pikad jalad rohu sisse välja. „Tead, kaua aega ma ei mõtelnud… noh, mitte millestki. Ma lihtsalt vaarusin katastroofist katastroofi. Ma süüdistasin keemiaravist mõjutatud aju, aga tõtt-öelda ei suutnud ma silmitsi seista sellega, mis minuga oli juhtunud. Kui ma olin laagris, aitas see mul peatuda ja järele mõtelda. Muide, aitäh sulle.”

      „Mille eest?”

      „Et sa korraldasid mu mineku.”

      „Sa mõtled, selle eest, et ma näägutasin ja hirmutasin sind minema.”

      „Sa oled selles tubli.” Kui nad olid naernud, Mia jätkas. „See oli väga palju rohkemat kui lihtsalt kalastamine. Me rääkisime igasugustest asjadest. Nagu, mis meiega juhtus vähi ajal ja pärast seda paranemisel. Mõned naised ei käinud üldse mingil nõustamisel. Isegi mitte meditsiiniliste probleemide tõttu.” Ta vakatas, nähes vaimusilmas ringis istuvaid naisi, väsinud, kuid rahulolust punetavad pärast päevast kalapüüki, kõik tundmas jõel sõlmitud võimast sidet.

      „Kuid üks asi, mis mind kõige rohkem rabas – ma mõtlen, tõeliselt, põhjalikult rabas, oli siis, kui naised rääkisid, kuidas pärast diagnoosi langesid abikaasad kahte äärmusse. Ühed olid kangelased. Hea mees, kes seisab su kõrval, armastab sind kõigest hoolimata, nimetab sind iga päev ilusaks. Need naised, nad olid nii tänulikud, nii pööraselt oma abikaasasse armunud, punastades nagu tütarlapsed.” Ta pidas pausi. „Teised on aga sellised mehed, kes heidavad olukorrale üheainsa pilgu ja ütlevad adjöö. Õnnetuseks langeb Charles sellesse kategooriasse. Ma lihtsalt keeldusin seda nägemast. Ma olin nõrk.”

      „Ei, sa olid haige.”

      Õnnistagu jumal ta südant, Maddie oli alati olnud suurim kaitsja. „Okei. Ma olin mõlemat, kuidas sellega on?”

      „Sa kõlad nii blaseerunult,” ütles Maddie nördinud häälega. „Sa peaksid põrgulikult vihane olema.”

      „Vihane?” Mia tõmbas hinge ja vaatas oma laulatussõrmust, selle teemandid valgust püüdmas. „Ma ei ole niivõrd vihane, kui olen haavunud. Sügavalt haavunud tema reetmise tõttu. See oli nagu jalaga kõhtu saamine, kui ma olin juba põrandal pikali.”

      „Ära müü end odavalt. Siin, kodus, ootavad sind paljud. Inimesed, kes sinust hoolivad. Sa meeldid paljudele ja nad austavad su tööd. Nad palkavad su suhtekorraldusse tagasi või ehk soovid teha midagi muud.”

      Mia võpatas, tundes jälle piinlikkust oma töö kaotamise pärast. „Midagi muud.”

      „Sa saaksid. Oled veel noor.”

      „Vaevalt küll noor, Maddie,” ütles Mia, tundes end igivanana. „Olen sellest palju mõtelnud. Minu elu Charlestonis oli otseselt seotud Charlesiga. Ma võtsin omaks tema väärtushinnangud ja eesmärgid. Tema tulevik oli minu tulevik. Isegi oma töös suhtekorralduses tuli mul tegelda kontaktide hankimisega tema jaoks. Kõik see on muutunud. Mu töö on läinud. Mu abikaasa on läinud. Naine, kes ma tavaliselt olin, on läinud.”

      „See naine meeldis mulle.”

      „Mulle samuti. Kuid ma pean leidma, kes ma nüüd olen.”

      „Kas sa ei saa end kodus leida?”

      Mia pilk triivis jälle orule, mis sirutus Blue Ridge’i mägede all. Ta ei suutnud taluda tagasipöördumist Charlestoni, kus tema haigusloo detailid muutuksid üldiseks keelepeksuks. Veel üks kurb peatükk Mia Landani traagilises elus. Kui ta läheb nüüd tagasi Charlestoni, peab ta jälle taluma haletsuspilke ja hästi mõeldud kaastundepominaid.

      „Maddie, see, mille ma läbi tegin, oli liiga põhjalik. Seisin silmitsi oma surelikkusega. Ma ei saa enam kunagi olla sama isik. See on mu võimalus teada saada, kuhu ma sobin, mida ma tahan oma eluga tõeliselt teha. Kui tahes pikk või lühike see elu võib olla.”

      „Oh, Mia…” Liini teises otsas valitses pikk vaikus, kuni Maddie oma enesevalitsuse kokku võttis. Kui ta jälle rääkima hakkas, oli käsutav toon läinud. „Niisiis, mida sa kavatsed seal üleval oma üksildases kohas teha?”

      Mial libises kergendusnaeratus üle näo. „See on tõesti üksildane, seda ma sulle kinnitan. Mingit televisiooni ei ole. Ainus raadio, mis mul on, on mu autos. Ja usu või mitte, ma saan telefoniühenduse ainult siin, linnas. Kuid see on hea üksindus, kui sa aru saad, mida ma mõtlen. See võib olla sporaadiline, aga ma helistan sulle.”

      „Parem oleks. Palju parem.”

      Mia naeris. „Tegelikult ei ole ma lõppude lõpuks üldse üksi. Majas, kus ma olen, ilmselt kummitab.”

      „Mida?”

      „Ma sain äsja teada, et see kuulus vanale mäginaisele nimega Kate Watkins. Ta oli segatud mingisse skandaali. Nad mõtlevad, et ta mõrvas oma armukese.”

      „Oh, suurepärane. See teeb mu meele küll kergeks.”

      „See juhtus aastakümneid tagasi. Igatahes läks ta sinna majja aastateks üksinda elama, vaevalt rääkides kellegagi. Tal oli laps. Tüdruk, kes jooksis minema, niipea kui sai piisavalt vanaks, et abielluda. Kate jäi sinna majja üksi. Ta muutus tõeliseks eremiidiks. Pärast tema surma keerati majauks lukku ja sellest ajast peale ei ole sinna keegi jäänud.”

      „Tundub tõeliselt rõõmus koht olevat.”

      „Ei ole. See on päris sünge. Tegelikult räpane. Kohutavalt hüljatud. Ma vist saan aru, miks Belle sinna kunagi ei läinud.”

      „Saad sa teda süüdistada? See on päris õudne perekonnalugu. Kuidas sa suudad sinna üksinda jääda?”

      „Veidral kombel see meeldib mulle. Sellest vähesest, mida ma Kate’i kohta