Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

maale mingisse võõrastemajja, kus ta sai jälgida perseiidide ilmumist vihmana atmosfääri.

      Pärast oma vähki ei suutnud ta siiski taluda üksinda pimeduses olemist. Mõnikord ärkas ta keset ööd, higistades paanikahoos. Arst oli talle selgitanud, et tema pimedusehirm on rohkem hirm surma ja tundmatuse ees.

      Vaadates puudemüüri poole, mõtles Mia, et miski polnud talle tundmatum või pimedam kui mets.

      Ta ajas end sirgu, pani käsivarred rinnale vaheliti ja vaatas üle jõe. Meloodiliselt voolav vesi näis nii kutsuv. Mis talle kõige rohkem pettumust valmistas, oli see, et ta tundis end siin üleval majas ära lõigatud olevat mitte ainult inimestest Charlestonis, vaid ka ümbritsevast loodusest. Ta ei olnud looduslaps. Ta ei oodanud ka seda, et temast saaks otsekohe mäginaine. Asi oli lihtsalt selles, et ta ei tundnud end enam mitte kuhugi kuuluvat. Siin polnud tal midagi ega kedagi peale iseenda.

      Vaadates ainiti vett, küsis Mia endalt, kas see polnud täpselt see, mida ta kõige rohkem kartis. Tõeline isik, kellega tal polnud mingit seost, oli ta ise.

      Mida ta siin tegi? Sajandat korda sellest ajast peale, kui ta oli saabunud, küsis ta iseendalt, miks ta ei haaranud lihtsalt oma autovõtmeid ega sõitnud koju.

      Miski hoidis teda tagasi. Mingi ootus, mingi ootusärevus valgustusest, mida ta uskus olevat ainult hingetõmbe kaugusel. Mis see oli, küsis ta endalt, tõmmates käega läbi juuste. Kus oli see jumalik ilmutus? Ta tundis end nagu veega ümbritsetud kuiv kaev.

      Mia võttis kingad jalast ja kõndis läbi pehme rohu, et istuda jõekaldal. Ta kõlgutas tuimalt jalgu vees. See oli külm ja värskendav. Päike õlgadel oli soe ja tema üle laskus vaikus. Ta ei mõtelnud metsast ega oma hirmudest. Ta ei mõtelnud Charlesist ega sellest, mida ta peaks edasi tegema. Ta ohkas ja laskis oma mõtetel triivida.

      Ta kuulis vee meloodiat üle kivide ja tundis, kuidas jõe liikumine keerles ümber ta jalgade, nügides teda oma voolu. Tõstnud pilgu, jälgis ta, kuidas jõgi püüdis valgust ja hoidis seda veepinnal sätendamas. Jõe värvid muutusid, sõltuvalt vee sügavusest ja liikumisest. Sügavates taskutes oli vaikne varjatud vesi rohelise tee värvi. Madal vesi tormas üle kivide lärmakate pritsmetega, mis särasid päikeses nagu kristallikillud.

      Mia tundis jõe värve imbumas oma nahka, et veenides edasi tormata. Ta tõusis ja ruttas kergel sammul majja, et kinni püüda energiat, mida ta sisemuses tundis, enne kui see temast välja voolab. Ta haaras oma värvid, paberi ja pintslid ning viis need lauale. Siis võttis ta klaasi, täitis selle veega ja torkas pintsli sisse.

      Ta silus tühja paberilehte peopesadega, astus siis sammu tagasi, väänates oma käsi ja tundes lummatust tühjast valgest ruumist, mis ootas täitmist. Kui ta oli noor, olid värvid tema meeltes plahvatanud ja ta oli kartmatu. Ta palvetas nüüd nende värvide eest. Ta tõmbas sügavalt hinge, astus sammu ettepoole ja torkas pintsli sinisesse värvi. Aeglaselt kandis ta pigmendi aluspõhjale, lastes paberil tooni sisse imada. Kiht kihi haaval lisas ta värve. Ta ei otsinud kindlat vormi. Ta laskis lihtsalt sinistel, rohelistel, kollastel ja pruunidel toonidel seguneda ja voolata nagu jõgi.

      Kui ta pintsli jälle käest pani, astus ta tagasi ja vaatas oma tööd. Vesivärvid nirisesid üle paberi. Kerge naeratus tõusis ta huulile. Polnud tähtis, kas see ikka oli suur kunst. See ei olnud. Kuid ta oli katnud tühja lehe oma nägemusega jõest. See oli tema esimene side loodusega. Ta teadis, et see oli esimene samm pimedusest välja.

      „Halloo! On keegi kodus?”

      Hääl lõhkus majas kõikjal valitseva vaikuse. Mia pesi vannis oma aluspesu ja keeras pea ukse poole.

      „Belle? Oled see sina?”

      „Kes siis veel? Tohin ma sisse tulla?”

      Mia tõusis püsti ja haaras käterätiku. Käsi kuivatades ruttas ta vannitoast välja. Belle seisis eestoas, seljas kalamehetunked, kandes lendõngeritva ja kasti varudega.

      „Milline üllatus!” hüüdis Mia laialt naeratades. „Mul on nii hea meel sind näha. Tule sisse, tule sisse. Las ma võtan selle kasti.”

      „Ei, see on minu käes,” ütles Belle naerdes. Ta viis kasti laua juurde ja pani põntsatades lauale.

      „Mis kraam see on?”

      „Üllatused,” vastas Belle, tumedad silmad säramas. Ta vaatas ringi. „See koht näeb hea välja. Lõhnab samuti hästi. Kui ma viimati siin käisin, sain haista ainult hiirepabulaid ja hallitust.” Ta nuusutas häälekalt. „Sidruniõli. Kena.”

      „Tänan väga,” ütles Mia teeseldud kõrkusega. „Mu küüned on omadega läbi, aga ma võitsin lahingu selle pliidiga.”

      „Ma ei kahelnud selles ainsatki minutit.” Belle kallutas pead. „Ka sina näed hea välja. Sa oled veidi jumet saanud. Mul on hea meel seda näha. Ma kinnitan sulle, et otsekohe mitte siia tulla oli võitlus. Olin su pärast mures, aga tahtsin sulle anda paar päeva, et saaksid üksinda endale asjad selgeks teha. Kuid kartsin ka, et leian su looteasendis kägaras sellel suurel vanal sohval.”

      „Kui sa esimesel päeval oleksid tulnud, oleksidki leidnud. Kuid siin üleval on raske liiga laisk olla. Loodus on range kubjas.”

      Belle naeris nõustuvalt. „See mulle meeldib.” Kui Mia pilk liikus kastile, tõmbas Belle sealt kalamehetunked. „Näe, proovi neid.”

      Mia lähenes tunkedele hardusega. Nendesse astumine oli nagu astumine pidžaamapükstesse. Ta libistas jalad tunkede veekindlatesse sokkidesse, sikutas siis ülaosa üle oma lühikeste pükste ja T-särgi ning kinnitas traksid rinnal. Järgmisena torkas ta jalad vildist sisetallaga kalamehekummikutesse, väänutades varbaid ja sidudes paelad kõvasti kinni. Üle tunkede pani ta kollakaspruuni vesti. See oli üks neid veste, nagu ta oli kandnud lendõngitsemise laagris, paljude mitmesuguses suuruses taskutega pudelite, lapiktangide ja tuubide jaoks. Tal polnud aimugi, kuidas neid kasutada, kuid teda võlus, kuidas need riistapuud vestilt kõlkusid. See tekitas temas vähemalt tunde, nagu ta teaks, mida ta seal vees teeb.

      Ta nägi end vilksamisi riidekapi peeglis ja naeris. „Ma näen välja nagu Orvise kataloogi modell.”

      „Jep, ja paistab, et need sobivad.” Belle läks õngeridva juurde ja hoidis seda käes, katsetades ridva raskust. „Ma arvan, et see on hea ritv jõe jaoks. Kena üleni ümmargune ritv, kui sa ei lähe kalakoletist püüdma. Aga sa tead, mida öeldakse. Kõige vähem kogenud kalamees püüab alati suurima kala. Oled valmis? Lähme välja ja vaatame, kuidas see tundub.”

      Mia süda tegi kala rõõmuhüppe. Ta oli tulnud mägedesse mitte koristama, vaid tundma jälle elu sikutamist heitenööri teises otsas. Tal polnud seni olnud aega end varustada ja kalastama minna. Ta järgnes Belle’ile, itsitades mõtte peale, et ta on kõigis neis kihtides paks pärast nii pikaaegset kõhn olemist, kuuldes samas materjali valju vuhinat, kui ta jõekaldale sammus. Oli varajane õhtu ja vesi jões nägi välja nagu roheline klaas, mida lõhkusid ainult juhuslikud tõusuringid. Mia naeratas ootusärevusest.

      Belle lõpetas kunstputuka sidumise tema viskenöörile ja ulatas talle kaheksa jala pikkuse õngeridva. „Okei, vaatame su paari viset.”

      Seistes jõekaldal, viimase peal riides, tundis Mia närvilisust, Belle tema kõrval jälgimas. Sellest oli möödunud nädal, kui ta ritva viimati käes oli hoidnud, ja kõik Belle’i juhtnöörid olid tema peas segamini. Ta tõstis ridva, et selle tunnet kätte saada. Käsi pigistas ritva tugevasti. Kunstputukas tolknes õhus, kui ta püüdis meenutada, kuidas see välja veele visata. Midagi neljani lugemise rütmist.

      Tõmmanud hinge, viis Mia ridva tagasi üle õla. Ta kuulis selja taga nööri vihinat. Seejärel heitis ta ridva järsult kaugele ette nagu mõõga vee poole. Viskenöör hõljus õhus ja langes siis maha tema jalge ette nagu kuhi spagette.

      Ta kuulis Belle’i häält oma selja taga. „Ära painuta oma rannet! Proovi veel kord!”

      Kiristades hambaid, keris Mia viskenööri vabaks ja proovis jälle. Taas kukkus nöör korratus sasipuntras vee peale.