Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

tähtis. Sa oled elupäästja. Ja ma olen tubli tööline. Ma saan selle tehtud.” Mia muheles. „Isegi selle vana pliidi.”

      Belle vilistas vaikselt, tunnistades lahingut, mida see ülesanne nõuaks. Ta läks kasti juurde ja tõmbas sealt pudeli valget veini. „Sa vajad seda.”

      „Ole sa õnnistatud.”

      Järgmisena võttis Belle välja hahasulgedest teki, puhtad linad, mitu küünalt, suure seebitüki, valged käterätikud, tualettpaberirullid ja viimaks koti kiirtoidurestoranist. Õhku tulvas rasvaste friikartulite ja kuuma kohvi lõhn. Kui ta oli lõpetanud, pöördus ta Mia poole ja uuris teda jälle.

      „See ei ole mingi kihlvedu, Mia. Sa ei pea mulle midagi tõestama. Ma ei taha, et sa arvaksid, nagu oleksid luhtunud, kui otsustad, et sul ei tule siin üleval midagi välja.”

      „Ma ei arvagi,” ütles Mia ja tundis tohutut tänulikkust.

      „Tead, mis ma sulle ütlen, sõber. Võtame nädala korraga. Ei mingit sidumist. Sa võid siin üleval üksinda muutuda rahutuks või sattuda silmitsi karuga ja hakata jooksma.”

      Mia naeris vaikselt. „Võiksin küll. Olgu siis nädala kaupa.”

      „Ja sa tead, et pean selle sügisel välja rentima,” märkis Belle hoiatavalt. „Kui tahad kauemaks jääda, läheb see sulle maksma.”

      „Üks suvi,” nõustus Mia. „Praegu tundub see nagu terve eluaeg.”

      Enne lahkumist aitas Belle Mial puhtad linad voodisse panna ja läita mühiseva tule, mis soojendas maja ja võttis ära tumeda isolatsioonitunde teravad servad. Samuti andis Belle talle Asheville’i ja seda ümbritsevate alade kohaliku kaardi, märkides maja asukoha suure X-tähega. Siis joonistas ta kaardile märgistamata tee, mis viiks ta maja juurest Watkins Milli, lähimasse linna.

      Belle pöördus uksel ja kallistas Miat tugevasti. „Ma hoolin sinust, lapsuke. Deemonitega võitlemine on hea ja tubli tegevus. Ent mõnikord sul lihtsalt peab olema võimalust mõnusaks ajaveetmiseks. Ole siin üleval enda vastu hea. Ja pea meeles. Forell elab ilusates kohtades.”

      Teine peatükk

      Jõgi on õpetanud mind kuulama; ka sina õpid sellest.

      Jõgi teab kõike; sellest võib kõike õppida. Sa oled jõelt juba õppinud, et hea on pürgida allapoole, vajuda, otsida sügavusi.

      – HERMANN HESSE, SIDDHARTHA

      Öö tuleb mägedes raskelt. Kui see on saabunud, on pimedus lausa kombatav.

      Mia istus iidsel sametsohval, mässitud villasesse tekki, mis lehkas hallitusest ja suitsust. Ta oleks pidanud kurnatusest magama jääma, ent tema mõtted ei lasknud puhata. Need rändasid üle samade mälestuste sakilise maastiku, viies teda, soovimatut reisijat, kaasa.

      Öö oli rõske ning vana maja täis ämblikuvõrke ja räpane, sobivam pigem karule kui inimesele. Tema vastas hõõgusid kaminas puunotid. Ta torkis laisalt süsi ning jälgis, kuidas leegid puitu limpsisid ja napsasid. Mia oli ägedalt teadlik, et ta on ihuüksi, ilma telefoni, televisiooni, raadio või mistahes inimese tehtud meelelahutuseta, et öö võimu tagasi tõrjuda. Ta tundis masendavat üksindust. See oli nii tugev, et tundus nagu haigus. See pani ta peas taguma ja keha värisema sellest hoolimata, kui tugevasti hoidsid ta kõhnad käsivarred tekki ümber õlgade.

      Võibolla oli Belle’il lõppude lõpuks õigus, mõtles ta. Mida ta siin teeb? Kas ta klammerdus mingi romantilise arusaama külge majakesest metsas? Või üksi mägedes olemisest, nii et ta saaks oma elu välja sorteerida? Aga nii see lihtsalt oli – ta oli üksi mägedes. Vaata ette, mida sa soovid, noomis ta end. See ei olnud enam mingi rumal arusaam. See kõik oli väga reaalne. Tolm ja pimedus olid reaalsed. Huiked ja praksatused ja sahin akna taga olid reaalsed. Mitte keegi ei tuleks joostes, kui ta appi hüüaks. Elekter võis mistahes hetkel ära minna ja mida ta siis teeb?

      Väljas jätkas tuul puhumist ja kõrguvad puud kraapisid oma oksi vastu klaasi nagu kondised sõrmed, mis koputavad, et sisse saada. Tema meeled hakkasid talle trikke mängima ja ta mõtles meeletult, mis siis, kui see koputamine polnud puu, vaid karu… või inimene? Ta oli lugenud „Ohust pääsemist”. Ta teadis, mis võib nende mägede metsikuses juhtuda, kus uitasid halbade hammaste ja veelgi halvema põlvnemisega mehed. Öökulli kolm võigast kaeblikku huikamist lõhkus vaikuse, lõppedes kassiliku lõrinaga.

      Kui ta viimane kord mägedes oli olnud, oli ta laagripaigas koos kaheksateistkümne naisega. Kamraadlikkuses oli olnud õdusus. Siin tundus pimedus väljas liiga suur, tundmatus liiga ähvardav. Veri kõrvades trummeldamas, hüppas Mia püsti, et lukustada kõik aknad, ja tõmbas seejärel õhukesed kardinad kinni.

      Ta läks üle krigiseva põranda kööki. Vana puupliit nurgas oli kohmakas koletis. Ta läks ümber pliidi ja hakkas sahtleid avama, vaim veelgi rohkem vajumas masendusse hiirte väljaheidete ja keskaegse välimusega köögiriistade peale, mida ta leidis. Ta tõmbas välja kümnetollise paksu puitkäepidemega kööginoa. See oli raske – arvatavasti kasutatud karu nülgimiseks, ent kujutas endast väga tõsist relva. Ta võttis selle kaasa, kui ta kontrollis veel kord eesukse lukku ja kiilus seejärel heaks meetmeks tooli ukselingi alla.

      Magamistoas kordas ta sama rituaali. Kui ta tõmbas vahvelõhukesed kardinad kinni, roomas suur must ämblik nurgast välja ja sibas üle aknaruudu. Mia karjatas ja jooksis läbi toa, et tagasi jõllitada, tardunud, nuga torkevalmis. Ämblikud kohutasid teda. Kus on Charles, mõtles ta metsikult. Charles oli see, keda ta nüüd kutsuks jahti pidama ja oma saaki püüdma.

      Ta on läinud, ütles Mia endale. Polnud kedagi kutsuda. Siin üleval oli ainult tema ise. Ta pigistas noa vastu külge ja sundis oma südamelööke rahunema. Mitte mingil juhul ei suutnud ta magada koos ämblikuga, kes roomas üle tema pea. Mia käis majas ringi ja leidis luua. Veeretades seda käte vahel, võttis ta oma julguse kokku. Tema mõttes oli ämblik kasvanud suureks karvaseks tarantliks, kes ootab kardinate taga. Värisevate kätega torkas ta luua ette ja läks tagasi kardina juurde. Ämblik oli läinud. Kirudes raputas ta välja kõik voodilinad, pühkis ämblikuvõrgud iga akna eest ja laskus siis põlvili, tolm tõusmas, kui ta voodialust pühkis. Ämblik oli kadunud.

      Väljas tuhises tuul, lõgistades aknaid. See kõlas Miale, nagu naeraks maja tema üle. Alistunud ohkega pani ta luua voodi kõrvale vastu seina. Ta rõivastus kiiresti lahti ja tõmbas paksu flanellpidžaama selga. Ta istus ettevaatlikult madratsile, üllatunud, kui pehme ja mugav see oli. Väga hea, mäginaine, mõtles ta, nautides esimest tõelist mugavustunnet sel päeval.

      Tema sokkide tallaalused olid põrandast tahmased. Ta vihkas määrdunud riiete kandmist, kuid majas oli nii niiske ja külm ning ta varbad tundusid otsekui jääs olevat. Seega toppis ta jalad puhaste linade vahele ja tõmbas udusuleteki kõrgele ümber kõrvade. Padi oli muhklik, kuid Belle’i linad lõhnasid kangapehmendaja järele. Muhklik või kopitanud, see polnud talle tähtis. Selles voodis polnud mingeid mälestusi tema abielust. Ta tõstis veel kord pea veendumaks, et nuga oli väikesel voodiäärsel laual. Ta jättis tule põlema. Seejärel langetas ta pea ja pigistas patja, haarates kinni väikestest mugavustest, kus ta sai neid leida.

      Mia lamas, silmad pärani. Tuul vilistas ning ta tõmbus pingule tule iga praksatuse ja pragina peale. Ta oli kindel, et kuulis midagi väikest teises toas sahisemas. Mis tahes see ka oli, ta ei kavatsenud seda uurima minna.

      Aeg möödus ja vihm taandus. Mia lamas ärkvel, pigistades teki oma kaela ligi. Iga kord, kui tema laud raskeks muutusid, nägi ta jälle Charlesi ja lõi silmad lahti. Ükskõik kui väga ta proovis oma mõtteid millelegi muule – mistahes muule – suunata, trügis mälestus tagasi, sundides teda jälle nägema neid piinavaid pilte. Oksa koputus vastu akent oli nagu sõrme koputamine ta õlale – pea meeles, pea meeles, pea meeles. Väsinud ja ahastusest löödud, langes Mia oma mälestustesse.

      Alles eile oli ta seisnud koos Belle’iga jões, pulbitsedes rõõmust ja tulevikulootusest, olles püüdnud oma esimese forelli. Mia ei tahtnud oodata, et jagada oma rõõmu Charlesiga, mehega, kellest ta oli