Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

ütles Mia üllatunult. Ta arvas, et leiab sealt kõdunevaid kummikuid ja saapaid, punasemustaruudulisi villaseid tekke ja muid mehelikke asju. Selle asemel oli must raudvoodi üles tehtud linase lapiteki ja patjadega, mille püüridele olid tikitud lilled ja tumerohelised initsiaalid KW. Kalliskivitoonides heegeldatud vaip lebas voodi ees ja pika mahagonist tualettlaua kohal oli hoolikalt viimistletud Veneetsia peegel, mis tundus karedate majaseinte taustal kohatu.

      Belle’i nägu oli tõsine. „See oli.” Ta keeras kannal ringi ja läks välja. „Vaatame, mis on ülakorrusel.”

      Mia keelel viivitas tuhat küsimust naise kohta, kes armastas peeni naiselikke asju, aga elas siin metsikus looduses. Kuid ta hoidus esitamast isegi üht ja järgnes selle asemel vaikselt Belle’ile järsust kitsast trepist üles. See oli sünge ruum, mööblist täiesti lage, välja arvatud aknaalune iste kitsaste väikeste akende all. Ühes otsas seisis veel üks kamin, väiksem kui allkorrusel. Selle kõrval lebas vana puust mänguasi. Uudishimulik Mia läks seda üles võtma.

      „See on mänguvagun. Keegi nikerdas selle ühestainsast puutükist. Ilusasti tehtud.” Ta ulatas lelu Belle’ile. „Kummaline, et see on siin kalastusmajas.”

      Belle võttis mänguasja ja tõstis selle üles, otsekui kaaludes raskust. „Tookord oli see ärklituba, kuhu nad panid üles narid kalastusretkede jaoks.” Andnud vaguni Miale tagasi, ta lisas: „Kuid mu ema kasvas selles majas üles, nii et tõenäoliselt mängis ta siin.”

      „Su ema kasvas selles majas üles?” Näis võimatu, et ükskõik millist last kasvatatakse nii kauges kohas.

      „See on tõsi.”

      „Kas see allkorrusel oli tema tuba?”

      Belle raputas pead. „Mu ema abiellus noorelt ja lahkus varsti pärast seda. Ta ei tulnud kunagi tagasi. Ma ei tundnud kunagi oma vanaema. See oli tema tuba.” Belle rääkis kokkusurutud huulte vahelt ja tema toon vihjas, et ta ei taha seda rohkem arutada.

      Kui nad põhiruumi tagasi läksid, näis Belle rahutuna. Ta kõndis ringi, tõmmates linasid vähestelt mööbliesemetelt maha. Viktoriaanlikud mööbliesemed olid suured ja kohmakad, sobides rohkem suuremasse ruumi kui siia väikesesse palkmajja. Sinine lillmustriline sametsohva oli kõvasti pleekinud ja kulunud. Mahagonist söögilaud vaasikujulisel pjedestaalil oli väikese ruumi jaoks liiga suur, isegi kui kõik lisandid olid eemaldatud. Kõige imponeerivam oli tohutu riidekapp, kaunistatud sarvedega sokupea nikerdusega.

      „Vau!” oli kõik, mida Mia suutis öelda.

      „Need näevad siin naeruväärsed välja.”

      „Need on ilusad. Ainult… kohatud.”

      Belle kortsutas nende poole kulmu. „Kõik siin kohas on, olgu, ära pane tähele.” Ta keeras linad kloppiva liigutusega kokku. Seejärel pöördus ja vaatas Miale otsa.

      „Palun vabandust. Ma poleks pidanud sulle seda kohta pakkuma. See on tõeliselt tahumatu ja ma olen mures, kas sa oled valmis loobuma omaenda elulaadist. See ei ole mingi romantiline põgenemispaik. Sa ei saa võtta telefoni ja toateenindust tellida. Ma hoolin sinust, aga ma ei ole võimeline sinu kutse peale kohale tormama. Ma lähen linnast varsti ära ja mind ei ole siin, et sinu järele vaadata.”

      „Ma ei palugi sul seda teha,” ütles Mia ennastkaitsvalt. Kuigi oma südames oli ta täpselt seda lootnud.

      „Selles Põhja-Carolina lääneosas on kõrged mäed, väikesed linnad ja palju metsikut loodust nende vahel. Sa ei saa oma mobiiltelefonile loota, kui tekib hädajuhtum. Kui saad palju vihma, vajad väljapääsemiseks neljarattavedu. Arvatavasti oled juba praegu kinni jäänud. Ja mida sa kavatsed teha, kui vool ära läheb? Siin üleval läheb külmaks. Kas sa tead isegi seda, kuidas tuld läita?”

      „Ma olin gaid. Ja mul on tikud.”

      Belle’i käsi tõusis pea juurde, et kukalt kratsida. „Oskad sa lasta?”

      Mia naeris kergelt. „Relvast? Püha taevas, ei.”

      „Oleks parem, kui sa oskaksid. Mida sa kavatsed teha, kui mingi loom tuleb su uksele koputama?”

      „Inimene või keegi muu?”

      „Ma räägin tõsiselt. Ma ei räägi lihtsalt väikestest pesukarudest. Siin on karusid ja mürgiseid madusid. Võibolla mõni haige või marutaudis loom. Nad on ohtlikud ning sa pead teadma, kuidas neid ära tunda ja nendega tegelda. Ja sa pead tundma oma teed ümbruses. Sa võid nendes mägedes ära eksida ja mitte keegi ei teaks.”

      „Kas sa püüad mind hirmutada?”

      „Ma püüan sulle rääkida, mis siin üleval on tõeline. Loodus ei ole alati ilus. See võib olla pagana südametu.”

      Mia süda hakkas taguma ja survesõlm pani ta kurgu kokku tõmbuma. „Ma tean julmusest ja südametusest.”

      Belle raputas pead ja vaatas oma saapaid. „Kurat, Mia, ma ei mõelnud seda.”

      „Ma tean, mida sa mõtlesid.” Ta vihkas pisaraid, mis ta silmadesse valgusid. „Belle, ma tean, et ma ei ole mäginaine – kaugel sellest. Mul on palju õppida. Kuid hei! Sa nimetasid mind ellujääjaks. Kas see loeb midagi?”

      „Mia, loeb küll. Muidugi. Kuid ole realist.”

      „Ma olen. Mu reaalsus on üsna karm. Ma olen kolmekümne kaheksa aastane ning olen kaotanud oma vasaku rinna, juuksed, töökoha ja abikaasa. Mul ei ole raha, et mingit kohta rentida. See on mu ainus võimalus! Ma pean jääma. Belle, ma pean teada saama, mille põrgu nimel ma ellu jään.”

      Ta tundis piinlikkust valuvälgatuse pärast oma silmades, mis sundis Belle’i kõrvale pöörduma. Ta mahendas oma tooni, kuid ta hääl värises ikka veel. „Nii palju on nii kiiresti juhtunud, et mul ei ole olnud võimalust aru saada, mis on juhtunud mu kehaga… minuga. Ellujääja? Ma ei ole end veel kunagi tundnud nii eksinult või hirmunult. Kuid ma kardan koju tagasiminekut rohkem kui mida iganes, millega võin siin silmitsi seista.”

      Belle nihutas oma raskust ja pani käsivarred sügavas mõttes rinnale vaheliti. Mia teadis, et giidina viis Belle kogenematuid mehi ja naisi iga päev metsikusse loodusse. Ta oli näinud mõningaid rumalaid asju, mis viisid pagana lähedale sellele, et keegi surma saaks, ja see tegi ta ettevaatlikuks. Samuti teadis Mia, et Belle nägi teda nõrgenenud ja kahjustatuna. Tema olemuse vastu oleks jätta keegi haavatud ja kogenematu üksinda metsikusse loodusse. Ent Belle oli näinud ka ellujääjate vaprust lendõngitsemise programmi laagris.

      „Palun, Belle. Luba mul jääda.”

      Belle vaatas klaasile pritsivat vihma. Kui ta jälle Mia poole pöördus, nägi Mia, et see naine oli otsustanud.

      „Sa tead, et pead millalgi koju tagasi minema. Sa ei saa end siin igavesti peita.”

      Mia tõmbas hinge, teadmatuses, et oli seda kinni hoidnud. „Isegi uinuv kaunitar pidi millalgi ärkama.”

      Belle vastas kaastundliku naeratusega. „See on paleest kauge karje. Aga see on algus.” Ta tõmbas sügavalt hinge, alistudes oma otsusele, naaldus vastu lauda ja pani käsivarred rinnale vaheliti. „Mia, ma pärisin selle maja alles eelmisel talvel, kui mu ema suri. Nagu ma ütlesin, tema ja mu vanaema läksid tülli ega suhelnud mu eluajal kordagi, seega ei käinud ma siin iial, ei näinud seda kohta kunagi.” Ta vakatas. „Tõde seisneb selles, et ma ei tahtnud kunagi tulla.” Ta surus huuled kokku, hoides sõnu tagasi.

      „Pärast matuseid sain notariaalse lepingu ja võtmed,” jätkas Belle ja tema tume pilk pühkis jälle majas ringi. „Tundsin kohustust seda vaadata. Siin üleval läheb talvel üsna külmaks. Teed jäätusid ja ma ei kulutanud palju aega. See polnud tegelikult rohkemat kui läbikõndimine. Võibolla oli see lein, mis mind pimestas, ma ei tea, kuid tookord ei paistnud see nii halb olevat. Mu plaan oli see suvel ära koristada, võibolla lasta uued elektrijuhtmed panna, teha mõningaid parandusi ja lisada kuumaveeboiler. Teha see valmis, enne kui algab sügisene jahi- ja kalastushooaeg. Siis arvasin, et rendin selle välja.” Belle silmitses oma