Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

nõustunud võtma seda nädala kaupa. Võin koju tulla mistahes ajal. Aga kindlasti mitte hiljem kui septembris. Belle annab selle koha rendile.”

      „Mida sa kavatsed Charlesiga ette võtta?”

      „Ei midagi. Lasen temal midagi ette võtta.”

      „Kas sa tahad, et ta teaks, kus sa oled?”

      Mia mõtles hetke selle üle järele. Charlesist eemalolek oli see, mida ta kõige rohkem vajas. „Ei.”

      „Kohtunik võib tõlgendada seda, mida sa teed, mahajätmisena.”

      Mia vabastas kibestunud naeru. „See on küll nali.” Siis lisas ta alistunult: „Mis tähtsust sellel on? Meil ei ole raha, millest rääkida.”

      „See oli mu järgmine küsimus.”

      „Ütleme lihtsalt, et kui ma võtsin täna pangaautomaadist paarsada dollarit, sulgesin ma praktiliselt konto. Meditsiiniarved jätkavad meie kuivakslüpsmist.”

      „Jeesus, Mia! Kuidas sa kavatsed elada? Vajad sa raha? Ma võin sulle veidi saata.” Seejärel hüüdis ta murepuhanguga: „Tule koju. Jää meie juurde nii kauaks, kui sul kulub oma elu korda saamiseks.”

      „Maddie, see on täpselt see, mida ma praegu teen,” kinnitas Mia, seda ise uskudes. „Üks päev korraga.”

      Enne vaatekünkalt lahkumist tegi Mia veel ühe telefonikõne. Tema käed värisesid, kui ta valis oma kodu numbri Charlestonis. Ta teadis, et Charles on büroos. Telefon helises neli korda, enne kui automaatvastaja selle vastu võttis. Mehe hääl salvestusel kõrvetas kui kõrvakiil. Ta tõmbas hinge ja püüdis rääkida nii rahulikult, kui suutis.

      „Charles, siin Mia. Ma olen ohutus kohas mägedes. Ma ei taha sinuga praegu rääkida. Ära muretse ja ära tüüta Maddiet. Ma helistan jälle, kui olen võimeline rääkima.”

      Mia sulges telefoni ja laskis käel sülle vajuda. Ta naaldus istmel kaugele taha, tundes kuni luuüdini katkestatud ühenduse valu. Pannud käsivarred rinnale vaheliti, laskis ta pilgul sihitult uidata üle horisondi roheliste ja siniste toonide.

      Ilm oli soojenenud ja õhtupoolik päikeseline, kui ta majja tagasi jõudis. Mia korjas oma ostud kokku nagu kindral armee ja planeeris rünnakut. Siis hakkas ta tööle.

      Ta lohistas vaibad välja ja kloppis puhtaks, saates aastakümnete tolmu tuulde. Ta pühkis põrandatelt väikesed tolmukuhjad, seejärel pesi põrandaid seebiveega, kuni need särasid. Ta läkastas, koristades kappidest hiirepabulaid ja putukate kuivanud karkasse. Seejärel hõõrus ta puitu desinfektandi ja pliidil keedetud kuuma veega. Ta kuumutas veel rohkem vett, pesi puhtaks pisikese gaasipliidi, külmkapi, kõik potid, pannid ja nõud ning pani need tagasi värskelt lõhnavatesse kappidesse. Ta ei suutnud maha hõõruda iidseid plekke tualetipotis ja vannis, kuid oli rahul, et need olid nii puhtad, kui oli võimalik saada.

      Ta nautis maja puhastamist. See tekitas temas tunde, et ta kuulub siia. Nähes oma toitu külmkapis, lilli laual ja omaenda esemeid siin-seal, tundis ta, et see koht oli nüüd rohkem tema oma. Vallatu naeratus tõusis ta huulile, kui ta mõtles, kuidas Charlesi muinasjutuliselt kallid golfikepid osutusid lõppude lõpuks väärtuslikuks investeeringuks. Mia oli kasutanud raudkeppi 5, et maha lüüa hüljatud pääsupesad etikuräästate alt, ja raudkeppi 6, et lömastada ämblikke. Putter kujutas endast vastuvõetavat roopi, et tuld segada. Tal ei olnud haamrit, kuid ta oli avastanud, et korraliku sihtimisega ajas draiver asja ära, lüües naela puitu. Ta oli kindel, et leiab ka teistele golfikeppidele rohkem kasutust, ja hoidis neid käepärast ukse kõrval nurgas.

      Pühkides tolmu ilusalt mahagonilt ja imetledes võrratult nikerdatud sokupead riidekapil, mõtles ta, milliseid mälestusi olid need vanad esemed Kate’is esile kutsunud, kui ta neid oli poleerinud. Ta sikutas vasknuppe, aga need ei andnud järele. Ta nõksutas neid veel kord, kuid riidekapp oli kindlalt lukus.

      Mia uuris tuba, püüdes välja nuputada, kuhu keegi võiks võtme peita. Nagu aardejahil laps, käis ta köögis ühe sahtli juurest teise juurde ning otsis igast kapikesest ja seinakapist. Järgmisena käis ta läbi magamistoa sahtlid, tõmmates need kordamööda lahti ja tõstes oma riideid ümber, juhuks kui ta lahti pakkides võtme tähele panemata oli jätnud. Ka seal mitte. Ta trummeldas sõrmedega vastu sääri, kui ta magamistoas ringi vaatas. Must raudvoodi, vahtrapuust kummut, peegel… Kui ta pilk langes väikesele kirjutuslauale akna kõrval, märkas ta kitsast sahtlit kohe lauaplaadi all, mida ta varem polnud märganud. Ta läks otsejoones selle juurde ja tõmbas sahtli käepidemest. Puit oli veidi paisunud ja ta pidi tugevasti tõmbama, kuid sahtel libises lahti. Sees oli väike vaskvõti.

      Tundes end nagu Alice Imedemaal, haaras Mia võtme ja ruttas tagasi riidekapi juurde. Võti libises puhtalt auku ja aardekirst avanes ainsa randmepöördega.

      Mia ahhetas toreduse üle, mida ta seal eraldatult leidis. Tundus, nagu hüppaks ta minimaalsete mugavustega maailmast võrdlemisi luksuslikku maailma. Sirutanud käe, võttis ta ühe portselantaldriku kõrgest, vähemalt tosinast koosnevast virnast. Ta puhus tolmukihi maha ja tõstis taldriku valguse kätte. Mingi loodusliku lille õrnad oksad kaunistasid taldrikupõhja keskkohta ja valgus voolas läbi koorekarva portselani. Iga taldrik oli käsitsi maalitud erineva loodusliku lillega. Mia kasvas üles kodus, kus ametlikud õhtusöögid olid tavalised. Tema kogenud silm teadis, et see portselan on hindamatu. Nagu ka raskest hõbedast söögiriistad, igale esemele graveeritud silmatorkav KW. Peen klassikaline asuursinisest taftist õhtukleit rippus pika valge siidsalli kõrval, mida teatud rikkusega härrasmehed tavatsesid kanda ametlikel õhtusöökidel või teatris. Taas vaevalt mägivarustus.

      Kapi tagaossa kleidi taha oli torgatud kaks bambusritva; klopitud, vitstest kalakorv, nahkrihmad kõvast kasutamisest lõhki, ja vana õngitsemistasku. Pruun nahk oli väga pehme ja nõtke ning taskut avades leidis Mia üle kahe tosina kunstputuka.

      Mia sulges mõtlikult kapiuksed ja jättis käe puidule puhkama. See oli rohkem mälestuste kirst, mõtles ta. Tal hakkas tekkima kujutis naisest, kes kunagi selles majas elas. Ilmselt oli ta palju rohkemat kui oma aja tavaline mäginaine – see naine oli haritud ja heast perekonnast. Esemeid, mis olid paistnud rustikaalses majas nii kohatuna, nägi ta nüüd kui selle naise kõige väärtuslikumate asjade kollektsiooni. Toodud kahtlemata mõnest teisest kodust. Vähesed isiklikud esemed, milleta ta ei saanud – või tahtnud – elada. Kas ta abiellus alla oma seisuse?

      Siin polnud hõberaamides fotosid, perekonnaportreesid täis albumeid ega vihjeid isiklikule olemusele. Miks ei hoidnud mööbli ja portselani suhtes nii sentimentaalne naine ühtki fotot abikaasast… tütrest… tütretütrest? Mia raputas hämmeldunult pead. See naine oli mõistatus.

      Belle teaks temast muidugi rohkem, kuid Mia meenutas tema tõrkumist, isegi vastikust juba oma vanaema mainimisel. Kas Belle üldse teadis, et need aarded olid siin? Kui Belle need ära müüks, saaks ta minna pika tee, makstes uuenduste eest, mida ta lootis majas teha.

      Öö hakkas saabuma ja väikesele majale laskus pimedus. Väljas hakkas putukate laul paisuma. Mia käis akna juurest akna juurde, sulgedes neid tihedalt ja tõmmates viletsad kardinad ette, et luua turvalist kookonit. Ta sõi kasina õhtusöögi kanast, mille ta Rodale’is oli ostnud, ja paar selleripulka. Liiga väsinud, et pliidil vanni jaoks vett kuumutada, istus ta vanniservale ning pühkis oma keha külma vee ja lapiga üle.

      Kui ta sel õhtul voodisse läks, roomas ta puuvillaste linade vahele ja langes sügavasse unne.

      Hommik lõhkus pika unenäo, mida Mia ei suutnud meenutada, kui ta silmad avas. Ta ärkas, pigistades linu ja täis igatsust millegi järele, millele ta ei osanud nime anda. Ta paterdas aeglaselt üle krigiseva põranda kööki ja tegi kannutäie kohvi neljatassilises kohvimasinas, mille ta linnast oli ostnud. See oli seda laadi masin, mida leidub mistahes motellitoas, kuid kohv maitses kange ja tegi oma ime, kui ta rüüpas esimese lonksu.

      Ta lükkas niisked juuksed laubalt ja oli üllatunud, leides sealt higipiisad. Maja oli kõigi suletud akendega lämmatavalt palav. Päevavalguses tundis ta end rumalana, et oli need kõik nii tihedalt sulgenud, aga teadis,