Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро

Ta vabises selle mõtte peale. Kui kaua aega oli möödunud ajast, kui vesi voolas läbi nende vanade torude? Kindla nõksatusega keeras ta kraani. Vana pump oigas ja mulksus valjusti. Ta astus kaks sammu tagasi, valmis ohutusse sööstma, kui see peaks lõhkema. Aeglase sisinaga vabastasid torud kalavere värvi veenire. Ta ootas ja jälgis, kuni see selgeks vooluks muutus. Ta pritsis vett oma näole, ahmides selle jäisuse peale õhku. Siis maitses ta katsetavalt allikavett. See oli külm ja meeldiv. Ta jõi janu täis ja sõi ära pooliku tervisetahvli, mille oli oma käekoti põhjast leidnud.

      Rohmakalt tahutud kapid sisaldasid endas viletsat gruppi mõlkis kastruleid, rasket malmist praepanni, pruune täkilisi savinõusid ja omavahel sobimatuid söögiriistu. See oli masendav kollektsioon. Naise isikliku ruumi hüljatus oli niisama ilmne kui köök, mis andis märku, et kes tahes siin ka oli elanud, oli ammu hoolimisest loobunud.

      Pühkinud tolmu kätelt, vaatas Mia kella. Tema magu korises ja nõrk kofeiini puudumisest tingitud peavalu meelekohtades ütles talle, et on aeg nuhkimine lõpetada ja suunduda linna toiduvarude järele.

      Ta rõivastus kiiresti teksastesse ja kortsunud puuvillsviitrisse, mille ta oma väikesest mustast kohvrist välja tõmbas. Pärast pesemist kuivatas ta näo, tabades oma peegelduse väikeses peeglis kraanikausi kohal. Mia vältis oma peegelpildi vaatamist. See oli sügavalt häiriv, sest ta ei tundnud enam naist, kes talle sealt vastu vaatas.

      Alles aasta tagasi oli Mia Landan päevitunud, haritud ja hästi rõivastuv noor professionaal Charlestonis. Teda ei nähtud avalikkuses kunagi ilma soengu ja meigita. Tal oli tantsija keha pikkade saledate käsivarte ja jalgadega ning luigekael. Juuksed üles pandud ja pärlid kaelas, kujutles ta end noore Grace Kellyna.

      Naine, kes talle nüüd vastu vaatas, oli kuhtunud ja kahvatu, nagu ta poleks palju kuid päikest näinud. Pärast keemiaravi olid ta sirged heledad juuksed kasvanud tagasi punakasblondiks ja lokiliseks. Ta sirutas käed, et libistada need läbi oma pea ümber hõljuvate korratute kahlude. Talle meeldis nende värv – nii täis tuld ja elu. Tal ei olnud südant neid lõigata, nii et lokid turritasid ta peast erinevas pikkuses välja. Tema südamekujuline nägu lõppes sügava lohuga lõual täidlaste huulte all.

      Ta vaatas kiretult oma nägu. Suhtekorralduses oli tema töö inimesi kiiresti hinnata. Ta mõtles, et nägi välja nagu välgunoolest tabatud hernehirmutis.

      Mia pöördus peegli juurest ja kustutas tule. Seejärel, haaranud oma käekoti, suundus ta välja. Eesetikul jäi ta järsult seisma. Eelmisel õhtul oli pimedus ümbrust katnud. Vaadates nüüd varahommikuses valguses, rabas teda maastiku hunnitus.

      Majale pakkus varju mäeseljak, mille üks külg oli kaetud kõrgete puude ja lopsaka taimestikuga rohelise igas kujuteldavas varjundis. Mõne jardi kaugusel voolas vesi kaskaadina üle valgete kivide, kukerpallitades mahedas meloodilises muusikas sügavasse sinakasrohelisse basseini.

      Belle oli talle rääkinud, et seda piirkonda kutsutakse Watkins Cove’iks. Mia oli öelnud, et tema arvates oli abajas lahesopp veekogus. Belle selgitas, et abajas oli ka varjuline nišš mäeküljes. „Mõlemad olid kaitstud pelgupaigad,” oli Belle tähendusrikkalt öelnud.

      Nende mägede taga kaugemal idas ja siis rannikule alla lõunasse oli Charlestoni linn just ärkamas. Mia nägi vaimusilmas kitsaid võluvaid tänavaid, ajaloolisi hooneid ja kõrgete tornidega kirikuid, mis moodustasid ta sünnilinna. Charleston oli tema jaoks nagu elutark magusa lõhnaga vanatädi, kes polnud kunagi oma pärlitest kaelakeeta, käis regulaarselt jumalateenistustel, tundis oma kohta ühiskonnas ja täitis kohusetundlikult vastutust, mida see positsioon nõudis. Mia oli tänulik kultuuri ja peenekombelisuse eest, mida ta temalt oli õppinud. Ent mõnikord, eriti siis, kui ajad olid rasked ja tema kohustuslik naeratus habras, oli ta ärritatud ootuste all, mida ta tundis, enamasti iseendalt.

      Siin mägedes tundis ta end vabana. Kellelgi polnud talle mingeid ootusi ja see omakorda vabastas ta uurima sügavalt sisemusest võrsuvaid soove. Ta tundis end siin rikkalikus savikas mullas kahe jalaga maas olevat. Mere ääres oli ta tundnud end niisama kinnitamatult kui liiv. Charleston oli alati olnud tema kodu, aga ta oli hakanud imestama, kas see ajalooline linn peaks ka tulevikus ta kodu olema.

      Oma otsusest hoolimata peab ta suve lõpuks Charlestoni tagasi minema. Mia naaldus vastu etikupiiret, tõstis näo ja hingas sügavalt sisse. Ta tundis värskust oma soontest läbi tuhisemas ja seiskumist kehast välja pühkimas ühesainsas pikas väljahingamises. See väike sopp mägedes varjab teda, kuni ta paraneb.

      Sõit Watkins Milli polnud ei parem ega halvem, kui ta oli oodanud. Maanurk oli pärast vihma roheline ja lopsakas. Ta möödus väikestest hoolitsetud aedadega talumajadest, mille lähedal seisis koer või kits; avatud põllud olid täpistatud rohtu söövate hobuste või härgadega; mäeseljakutelt piilusid välja muljetavaldavad uued palkmajad. Tee lookles ja käänles, aga Belle’il oli õigus, et sõit linna tuleb kiire. Varsti jõudis ta sillutatud teele, mis viis mägedes pesitsevasse väikelinna. Ta mõtles esimesel pilgul, et see nägi välja nagu linn, mille aeg oli unustanud.

      Mia parkis auto väikesel platsil vana raudteejaama ees. See oli võluv puithoone kellukesekujulise katuse, laiade katuseräästate ja suurte lilletünnidega piki kõnniteed. Siltidest hoonel sai ta teada, et kunagi populaarne rong oli sõitmast lakanud aastaid tagasi, aga linn oli jaama taas ellu äratanud ja see oli nüüd ajalooseltsi kodu.

      Peatänav moodustas suurema osa linna ostukeskusest ja oli ainult paar tänavavahet pikk. Rongijaam asus pika kompaktse punastest ja kollastest tellistest ühe- ja kahekorruseliste majadega tänava ühes otsas. Torniga kirik seisis teises. Vahepeal paistsid rõõmsavärvilised varikatused vaheldumisi üle kõnnitee laiuvate puudega ning nende all seisis veel rohkem värvikate geraaniumide ja ereroheliste lihavate põõsastega tünne. Ta mõtles kihvatusega, et see oli seda laadi linn, mida tema ja Charles armastasid nädalalõpu puhkepäevadel koos külastada.

      Belle oli talle rääkinud, et linnarahvas on sõbralik kogukond, omavahel lähedased ja usaldusväärsed. Enamik neist oli üles kasvanud Watkins Millis nagu ka nende vanemad ja vanavanemad. Seega teadsid nad peaaegu iga intiimset detaili üksteise kohta. Rohkem kui tõenäoline, narritas Belle, et nad on näljas mõne värske klatši järele.

      Mia tundis end sisemiselt haavatuna, võimetuna kergeks jutuks. Ta ei tahtnud midagi rohkemat, kui olla nähtamatu, lipsates läbi linna ja täiendades oma varusid. Pea alla kallutatud, hakkas ta kiiresti minema mööda kõnniteed. Ta möödus raamatukogust, raekojast ja restoranist. Möödudes naisteriiete kauplusest, mõtles ta oma väikesest mustast kohvrist, kuhu olid pakitud ainult mõned rõivad, mida ta vajas kolmepäevaseks õngitsemislaagriks. Ta tegi grimassi ja otsustas, et peaks mõned juurde ostma.

      Mitte just kaua aega tagasi oli periood, kui ta nautis võimalust osta uusi riideid või meeliskleda antiigipoes. Tema kodus riidekapis oli mitu kena villast kostüümi ja karget valget pluusi, mis nägid ta pikal saledal kehal head välja. Seal olid riiulid siidist särgikute ja korralikult virnastatud karpidega, igaüks täidetud disainerikingadega, tema ainus pillamine. Neil ei olnud suurt raha ja ta ei ihaldanud juveele nagu nii paljud tema sõpradest. Ta oli rahul oma teemandiga laulatussõrmusega – kokkuleppel, et kihlasõrmust ei tule –, teemantnuppudega kõrvades ja pärlikeega, mille Charles talle nende esimesel pulma-aastapäeval oli kinkinud. Need olid armsad säravad Mikimotod erinevas suuruses. See kahekordne kee oli ikka veel tualettlaual tema ehtekarbis.

      Ta vaatas aknal mannekeeni, mis kandis pruuni plisseeseelikut ja tähelepandamatut puuvillpluusi, ning kõndis edasi. Rõivad või välimus ei köitnud enam ta tähelepanu. Ta ostab, mida vajab, hiljem, kui peab seda tegema.

      Värskelt küpsetatud leiva, kaneeli ja kohvi lõhnad peibutasid ta restorani väikesesse pagaripoodi. Suur tahvel tugialusel selle ees kuulutas päeva eripakkumisi. Täna olid kaneelirullid. Väike kell ukse kohal helises, kui ta sisse astus.

      „Kohe tulen!” Blond pea leti all tõusis, et pealiskaudselt ukse poole naeratada. See pea oli kinnitatud robustse keskealise naise külge heleroosas vormirõivastuses, mille nööbid pakatasid tema liivakellafiguuril. Nägu oli ilus, roosapõseline ja sõbralik, ent Mia tähelepanu köitsid ta ilusad sinised silmad, mis särasid