Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

raskusi tekitada?”

      Trotski hakkas seletama, et kõige meelsamini jätkaks ta ajakirjanduslikku tegevust. Kuid sellele vaidles vastu juba KK sekretär Jakov Sverdlov:

      „Selle töö me anname Buhharinile.”

      Praktilise meelega Sverdlov leidis ka Trotskile ameti:

      „Lev Davidovitš tuleb Euroopale vastu seada. Las võtab välisasjad.”

      „Mis välisasju meil praegu olla saab?” kehitas imestunult õlgu Lenin, kes nagu kõik teisedki ootas algavat maailmarevolutsiooni, kuid järele mõelnud, jäi nõusse.

      Nii saigi Trotskist Nõukogude Venemaa esimene välisminister. Ta oli minister, täpsemalt rahvakomissar, üpris lühikest aega – alla viie kuu, 1917. aasta 8. novembrist kuni 1918. aasta 13. märtsini.

      Üliõpilaspäevil osalesin ma Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (välisministeeriumi kaadri taimelavas) teaduskonverentsil, mis oli pühendatud „esimesele välisministrile Tšitšerinile”. Tulevastel nõukogude diplomaatidel polnud vaja teada, et esimene oli Trotski…

      Oma diplomaatilisse tegevusse suhtus Trotski pisut pealiskaudselt, oli ju selge, et see pole praegu peamine. Hommikust õhtuni oli ta hõivatud tegevusega Petrogradi nõukogus ja Sõja-Revolutsioonikomitees.

      Kui keegi vana bolševik palus Trotskil ennast rahvakomissariaati tööle võtta, vastas too:

      „Mul on kahju teid sellele tööle võtta. Mul töötavad seal juba Polivanov ja Zalkind. Rohkem pole sinna vanu seltsimehi vaja. Ma ise võtsin selle ameti vastu ainult seetõttu, et mul jääks rohkem aega partei asjadega tegelemiseks. Mul on seal pisike tööots: avaldada salajased lepingud ja siis see kontor kinni panna.”

      Need Trotski sõnad olid muidugi kas viisakas keeldumine või siis nali. Kuigi ta ilmselt lähtus ka sellest, et revolutsiooni saatust ei otsustata diplomaatiarindel.

      Trotski ütles, et maailma proletariaat diplomaatiat ei vaja, töötajad mõistavad üksteist ka ilma vahendajateta. Ajaloolaste sõnul ei suutnud ta üldse taibata, kuidas võiks revolutsionäär diplomaadiks hakata. Diplomaatia oli Smolnõis sõimusõna, saladiplomaatia pälvis täielikku hukkamõistu. Pealegi tegi maailmarevolutsiooni ootus diplomaatia mittevajalikuks. Ega Lenin siis asjata ei öelnud: „Meie üritus on ülemaailmse proletaarse revolutsiooni üritus, ülemaailmse nõukogude vabariigi loomise üritus.” Kui aga revolutsioon võidab kogu maailmas, siis mis diplomaatiat saab olla revolutsionääride vahel?

      Trotski ees seisis üks praktiline ülesanne – tuua Venemaa sõjast välja. Selleks oli tarvis võtta ühendust sõdivate riikidega. Kuid varsti selgus, et revolutsiooniline võim, mis on otsustanud hakata riiki juhtima, peab siiski täitma ka mõningaid kohustusi – vähemalt kuni maailmarevolutsiooni puhkemiseni.

      Vana välisministeeriumi töötajad Nõukogude valitsust ei tunnustanud ega kavatsenudki selle käske täita. Revolutsioonijärgsel päeval saabus ministeeriumisse morn ja sõnaaher Uritski, kellest peagi sai Petrogradi Tšekaa esimees ja kes varsti tapeti. Uritski esitas Sõja-Revolutsioonikomitee mandaadi, millega ta oli määratud „komissariks välisministeeriumi juurde”. Ta käis ministeeriumi hoone läbi ja lahkus. Rohkem ta välisministeeriumi asjadega ei tegelnud.

      Kui Trotski ministeeriumisse saabus, pidas ta diplomaatidele lühikese kõne. Kuid sellele auditooriumile ei suutnud ta erilist muljet jätta. Keegi ei uskunud, et bolševikud suudavad võimule jääda. Ja kui nii, siis mis nendega ikka tseremoonitseda?

      Välisministeeriumi ülddepartemangu direktor Vladimir Lopuhhin on meenutanud, kuidas Venemaa asjuri ajutine kohusetäitja, Abessiinias töötanud Boriss Tšemerzin püüdis Trotskit noomida:

      „Te olete Bronštein, mitte Trotski. Võttes endale nime, mis teile ei kuulu, olete isehakanu.”

      Trotski vastas rahulikult, et hulk aastaid kestnud põrandaalune võitlus vaheldumisi tsaari vanglates viibimisega, mil oli hädavajalik võtta endale poliitiline „võitlejanimi”, õigustab piisavalt selle konspiratiivse nime kasutamist, mille all tema, Trotski, poliitikaringkondades kõige rohkem tuntud on. Aadlik Lopuhhini sõnul, kes oli selle episoodi üle nördinud, „olid Tšemerzini sõnad piinlikkust tekitavalt võltsid”. Korralikus seltskonnas peeti häbiväärseks paljastada varjunimesid, kui sellega osutati juudi päritolule…

      Trotski ise on seda kohtumist meenutanud nii: „Ma ei läinud tükk aega välisasjade rahvakomissariaati, kuna istusin Smolnõis. Tegu oli sõjalise küsimusega – Krasnovi kallaletungiga meile, olid tehaste esindajate koosolekud ja terve hulk muid asju…

      Me ei teadnud hoone sisse- ega väljapääse, ei teadnud, kus hoitakse salajasi dokumente, kuid Peterburi nõukogu ootas juba kannatamatult salajasi dokumente. Mul polnud vaba aega, et sinna vaatama minna. Kui ma siis ükskord ministeeriumisse läksin, kusjuures mitte esimesel päeval, vaid 5–7 päeva pärast seda, kui me olime võimu võtnud, siis öeldi mulle, et kedagi pole kohal…

      Ma käskisin kokku kutsuda need, kes olid kohale ilmunud, ja hiljem selgus, et neid tuli kolossaalne hulk… Ma seletasin paari-kolme sõnaga, et kes soovib ausalt teenida, jääb teenistusse edasi. Kuid ma lahkusin midagi saavutamata…”

      Siis nõudis Trotski, et kõik osakonnajuhatajad annaksid asjaajamise üle tema uutele abidele.

      Hommikul tulid vanemad diplomaadid kokku ja otsustasid, et ei hakka bolševistlikku valitsust teenima. Mitte poliitilistel põhjustel, vaid seepärast, et nad olid ehmunud ja solvunud bolševike radikaalsete kõnede pärast, milles ähvardati karistada kõiki tsaariaegseid ametnikke. Kuidas saab teenida neid, kes soovivad sinu surma? Oli teinegi motiiv: aga mis siis, kui bolševikud varsti kukutatakse? Tulevad tagasi need, kes olid lahkunud, ning karistavad koostöö eest Lenini ja Trotskiga.

      Enda määratud päeval Trotski kohale ei tulnudki. Tulid tema abid rahvakomissariaadi töö alal: menševik Jevgeni Polivanov ja bolševik Ivan Zalkind.

      Tsaariaegse sõjaministri vennapoeg Polivanov oli lõpetanud Peterburi ülikooli, kus ta õppis korraga kahes teaduskonnas – ajaloo-keeleteaduskonnas ning idamaa keelte teaduskonnas. Teda peeti polüglotiks, ta oskas tõepoolest paljusid keeli.

      Polivanov asus välisasjade rahvakomissariaadis juhatama Idaga suhtlemise osakonda. Kuid tema karjäär jäi lühikeseks: varsti selgus, et enne revolutsiooni oli ta kuulunud mustasajalisse „Vene Rahva Liitu”, pealegi jõi ta kõvasti, olevat tarvitanud ka kokaiini ning morfiumit ja külastanud Peterburis asunud hiina oopiumiurkaid. Purjuspäi kukkus Polivanov perroonilt alla ja rong lõikas tal käe otsast…

      Zalkind, kes oli lõpetanud Sorbonne’i ülikooli, oli bioloogiadoktor ja oli juba nooruses liitunud sotsiaaldemokraatidega. Tema hakkas juhatama Lääne osakonda. Ivan Zalkind meenutas hiljem, kuidas nad koos Polivanoviga olid sõitnud kõigi silmapaistvamate välisministeeriumi ametnike juurde ja nõudnud, et need tuleksid ministeeriumisse „otsustavatele läbirääkimistele”. Paljusid ei õnnestunud kätte saada, mõned väitsid, et on haiged. Üks diplomaat, kes ütles end tõsiselt haige olevat, oli pugenud voodisse, ülikond seljas ja kingad jalas…

      Järgmisel päeval tulid Polivanov ja Zalkind ministeeriumisse ja olid igaks juhuks kaasa võtnud Uritski allkirjaga arreteerimisorderid. Tegemist oli Petrogradi nõukogu Sõja-Revolutsioonikomitee määrusega, milles öeldi:

      „Välisasjade rahvakomissari ettepanekul Sõja-Revolutsioonikomitee otsustab:

      Endine…

      Endine…

      Endine… arreteerida ja toimetada Petrogradi revolutsioonilise sõjakohtu ette. Kõiki kohalikke nõukogusid, kohalikke sõja-revolutsioonikomiteesid ja piirivalvesalku kohustatakse rakendama kõiki abinõusid selle määruse täitmiseks.”

      Tühjaks jäetud ridadele võis kirjutada mis tahes nime. Kuid seda hirmuäratavat dokumenti ei läinudki vaja. Ministeeriumi kõigist akendest paistis valgus, riidenagid olid üleriideid täis, ülemisel korrusel avanes aga vaatepilt, mis meenutas paraadvastuvõttu: kohal olid kõik need, kes olid kutsutud, ja paljud, keda ei olnudki kutsutud. Ministeerium oli täies koosseisus ametis.

      Endine