Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

katkestust.

      Endise ministeeriumi endised juhtijad sosistasid omavahel ja Petrjajev teatas, et nende otsus jääb endiseks: praegust valitsust nad teenida ei saa, kuid nad on valmis kompromissiks – võivad tegelda jooksvate asjadega, mis pole seotud poliitikaga: täita konsulaarkohustusi, tegelda vangidega ja nii edasi.

      Trotski esindajad jõudsid järeldusele, et see on vaid peenemat sorti sabotaaživorm, mis lubab ametnikel jätkata Rahvakomissaride Nõukogu kahjustamist ja aidata oma sõpru. Zalkind lausus kategoorilisel toonil, et ministeeriumi ametnikud võivad jääda tööle vaid juhul, kui nad tunnustavad revolutsioonilist valitsust.

      Polivanov lisas valjul häälel:

      „Seltsimees Trotski ei saa täna teie juurde tulla, tal on Smolnõis palju tegemist. Ta tuleb homme hommikul. Ta palub teil kella kümneks kohale ilmuda.”

      Järgmisel päeval Trotski tuligi. Tema välimus ei meeldinud Lopuhhinile absoluutselt: „Ta oli kuivetu ja tõmmu ning lausa erakordselt ja silmatorkavalt inetu. Näonahk kollakas. Hõredate allapoole rippuvate vuntside kohal kongus nina. Silmad pisikesed ja läbitungivad. Ammu pügamata ja hoolitsemata sakris tumedad juuksed. Laiad põsesarnad, mille tõttu raske rippuv lõug näis ebaloomulikult väljavenitatuna. Suur suu oli pikk ja kitsas, huuled õhukesed. Ja veel üks kummaline iseärasus! Kulmude kohal kõrgusid lausa erakordselt arenenud otsmikuluud, mis meenutasid sarvemüksusid.

      Need sarvetaolised kühmud, suured kõrvad ja pisike kitsehabe tegid mulle läheneva mehe hämmastaval sarnaseks kuradiga, nagu teda rahvajuttudes kujutatakse.”

      Paljud kaasaegsed on rääkinud Trotski „saatanlikust” ja „kiskjalikust” näoilmest. Paljud on aga märkinud, et temaga oli meeldiv ja huvitav suhelda. Küllap oli asi selles, kuidas keegi temasse suhtus.

      Trotskil oli seljas kulunud saterkuub ja luitunud pluus, jalas kortsus püksid. Kuid ta rääkis meloodilise häälega ja väga viisakalt:

      „Kellega mul on au?.. Mina olen Trotski.”

      Ta hakkas kohe Lopuhhinit keelitama, et too oma ametisse edasi jääks. Ülddepartemangu direktor keeldus otsustavalt.

      „Mis teil meie vastu on?” küsis Trotski keerutamata. „Vastake konkreetselt! Kas teile ei meeldi, et me lõpetame sõja, lubame talupoegadele maad, natsionaliseerime tehased ja vabrikud?”

      Lopuhhin vangutas pead. Ta ei tahtnud minna tülli mehega, kelle sõna oli Petrogradis kõikvõimas.

      „Sõja lõppemist saan ma vaid tervitada,” vastas Lopuhhin, „sest minu meelest on ilmselge, et armeed kui võitlusvõimelist jõudu meil enam ei ole. Ja rahvas on sõjast väsinud. Sõda tuleb lõpetada… Kuid asi pole selles! Mina olen juhindunud teistest põhimõtetest. Kui ma nüüd need reedan ja hakkan homsest juhinduma uutest ideedest, ei saa teie tunda minu vastu ei lugupidamist ega usaldust. Ja veel! Vabandage mind, kuid, lõppude lõpuks, ma ei usu teie võimu püsimajäämisse.”

      Trotski hüüatas: „Aga just selles te eksite! Me oleme ainus partei, kellel on temperamenti! Ei, meie võim on kindel. Otsustame siis nii. Lükkame meie vestluse edasi. Kui te näete, et me pole lahkunud, siis tulge tagasi.”

      Lopuhhin kasutas ära rahvakomissari soodsat meeleolu: „Kuid laske mul rahulikult lahkuda. Te ei suuda uskuda, kui väsinud ma olen, töötades äärmise pingega peaaegu sõja algusest alates. Ma vajan puhkust. Te peate minust aru saama. Ma olen kindel, et teie poliitiline võitlus on ka teid põhjalikult väsitanud.”

      Rahvakomissar vaid muigas diplomaadi naiivsuse peale. Ja vastas:

      „Mina isiklikult jõudsin välja puhata vanglas, kust ma alles äsja vabanesin. Te olete vaba. Võite kasutada oma vabadust, nagu soovite. Kui tahate, jääge siia. Kui tahate, sõitke ära. Võite minna koguni välismaale. Meie teid kinni pidama ei hakka.”

      Need sõnad tähendasid palju. Asi oli selles, et juba 3. novembril oli Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee saatnud Soome–Rootsi piirijaama Torniosse – sõja tõttu oli see ainus ohutu koht Venemaalt Euroopasse minemiseks – sealsele komissarile lühikese telegrammi: „Piir on ajutiselt suletud. Ilma SRK erikorralduseta ei tohi kedagi üle piiri lasta.”

      Hiljem järgnesid selgitused. Välisdiplomaatidel oli luba sõita mõlemas suunas. Venemaalt tohtisid lahkuda vaid need, kellel oli Sõja-Revolutsioonikomitee eriluba. Takistamatult võisid Venemaale tulla ainult poliitemigrandid…

      Muu jutu sees rääkis Trotski Lopuhhinile, kes oli talle meeldima hakanud, et ta võttis välisministri portfelli vastu vaid parteidistsipliinile alludes, et erialalt on ta ajakirjanik ja tahaks töötada hoopis mõne ajalehe juures.

      Samal ajal nõudsid rahvakomissari uued abid, et neile näidataks kõiki ametiruume, et neile antaks üle kogu raha, mis ministeeriumis on, ja et neile esitletaks seda töötajat, kes vastutab arhiivide ja šifrite eest.

      Kohale saabus kantseleiülem krahv Tatištšev, kes korraldas uuele juhtkonnale ministeeriumis ekskursiooni. Trotski kirjutas: „Kantselei direktor Tatištšev viis meid kõikidesse tubadesse, näitas, kus milline võti on, kuidas seda keerama peab jne. Meil oli toona kahtlus, et mõned paberid võivad olla ära peidetud. Kuid see ei leidnud kinnitust. Kui me temalt küsisime, et kus siis saladokumendid on, vastas ta, et meie ettekujutus asjast kannatab mõningase fetišismi all, nagu peaksid need olema ilmtingimata kirjutatud pärgamendile jne. Need röövellikud kokkulepped olid lihtsalt šifreeritud telegrammid, nende koopiad olid üsna proosaliselt tavalistes kappides…”

      Lõpuks võttis Zalkind Tatištševilt ära kõik neli võtmekimpu ja lasi krahvi minema.

      Trotski määras kaks usaldusväärset seltsimeest, kes oskasid kirjutusmasinaga trükkida, ja saatis Pavlovski polgust kohale valvemeeskonna. Relvastatud valve pandi soomustatud ruumide uste juurde, neis ruumides olid viies hiigelsuures tulekindlas raudkapis pappkarbid saatkondade läkituste ja lepingute koopiatega.

      1917. aasta 11. novembril avaldati ajalehes Izvestija Petrosoveta Trotski käsk: „Välisministeeriumi ametnikud, kes pole 13. novembri hommikul tööle asunud, vallandatakse ja nad kaotavad õiguse pensionile.”

      Rahvakomissar täitis oma lubaduse. 14. novembri ajalehes ilmus pikk nimekiri endistest ministeeriumi töötajatest, kes „keeldumise eest alluda RKNle vallandatakse pensioni saamise õiguseta.”

      Trotski lähtus sellest, et diplomaatia pole mingi keeruline teadus, ja kui ametnikud ei soovi uuele võimule alluda, saab rahvakomissariaat hakkama ka ilma nendeta.

      22. novembril saatis rahvakomissariaat ringkirja kõigile välismaal asuvatele Venemaa diplomaatilistele esindustele, esitades vaid ühe küsimuse: kas ollakse nõus asuma uue võimu teenistusse? 26. novembril vabastati ametist 28 Venemaa välisesinduste juhti, „kuna vastust ei tulnud”.

      Välisasjade rahvakomissariaadis hakkasid töötama armeele ja mereväele vajalikke aparaate valmistanud tehase „Siemens & Schuckert” töötajad ja sõdurid. Šifreerijad saadi mereväe peastaabist. Ministeeriumi töötajaist jäeti ametisse vaid kullerid ja teenija, kes olid avaldanud soovi uut võimu teenida. Hiljem lisandusid neile ka mõned diplomaadid, kes lõpetasid streikimise.

      Välisministeeriumi õigusdepartemangu endine direktor Aleksandr Dolivo-Dobrovolski pöördus ajalehe Naša Þizn kaudu kolleegide poole, kutsudes neid järgnema oma eeskujule: „Kukutanud koalitsioonivalitsuse, võtsid bolševikud võimu. Esialgu tõmbusid kõik kõrvale võimuhaaramise fakti ja vabaduse harta purustamise viirastuse eest. Kuid meile anti aega, palju päevi, et märgata, et meie ees ei seisa mitte äsjastest tänavalahingutest suitsevate püssidega kondotjeerid, vaid suure rahvapartei tegelik võim.”

      Sel ajal oli veel nii mõndagi lubatud. Tulevane kuulus kirjanik Ilja Ehrenburg avaldas Moskva ajalehtedes artikleid, milles rääkis Leninist vähimagi lugupidamiseta: „Kümmekond aastat tagasi sattusin ma naiivse ja vaimustunud noorukina Butõrka vanglast otse Pariisi. Kohale jõudsin hommikul, õhtul aga istusin juba väikeses „Avenue d’Orleans’i” kohvikus. Kõneles lüheldane ja kiilaspäine õllekannuga mees, kelle punetavast näost vaatasid kavalad silmad ja kes sarnanes heasüdamliku kodanlasega. Kokkuhoidlikult oma grenadini rüübates kuulasid teda