Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

sellele koosolekule mitte Butõrkast, vaid lihtsalt Moskvast, oleks neist sõnadest midagi taibanud…”

      Üsna varsti nägid endised diplomaadid, et neil pole muud valikut kui paluda ennast riigiteenistusse tagasi võtta. Nõukogude Venemaal polnud ühtegi teist tööd, sest eraettevõtlus oli hävitatud. Lisaks puhkes Petrogradis 1918. aastal veel kooleraepideemia ja töötuid sunniti haudu kaevama.

      Välisministeeriumi endine töötaja Andrei Sabanin lausus kolleegidele: „Oleme piisavalt kaua ennast paluda lasknud ja nälginud. On aeg tööle hakata. Kuid vajalikul moel saab töötada ainult oma erialal. Mina pakun oma teeneid välisasjade rahvakomissariaadile.”

      Ta võetigi tööle, nagu ka paljud teised noored diplomaadid, kes tegid välisasjade rahvakomissariaadis kiiresti karjääri.

      Trotski pööras suurt tähelepanu Venemaa välisministeeriumi arhiivis olevate saladokumentide avaldamisele. Ta tahtis, et kõik näeksid, kuidas kogu Euroopa verisesse maailmasõtta tõmmati. On säilinud tema kirjake Zalkindile, mille ta 7. novembril kirjutas rahvakomissari kirjablanketile: „Saadan Teile eraldi valvemeeskonna, millele on antud väga ranged juhised. Leidke kindlasti veel üks või kaks inimest, kes oskavad masinakirja, tõlkige ja trükkige ümber võimalikult suur hulk meid huvitavaid dokumente ja pange kõik originaalid eraldi, neid tuleb eriti valvata. Võrrelge ümberkirjutajate tehtud koopiaid täpselt (kuupäevad, nimed jm.), kinnitage need oma allkirja ja pitseriga.

      Originaalid valige välja sellise arvestusega, et neid oleks võimalik peita kindlasse kohta (ametnikel võivad olla ju võtmete duplikaadid).

      Surun kätt. Teie Trotski.”

      Leitud dokumendid avaldatigi otsekohe. Need olid salajased kokkulepped Itaaliaga, Rumeeniaga, Prantsusmaaga, keiser Nikolai II kirjavahetus, saadikute läkitused Ajutisele Valitsusele. Lenini enda korraldusel avaldati kiiresti Rumeenia sõjaväeatašee ettekanne, mis oli õnnestunud kätte saada ja milles oli juttu sellest, et kindral Kornilov kavatseb loovutada Riia, et võidelda niiviisi „lüüasaamismeeleolude” vastu.

      Trotski ise vihkas saladiplomaatiat. Harjumus leppida salaja kokku ühes, kuid rääkida avalikkusele hoopis muud muutus valdavaks alles pärast teda.

      Stalin pidas diplomaatiat täiuseni välja arendatud petmiskunstiks: „Diplomaadi sõnadel ei saa olla midagi ühist tegudega – mis diplomaatia see sellisel juhul oleks? Sõnad on üks asi, teod aga midagi muud… Siiras diplomaatia pole võimalik…”

      Trotski oskas inimesi kaasa tõmmata, nad järgnesid temale kui juhile. Rahvakomissari abiks määrati Balti laevastikus teeninud elektrotehnik Nikolai Markin, andekas iseõppija ja väga vapper mees. Ta oli 25-aastane, oli sündinud vaeses peres ja varakult tööle hakanud, luges kirglikult illegaalset kirjandust ja kord arreteeriti ta katse eest süüdata oma peremehe pood. Vanglas sõbrunes ta poliitvangidega. Pärast Veebruarirevolutsiooni osales õhtulehe Rabotši i soldat väljaandmises, töötas Petrogradi nõukogus, sai Balti laevastiku delegaadina Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. Markin kehtestas rahvakomissariaadis bolševistliku korra.

      Trotski oli oma abilisest vaimustatud: „Mina olin Smolnõis seotud revolutsiooni üldisemate ülesannetega. Nii saigi Markinist ajutiselt mitteametlik välisminister. Tal tekkis rahvakomissariaadi mehhanismist kohe omamoodi arusaamine, ta rookis sealt kindla käega välja kõrgemast seisusest, kuid vargakalduvustega diplomaadid, korraldas kantselei töö uutmoodi, konfiskeeris kodutute tarbeks salakaupa, mida diplomaatiliste postisaadetiste sees ikka veel piiri tagant saabus, valis välja kõige õpetlikumaid saladokumente ja avaldas neid eraldi brošüüridena enda vastutusel ning enda kommentaaridega…”

      Markin muretses paar tõlki ning koostas leitud dokumentidest kuus kogumikku, mis trükiti ära endise välisministeeriumi trükikojas. Tal oli energiat kolme mehe jagu. Ta tegeles innukalt kõigega, mida ette võttis – oli see siis diplomaatilise kirjavahetuse uurimine või kuulipilduja parandamine. Markinile kuulus ka idee müüa oksjonil maha kingitused, mis välismaa sõbrad olid ministeeriumi ametnikele saatnud. Seal oli kõike – kujukestest kuni daamide tualett-tarveteni.

      Esimesed kokkupuuted välismaa diplomaatidega tegid uutele diplomaatidele kohutavalt nalja. Zalkind meenutas mõnuga, kuidas tema juurde tuli kodumaale tagasi kutsutud Hispaania saadiku sekretär ja veenis Trotski abilisi, et Nõukogude valitsus peab autasustama saadikut ordeniga. Ordeneid oli piisavalt – ministeeriumis oli neid suur varu. Zalkind pani lauale kuhja ordeneid ja tegi hispaanlasele suuremeelse ettepaneku valida endale meelepärane.

      Pärsia saadik saatis uusaasta eel rahvakomissariaadi juhtidele mõned pudelid šampanjat ja konjakit. Bolševikud valasid joogid pidulikult kaminasse ja sundisid saadikut järgmisel päeval veel ka vabandust paluma…

      Reaalsed suhted toimisid vaid Saksamaa ja Austria sõjavangide-alase missiooniga, mis oli saabunud Petrogradi, kui oli saavutatud kokkulepe sõlmida vaherahu. Vaherahusse ei uskunud küll keegi, kuigi Markin oli lasknud rahvakomissariaadi hoonele riputada hiiglasliku plakati, mis teavitas sõjategevuse katkestamisest.

      Missiooni juhtis krahv Wilhelm von Mirbach, kes tuli hiljem saadikuna Venemaale tagasi ja tapeti siin 1918. aasta juulis. Kui ta rahvakomissariaati saabus ja seinal rippuvat Karl Liebknechti pilti nägi, krimpsutas ta alati nägu.

      Missiooni liikmed ei tohtinud vabalt mööda linna liikuda. Hotelli, kus nad elasid, valvasid mornid ja äraostmatud läti kütid. Mirbach kaebas pidevalt kitsenduste üle, kuid rahvakomissariaat oli Saksamaa ja Austria diplomaatide kannatuste suhtes ükskõikne, sest samasugused kitsendused kehtisid ka Brest-Litovskisse läbirääkimistele saabunud Nõukogude delegatsiooni suhtes.

      Mirbach püüdis koguni puhtinimlikult seletada, et tema missiooni liikmed on „noored mehed” ja vajavad värskes õhus liikumist… Üks selline noormees, kes ikkagi linna läks, sai kusagil üsna kõvasti kolki. Selle kohta Mirbach kaebust ei esitanud.

      Läbirääkimisi sõjavangide saatuse üle pidasid sakslastega välisministeeriumi õigusdepartemangu endine direktor Aleksandr Dolivo-Dobrovolski ja Fjodor Petrov, kes hiljem hakkas juhatama rahvakomissariaadi majandusosakonda.

      Mõned endise ministeeriumi ametnikud hakkasid rääkima nende tööle ennistamisest, kuid sidusid seda tingimustega, mis olid uue võimu meelest vastuvõtmatud. Seepeale tekkis rahvakomissariaadi seinale uhke teadaanne: „Endistel ametnikel palutakse oma teenete pakkumisega mitte tülitada.” Tööle võeti täiesti uued inimesed. Kõigile tehti selgeks, et riigi välispoliitikat ei hakka ajama mitte nemad, vaid Rahvakomissaride Nõukogu. Palgaastmed olid vägagi demokraatlikud: rahvakomissariaadi juhtidele maksti viissada rubla, autojuhtidele nelisada viiskümmend ja kulleritele kolmsada rubla.

      1917. aasta 1. detsembriks oli välisasjade rahvakomissariaadis ametis kolmkümmend töötajat, aastavahetuseks üle saja ning 1918. aasta jaanuaris juba kakssada. Rahvakomissariaadis töötas väga eripalgeline seltskond: vasakpoolsed esseerid ja anarhistid. Mõned inimesed arreteeriti kui valgekaartlased, üht bulgaarlast süüdistati selles, et ta on saksa spioon.

      Välisasjade rahvakomissariaat tegutses tsaariaegse ministeeriumi hoones Paleeväljakul, rahvakomissar ise ja tema sekretariaat asusid endiselt Smolnõis, toas nr. 7. See oli aeg, mil Lenin ja Trotski töötasid neljal käel. Pärast Moskvasse kolimist asusid nad Kremlis koguni vastastikku paiknevatesse tubadesse elama ja neil olid lähedased, peaaegu sõbramehelikud suhted.

      Lenin tegeles fantastilise ettevõtmisega – ta püüdis oma dekreetide ja otsustega kardinaalselt muuta kogu hiigelsuure riigi elu. Mõned dokumendid kirjutasid nad Trotskiga ühiselt. Alguse kirjutas Trotski, lõpu Lenin. Nad vestlesid pidevalt ja pidasid alatasa nõu.

      Välisasjade rahvakomissariaadis moodustusid kaks põhilist osakonda: üks tegeles Idaga, teine aga Läänega. Veel tegutsesid sõjavangide, rahasaadetiste välismaale toimetamise, õigus-, šifreerimis-, ökonoomika-, trükiasjanduse-, viisade, isikkooseisu ja majandusosakond. Kõige rohkem oli tegemist viisade osakonnal, sest välismaalased lahkusid Venemaalt hulgakaupa. Pages ka omasid – tihti võltsitud dokumentidega. Üks kadettide partei aktivist oskas minema pääseda, esitades Hiina saatkonna diplomaatilise kulleri passi, mis oli talle välisasjade rahvakomissariaadis valmistatud.

      Nõukogude