Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

Tšernov, te olete vaba,” lausus Trotski pidulikult, end kogu kehaga põllumajandusministri poole pöörates ja teda žestiga autost välja kutsudes.

      Tšernov oli hirmust poolsurnud. Mina aitasin tal autost väljuda. Piinatud näoilmega ja ebakindlal sammul astus ta trepist üles ja kadus palee vestibüüli. Rahul oma võiduga, lahkus Lev Davidovitš koos temaga.”

      Võlg on võõra oma. Kuulnud kavatsusest Trotski arreteerida, otsis Tšernov üles sõja- ja mereväeministri Aleksandr Kerenski ja veenis teda korraldust tühistama, ise kiirustas aga päästma oma hiljutist päästjat.

      Nikitin oli nördinud ja läks Petrogradi sõjaväeringkonna juhataja kindral Polovtsevi juurde. Too magas staabi juures väikeses toas. Nikitin raputas kindralit üsna hoolimatult õlast ja lausus ägedalt:

      „Palun mind otsekohe erru saata. Ma ei saa ega tahagi enam teenida.”

      „Pea kinni,” püüdis Polovtsev teda rahustada. „Seleta kõigepealt, milles asi on.”

      Nikitin kandis lühidalt ette.

      „Ah nii?” imestas lõpuks täiesti ärganud kindral. „Aga mida mina saan teha, kui see on sõjaministri käsk? Ma võin sulle vaid üht soovitada – sõida peaprokuröri juurde ja esita ministri korralduse peale kaebus.”

      Kahe tunni pärast oli Nikitin justiitsministri juures. Sel ametikohal oli ajutiselt Skarjatin. Ta kuulas vastuluure ülema ära ja lubas viivitamatult protesti esitada.

      Kell üksteist hommikul helistas Skarjatin Nikitinile ja teatas vabandaval toonil, et valitsuse otsus Trotski arreteerimisotsuse tühistamise kohta on lõplik.

      Trotski arreteerimise kavatsusest sai teada kogu Petrograd. Vastuluure ülema juurde tuli protesteerima rühm Petrogradi nõukogu liikmeid, ja mis iseloomulik – tulid need, kes bolševike vastu sümpaatiat ei tundnud.

      „Kuidas? Te tahtsite Trotski arreteerida?” Selles küsimuses ei tajunud Nikitin isegi mitte niivõrd etteheidet kui teatavat kaastunnet, nagu oleks vastuluure ülem pisut arust ära.

      „Jah. Ma nõuan seda ka praegu!”

      „Kuid see on ju Trotski! Mõistate – Trotski!” seletasid saadikud üksteise võidu.

      Nikitini sõnul Lenini arreteerimise otsus sellist protesti ei põhjustanud.

      Selleks ajaks olid Ajutise Valitsuse uurimisorganid jõudnud järeldusele, et bolševike juhid olid juuli esimestel päevadel püüdnud alustada relvastatud ülestõusu riigivõimu vastu. Bolševikud kuulutati kontrrevolutsiooniliseks jõuks. Lenin lausus Trotskile lootusetult:

      „Nüüd lasevad nad meid kõiki maha. See on nende jaoks kõige sobivam hetk.”

      Ajutise Valitsuse justiitsminister ja peaprokurör Pavel Maljantovitš andis korralduse: „Arreteerida Uljanov-Lenin Vladimir Iljitš, süüdistatavana Peterburis kolmandal ja viiendal juulil toimunud relvastatud väljaastumise asjus.”

      Lenin ja talle väga lähedane Grigori Zinovjev, KK liige ja üks Pravda toimetajaid, pagesid linnast, kartes kohut ja vangistamist. „Leninit ei olnud, ülejäänutest ei kaotanud pead üksnes Trotski,” meenutas hiljem Nikolai Muralov, kellest sai Moskva sõjaväeringkonna esimene juhataja.

      Trotski ei põgenenud Petrogradist. Ta kirjutas Ajutisele Valitsusele avaliku kirja, öeldes, et kui Leninit juletakse nimetada saksa spiooniks, siis palub tema ka ennast spiooniks lugeda. Trotski ise nõudis enda arreteerimist ja avalikku kohtumõistmist. 23. juulil Trotski arreteeritigi. Teda peeti Krestõ vanglas kinni kaks kuud, seejärel tuli ta vabastada. Vanglas viibimine tõstis tema populaarsust veelgi.

      Meenutused 1917. aasta oktoobrist ei jäta kahtlust: Lenin läks peitu, et pääseda arreteerimisest. Paljud süüdistasid teda arguses, selles, et ta otsustaval hetkel põgenes. Võib-olla jättis vanema venna Aleksandr Uljanovi hukkamine Vladimir Iljitši psüühikasse kustumatu jälje.

      Kogu ettevalmistus ülestõusuks käis praktiliselt ilma Leninita. „Pärast juulikuist põgenemist langeb Lenini isiklik mõju järsult: tema kirjad jäävad hiljaks,” kirjutas polkovnik Nikitin. „Pööbel tõuseb üles. Revolutsioon tõstab esile oma juhi – Trotski… Trotski on oma ümbritsejatest terve sülla jagu üle…

      Pööbel kuulab Trotskit, raevutseb ja hõõgub. Trotski ja pööbel annavad vastastikku tõotusi. Revolutsioonis nõuab rahvamass poosi, kohest efekti. Trotski on revolutsiooni jaoks sündinud, tema ei põgenenud… Üha lähemale jõuab Trotski oktoober, mille ta oli plaanipäraselt ette valmistanud ja tehniliselt kavandanud. 25. septembril Petrogradi nõukogu etteotsa saanud Trotski boikoteerib Kerenski eelparlamenti. Trotski kui Sõja-Revolutsioonikomitee esimees koostab plaani, juhib ülestõusu ja teeb teoks bolševistliku revolutsiooni…

      Järk-järgult tõmbab Trotski polgud enda poolele, järjekindlalt, päev-päeva järel hõivab ta arsenalid, administratiivasutused, laod, vaksalid ja telefonijaama…”

      Lenini äraolekul etendas Trotski peamist rolli. Metoodiliselt tõmbas ta kogu pealinna garnisoni enda poolele. Juba 21. oktoobril tunnistasid Petrogradi relvastatud väeosad Petrogradi nõukogu võimu. Sellest päevast ei kuulunud pealinn enam Ajutisele Valitsusele, vaid Trotskile.

      Ajutise Valitsuse poolele jäi vaid Peeter-Pauli kindlus. Trotski sõitis sinna. Ta esines seni vaatlejapositsioonil püsinud garnisoni koosolekul ning sõdurid otsustasid toetada tööliste ja soldatite saadikute nõukogu.

      II nõukogude kongress, mille toimumise ajale oli kavandatud sõjaline riigipööre Petrogradis, algas Trotski sünnipäeval – 25. oktoobril. See oli Trotski kingitus iseendale.

      Oktoobriülestõusu otsustava öö veetis Trotski Smolnõi kolmandal korrusel Sõja-Revolutsioonikomitee toas. Sealt juhtis ta sõjaväeosade tegevust. Tema juurde tuli Lev Kamenev, kes oli relvastatud ülestõusu vastu, kuid pidas oma kohuseks olla otsustaval hetkel Trotski kõrval.

      Oktoobrirevolutsiooni esimese aastapäeva puhul kirjutas Stalin Pravdas: „Kogu töö ülestõusu tegelikul organiseerimisel toimus Petrogradi nõukogu esimehe Trotski vahetul juhtimisel. Võib kindlalt öelda, et garnisoni kiire ületuleku eest nõukogu poolele ja Sõja- Revolutsioonikomitee töö oskusliku juhtimise eest on partei võlgu ennekõike ja kõige suuremal määral sm. Trotskile.”

      KK ja Sõja-Revolutsioonikomitee liige Uritski rääkis neil päevil vaimustusega Lunatšarskile:

      „Kui tark Lenin ka ei ole, kuid Trotski geniaalsuse kõrval hakkab ta tuhmuma.”

      Oma tähtsuse poolest revolutsioonilises liikumises oli Trotski Leniniga võrdsel tasemel. Kõigist bolševike juhtidest olid vaid neil kahel vajalikud omadused, et võtta võim ja seda mitte käest lasta.

      Akadeemik ja endine poliitbüroo liige Aleksandr Jakovlev, kes kõige põhjalikumalt tunneb meie riigi arhiividokumente, on öelnud: „Avantürismi, võimujanu ja julmuse poolest asetaksin ma Trotski Leniniga samale tasandile. Nad olid võimekad inimesed. Oskasid kirjutada ja veenda. Oskasid leida tõsiseid argumente.”

„Las võtab välisasjad”

      Trotski unistas kirjaniku ja ajakirjaniku elukutsest. Võim tuli bolševike kätte nii kiiresti ja ootamatult, et Lev Davidovitš ei jõudnud veel otsustada, millega ta tegelema hakkab.

      KK istungil tegi Lenin ettepaneku määrata Trotski Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks. Trotski keeldus.

      „Miks ometi?” käis Lenin peale. „Te olite ju Petrogradi nõukogu eesotsas, kui see võimu võttis.”

      Kuid Trotski mõistis, et see ametikoht peab kuuluma Leninile kui võitnud partei liidrile.

      Seejärel nõudis Lenin, et Trotski asuks juhtima siseasjade ametkonda: võitlus kontrrevolutsiooniga oli kõige tähtsam. Lev Davidovitš loobus ka sellest ettepanekust. Muu kõrval esitas ta keeldumise ühe argumendina oma rahvusliku päritolu: juut ei peaks sellesse ametisse astuma. Vladimir Iljitš vihkas ja põlgas antisemiite kõigest hingest, seepärast ta ägestus:

      „Meil on suur rahvusvaheline revolutsioon, mis tähtsust saab siin olla pisiasjadel?”

      „Revolutsioon