Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

peaaegu kulmudeni. Tõttame lisama, et Bazini laup polnud mitte kunagi, isegi mitte siis, kui ta täiesti lage oli, olnud laiem kui poolteist tolli.

      Preester lõpetas missa samal ajal, kui d’Artagnan oma uurimise. Ta lausus pühad õnnistussõnad ja lahkus, õnnistades d’Artagnani suureks üllatuseks palvelisi, kes võtsid õnnistuse vastu põlvili olles. Kuid ta ei imestanud enam, kui märkas, et oli tegemist koadjuutori endaga, kuulsa François de Gondyga, kes juba sel ajal, aimates ette osa, mida tal peagi tuli täita, püüdis rikkalike almuste jagamisega rahva hulgas populaarsust võita. Oma populaarsuse suurendamise eesmärgil pidas ta ka vahetevahel hommikust missat, mida tavaliselt kuulas ainult lihtrahvas.

      D’Artagnan põlvitas nagu teisedki, võttis vastu oma osa õnnistusest ja tegi ristimärgi. Kuid hetkel, mil Bazin omakorda temast mööda läks, silmad taeva poole tõstetud, sammudes alandlikult kõige viimasena, haaras d’Artagnan ta rüü hõlmast kinni.

      Bazin langetas pilgu ja hüppas tagasi, nagu oleks märganud madu.

      “Härra d’Artagnan!” hüüatas ta. “Vade retro, satanas5!..”

      “Kallis Bazin,” ütles musketär naeratades, “kas siis niiviisi võtate te vastu vana sõpra?”

      “Härra,” vastas Bazin, “ristiinimese tõelised sõbrad on need, kes aitavad tal oma hinge päästa, aga mitte need, kes teda õigelt teelt kõrvale kallutavad.”

      “Ma ei mõista teid, Bazin,” lausus d’Artagnan, “ja ma ei taipa, kuidas võiksin ma olla komistuskiviks teie hingeõnnistusele.”

      “Te unustate, härra, et oleksite peaaegu igaveseks röövinud minu isanda hingeõnnistuse, ja ainult teie pärast oleks ta peaaegu hukka läinud ja musketäriks jäänud, kuigi sisemine kutsumus tõmbas teda nii tugevasti kiriku poole.”

      “Mu armas Bazin,” vastas d’Artagnan, “paiga järgi otsustades, kus te mind kohtate, peaksite nägema, et olen igas suhtes palju muutunud. Aastad annavad tarkust, ja kuna ma ei kahtle, et teie isand on praegu kindlalt teel õndsuse poole, siis tulen teilt küsima, kus ta praegu viibib. Ootan temalt nõu ja abi, et minagi võiksin õndsaks saada.”

      “Öelge parem otsekohe, et tahate teda jälle koos endaga ilmalikesse asjadesse tõmmata. Aga õnneks ei tea ma mitte, kus ta võiks olla, ja kuna viibime pühakojas, siis ei julgeks ma teile valetada.”

      “Kuidas!” hüüdis d’Artagnan kibeda pettumusega, “teie ei tea, kus on Aramis?”

      “Esiteks,” ütles Bazin, “Aramis oli ta ajalik nimi. Aramise nimest loeme tagurpidi välja Simara, mis on deemoni nimi, ja oma õnneks on ta nüüd sellest igaveseks loobunud.”

      “Kuid ma ei otsigi Aramist,” sõnas d’Artagnan, kes oli otsustanud lõpuni kannatlikuks jääda, “otsin abee d’Herblay’d. Öelge mulle, Bazin, kus ta on?”

      “Kas te ei kuulnud, härra d’Artagnan, ma juba vastasin teile, et ma ei tea seda.”

      “Muidugi kuulsin, kuid ma vastan sellele, et pean seda võimatuks.”

      “Aga ometi on see nii, mu härra, puhas tõde, jumala püha tõde.”

      D’Artagnan taipas, et Bazinilt pole võimalik midagi välja pigistada. Oli ilmne, et Bazin valetas, kuid ta valetas sellise tulisuse ja kindlusega, et oli kerge mõista – niisama lihtsalt ta oma valest juba ei loobu.

      “Hea küll, Bazin,” ütles d’Artagnan. “Kuna te ei tea, kus asub teie isand, siis ei maksa sellest enam rohkem rääkida; lahkugem heade sõpradena, võtke see pool pistooli ja jooge minu terviseks.”

      “Ma ei joo, härra,” sõnas Bazin, lükates majesteetlikult tagasi ohvitseri käe, “see sobib ainult ilmalikele.”

      “Äraostmatu!” sosistas d’Artagnan. “Tõepoolest, ma mängin narri.”

      Kuna d’Artagnan oli hajameelselt Bazini rüüst lahti lasknud, kasutas kirikuteener juhust ja taganes kiiresti käärkambrisse, kus ta tundis end alles siis väljaspool hädaohtu, kui oli ukse enda järel sulgenud.

      D’Artagnan jäi mõttesse vajunult ja liikumatult seisma, silmad kiindunud uksesse, mis lahutas teda Bazinist. Äkki tundis ta, et keegi puudutab teda kergelt õlast.

      Ta pöördus ümber ja oleks peaaegu üllatushüüde kuuldavale lasknud, kuid see, kes oli teda sõrmeotsaga puudutanud, tõstis sellesama sõrme vaikimise märgiks huultele.

      “Teie siin, mu kallis Rochefort!” ütles ta vaiksel häälel.

      “Tsss! Kas teadsite, et olen vabaduses?”

      “Kuulsin seda kõige otsesemaist allikaist.”

      “Ja kellelt?”

      “Planchet’lt.”

      “Kuidas! Planchet’lt?”

      “Just temalt. Tema teid nimelt päästiski.”

      “Planchet?.. Tõepoolest, mulle tundus ta nägu tuttav. See tõendab, mu sõber, et heategu ei jää kunagi tasumata.”

      “Ja mida te siin teete?”

      “Tulin jumalat tänama õnneliku pääsemise eest,” vastas Rochefort.

      “Ja milleks veel? Sest oletan, et see polnud ainus põhjus.”

      “Ja teiseks, et võtta vastu koadjuutori käske. Võiksime ehk Mazarini kenakesti vihale ajada.”

      “Kangekaelne! Te lasete end teist korda Bastille’sse pista.”

      “Oh, selle eest ma kannan juba hoolt, olge mureta. Vaba õhk on nii magus! Seepärast kavatsengi sooritada reisi maale ja teha väikese ringsõidu provintsis.”

      “Tõesti!” ütles d’Artagnan. “Mina niisamuti.”

      “Ja kui mu küsimus pole ebadiskreetne, kas tohin teada, kuhu kavatsete minna?”

      “Oma sõpru otsima.”

      “Milliseid sõpru?”

      “Neid, kelle kohta te minult eile uudiseid pärisite.”

      “Athos, Porthos, Aramis? Kas otsite neid?”

      “Jah.”

      “Ausõna?”

      “Mis selles siis imelikku on?”

      “Ei midagi. Aga siiski on see imelik. Ja kelle ülesandel te neid otsima lähete?”

      “Kas te ei aima?”

      “Siiski, aiman küll.”

      “Õnnetuseks ma ei tea, kus nad on.”

      “Ja te ei oska neid kuskilt otsida? Oodake nädal aega ja te kuulete seda minu käest.”

      “Nädal on liiga palju. Pean nad leidma kolme päeva jooksul.”

      “Kolm päeva on lühike aeg,” ütles Rochefort, “ja Prantsusmaa on suur.”

      “Olgu! Te tunnete sõna “peab”. Selle sõnaga teeb paljugi ära.”

      “Ja millal te otsingule asute?”

      “Ma juba olengi asunud.”

      “Head edu!”

      “Ja teile head reisi!”

      “Ehk juhtume veel teel kokku.”

      “See pole tõenäoline.”

      “Kes teab? Juhus on tujukas.”

      “Jumalaga.”

      “Nägemiseni. Muide, kui Mazarin peaks teile minust rääkima, siis öelge talle, et palusin teil talle edasi öelda: üsna pea saab ta näha, kas olen juba liiga vana või mitte.”

      Ja Rochefort eemaldus, näol kuratlik naeratus, mis minevikus oli d’Artagnanile nii sageli värinaid ihule ajanud. Seekord vaatas d’Artagnan teda aga hirmu tundmata ja naeratas kurvalt. See mälestus oli arvatavasti ainus, mis võis teda sel kombel naeratama panna.

      “Mine,

5

Tagane, saatan! (lad k).