Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

katkestas teda d’Artagnan. “Ainus valgustatud aken läks pimedaks.”

      “Kas kuulete, härra?” küsis Planchet.

      “Tõepoolest, mis müra see on?”

      Oleks nagu lähenenud tormihoog, ja samal hetkel kappas kummastki tänavast, mille vahel hoone asus, välja rühm ratsanikke, mõlemas umbes kümmekond meest. Nad sulgesid d’Artagnani ja Planchet’ taganemistee ning piirasid nad ümber.

      “Tohoh!” hüüatas d’Artagnan, tõmmates mõõga ja hüpates hobuse taha varju, kuna Planchet tegi sedasama, “kas sa aimasid siis tõesti õigesti, ja püütaksegi just nimelt meid?”

      “Siin ta on! Ta on meil käes,” hüüdsid ratsanikud ja tormasid, paljad mõõgad käes, d’Artagnani kallale.”

      “Ärge teda minema laske!” hüüdis keegi valjul häälel.

      “Ei, monsenjöör, olge mureta.”

      D’Artagnan arvas, et on saabunud paras hetk kõnelusse vahele segada.

      “Hei, härrad!” hüüdis ta gaskooni murdes, “Mida te soovite, mis teil vaja on?”

      “Kohe näed,” möirgasid ratsanikud.

      “Pidage, pidage!” hüüdis see, keda oli nimetatud monsenjööriks, “see pole tema hääl.”

      “No-noh, härrad,” ütles d’Artagnan, “kas Noisy rahvas on siis äkki marutõppe jäänud? Ainult olge ettevaatlikud, sest esimese, kes mu mõõgaulatusse tuleb, torkan läbi.”

      Juht tuli lähemale.

      “Mida te siin teete?” küsis ta kõrgil, käskima harjunud häälel.

      “Ja teie ise?” küsis d’Artagnan.

      “Olge viisakam, või muidu saate kibedasti kriimustada, sest kuigi me ei soovi oma nime nimetada, nõuame siiski lugupidamist, mida meie seisund väärib.”

      “Te ei soovi oma nime nimetada, sest juhite röövlijõuku,” sõnas d’Artagnan. “Kuid minul, kes ma rahulikult reisin koos oma teenriga, pole selliseid põhjusi, mis sunniksid mind oma nime varjama.”

      “Küllalt, küllalt! Kuidas teie nimi on?”

      “Ma ütlen teile oma nime, et teaksite, kust mind leida, härra, monsenjöör või vürst, kuidas te tahate end nimetada,” sõnas meie gaskoonlane, kes ei tahtnud näidata, nagu annaks ta ähvardustele järele. “Kas tunnete härra d’Artagnani?”

      “Kuninglike musketäride leitnanti?” küsis tundmatu.

      “Teda ennast.”

      “Jah.”

      “Noh,” jätkas gaskoonlane, “siis peaksite olema kuulnud, et tal on tugev käsi ja vahe mõõk.”

      “Te olete härra d’Artagnan?”

      “See ma olen!”

      “Tähendab, te tulite siia teda kaitsma?”

      “Teda? Missugust teda?”

      “Seda, keda meie otsime.”

      “Mulle tundub,” jätkas d’Artagnan, “et Noisysse tulles olen enese teadmata sattunud mõistatuste riiki.”

      “Eks vaatame!” ütles sama kõrk hääl. “Vastake! Kas pidite teda siin akna all ootama? Kas tulite Noisysse teda kaitsma?”

      “Ma ei oota kedagi,” vastas d’Artagnan, kes hakkas juba kannatust kaotama, “ma ei kavatse kaitsta kedagi teist peale iseenda, kuid teda kaitsen ma kõige ägedamalt, hoiatan teid.”

      “Hea küll,” ütles tundmatu, “kaduge siit.”

      “Siit lahkuda pole sugugi nii lihtne,” sõnas d’Artagnan, kelle plaanidega see käsk ei sobinud, “kuna ma olen väsimuse tõttu sadulast kukkumas. Teine lugu, kui te juhatate mulle, kus siin ümbruses võiks õhtueinet ja öömaja saada.”

      “Lurjus!”

      “Härra, palun valige oma sõnu,” ütles d’Artagnan, “sest kui kuulen teie suust veel midagi niisugust, siis olge te markii, hertsog, vürst või kuningas, ma sunnin teid seda alla neelama, mõistate!”

      “Lähme minema,” ütles juht, “siin ei saa eksitust olla, mees on ilmselt gaskoonlane ja järelikult mitte see, keda otsime; täna õhtul me ei tabanud märki, pöördume tagasi.”

      “Me kohtume veel, isand d’Artagnan,” ütles juht, kõrgendades häält.

      “Võib-olla, aga kindlasti mitte enam teile nii soodsas olukorras. Me kohtume ehk päeva ajal ja teie olete võib-olla üksi.”

      “Hüva, hüva,” sõnas tundmatu. “Asume teele, härrased!”

      Ning nurisedes ja kirudes kadus salk pimedusse, pöördudes tagasi Pariisi poole.

      D’Artagnan ja Planchet ootasid veel mõne hetke valvsalt. Aga kuna kabjaplagin kaugenes, pistsid nad mõõgad jälle tuppe.

      “Näed nüüd, sina lollpea,” ütles d’Artagnan rahulikult Planchet’le, “et nad ei otsinud siiski mitte meid.”

      “Aga keda siis?” küsis Planchet.

      “Tõesti, mul pole sellest aimugi ja see pole ka minu asi. Meie asi on pääseda jesuiitide kloostrisse. Niisiis, sadulasse ja teele. Tulgu, mis tuleb, ega nad meid nahka ei pane.”

      D’Artagnan istus sadulasse ja Planchet tegi sedasama, kui äkki langes midagi rasket tema hobuse laudjale. Ratsu hakkas lõhkuma.

      “Härra,” hüüdis Planchet, “üks mees istub mu hobuse laudjal!”

      D’Artagnan pöördus ümber ja nägi Planchet’ ratsul tõesti kaht kogu.

      “Kas meil on siis kurat kannul?” karjus ta, tõmbas mõõga, et ründajale kallale tungida.

      “Ei, armas d’Artagnan,” ütles too, “see ei ole kurat, see olen mina, Aramis. Lase galoppi, Planchet, ja küla lõpus pööra vasakule.”

      Ja Planchet kihutas minema, Aramis hobuse laudjal. Neile järgnes d’Artagnan, kes arvas, et näeb mingit segast ja kummalist und.

      X

      ABEE D’HERBLAY

      Küla lõpus pöördus Planchet vasakule, nagu Aramis oli käskinud, ja peatus valgustatud akna all. Aramis hüppas maha ja plaksutas kolm korda käsi. Otsekohe avanes aken ja sealt visati alla köisredel.

      “Armas sõber,” sõnas Aramis, “kui suvatsete üles ronida, võtan teid suurima rõõmuga vastu.”

      “Ah nii,” vastas d’Artagnan, “tee teie juurde läheb siis siitkaudu.”

      “Pärast kella üheksat jah, tont võtaks,” lausus Aramis. “Kloostri kodukord on väga range.”

      “Vabandage, kallis sõber,” jätkas d’Artagnan, “mulle näib, et ütlesite “tont võtaks”.”

      “Kas tõesti?” naeris Aramis. “See on võimalik. Te ei oska endale ette kujutada, kuidas neis neetud kloostrites igasugu halvad harjumused külge hakkavad ja millised halvad eluviisid on kõigil neil vaimulikel, kelle hulgas ma olen sunnitud elama.”

      “Minge ees, ma tulen järele.”

      “Nagu ütles kadunud kardinal kadunud kuningale: “Et teile teed näidata, sire.””

      Aramis ronis nobedalt mööda redelit üles ja jõudis hetke pärast aknani. D’Artagnan läks tema kannul, ent aeglasemalt. Tundus, et sedalaadi trepp polnud talle nii tuttav kui ta sõbrale.

      “Vabandage mind,” sõnas Aramis, märgates d’Artagnani kohmakust ronimisel, “kui oleksin ette teadnud, et kavatsete mind külastada, oleksin lasknud tuua aedniku redeli. Kuid minule endale on seegi küllalt hea.”

      “Härra,” ütles Planchet, kui nägi, et d’Artagnan on juba eesmärgile jõudmas, “see trepp