Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

nagu liiga lühikesed olevat. D’Artagnan mõistis, et Bazin soovitab mehele arvatavasti olla tema suhtes äärmiselt tagasihoidlik.

      D’Artagnan kasutas asjaolu, et mõlemad mehed olid kibedas jutuhoos, hiilis katedraalist välja ja jäi varitsema Canettes’i tänava nurgale. Bazin ei võinud kirikust lahkuda, ilma et d’Artagnan poleks teda oma peidupaigast märganud.

      D’Artagnan ootas. Viie minuti pärast ilmus Bazin. Ta piilus hoolikalt igasse külge, tahtes veenduda, kas teda ei jälgita. Kuid ta ei märganud ohvitseri, kellest paistis viiekümne sammu kauguselt maja nurga tagant ainult pea. Bazin jäi uurimisega rahule ja suundus Notre-Dame’i tänavale. D’Artagnan hüppas oma varjupaigast välja ning jõudis parajasti märgata, kuidas ta pöördus Juiverie’ tänavale ja kadus soliidse välimusega majja. Nüüd ei kahelnud ohvitser enam, et auväärne kirikuteener elab samas majas.

      D’Artagnan ei pidanud vajalikuks minna majast andmeid küsima. Kui seal oli uksehoidja, siis oli teda juba hoiatatud, ja tema puudumisel polnud niikuinii kelleltki küsida.

      Ta astus väiksesse trahterisse Saint-Éloi ja Calandre’i tänava nurgal ja nõudis klaasi kaneelinapsi. Selle joogi valmistamiseks kulus tubli pool tundi. D’Artagnanil oli küllalt aega mingit kahtlust äratamata luurata Bazini.

      Ta märkas kõrtsiruumis väikest kaheteistkümne- kuni viieteistkümneaastast erksa ilmega jõmpsikat, keda ta arvas mõnekümne minuti eest kooripoisi-riietuses näinud olevat. Ta küsitles poissi, ja kuna alamdiakoni õpilasel polnud midagi varjata, jutustas see, et ta peab kella kuuest üheksani hommikul kooripoisi ametit ning on kella üheksast kuni südaööni kõrtsipoisiks.

      Sel ajal kui ta poisiga vestles, toodi Bazini maja ukse ette saduldatud hobune. Mõne hetke pärast tuli Bazin ise alla.

      “Näe, meie kirikuteener seab ennast teele,” ütles poiss.

      “Ja kuhu ta sel kombel sõidab?” päris d’Artagnan.

      “Põrgu päralt, sellest pole mul aimugi.”

      “Pool pistooli,” sõnas d’Artagnan, “kui sa selle teada saad.”

      “Mulle?” hüüatas poiss ja ta silmad lõid rõõmust särama, “Pool pistooli, kui saan teada, kuhu läheb härra Bazin? See pole raske. Ega te ei pilka mind?”

      “Ei, ohvitseri ausõna; raha on siin.”

      Ja ta näitas jõmpsikale patust raha, ilma et ta oleks seda siiski poisile kätte andnud.

      “Ma lähen küsin temalt.”

      “See on just viis mitte midagi teada saada,” sõnas d’Artagnan. “Oota, kuni ta on läinud, ja siis küsi, uuri, katsu teada saada. See on juba sinu asi. Näe, pool pistooli on siin.”

      Ja ta pistis raha taskusse tagasi.

      “Mõistan,” ütles poiss kavala naeratusega, mis on omane ainuüksi Pariisi jõmpsikatele. “Hea küll, ootame.”

      Ei tulnudki kaua oodata. Viie minuti pärast kappas Bazin kerges traavis minema, ergutades hobust vihmavarjuga kiiremale jooksule. Bazin oli truuks jäänud oma harjumusele kasutada ratsapiitsana vihmavarju.

      Vaevalt oli ta pööranud ümber Juiverie’ tänava nurga, kui poisike sööstis nagu hurdakoer tema kannule.

      D’Artagnan asus uuesti laua taha, kus ta oli algul istunud, olles täiesti kindel, et kümne minuti pärast on tal teada, mis vaja.

      Poiss tuli tõesti pisut varemgi tagasi.

      “Noh?” küsis d’Artagnan.

      “Asi on selge,” vastas poiss.

      “Kuhu ta siis läks?”

      “Kas pool pistooli on ikka veel minu?”

      “Muidugi. Vasta!”

      “Näidake seda mulle. Laenake mulle hetkeks. Tahan proovida, kas see on õige.”

      “Siin see on.”

      “Olge hea, peremees, härra soovib peenraha.”

      Peremees seisis parajasti leti taga. Ta võttis pistooli ja andis peenraha vastu.

      Poiss pistis peenraha taskusse.

      “Ja nüüd ütle, kuhu ta läks!” nõudis d’Artagnan, kes oli naerdes jälginud seda väikest tehingut.

      “Ta läks Noisysse.”

      “Kuidas sa selle teada said?”

      “Oh, selleks polnud suuremat kavalust tarvis. Tundsin hobuse ära, see on lihuniku oma, kes teda tihti härra Bazinile välja üürib. Noh, ma siis arvasin, et ega lihunik anna hobust niisama, küsimata, kuhu ta sellega kavatseb sõita, kuigi ma ei arva, et härra Bazin võiks hobuse ära ajada.”

      “Ja ta vastas sulle, et härra Bazin…”

      “…Läks Noisysse. Muide, näib, et see on tal harjumuseks. Ta käib seal kaks-kolm korda nädalas.”

      “Kas sa tunned Noisyd?”

      “Usun, et tunnen, seal elab nimelt minu amm.”

      “Kas Noisys on klooster?”

      “On. Ja pealegi uhke klooster! Jesuiitide oma.”

      “Hüva,” lausus d’Artagnan. “Pole enam mingit kahtlust.”

      “Te olete siis rahul?”

      “Jah. Kuidas su nimi on?”

      “Friquet.”

      D’Artagnan võttis oma tahvlikese ja kirjutas üles poisi nime ja kõrtsi aadressi.

      “Öelge, härra ohvitser, kas võib veel teenida poolepistooliseid?”

      “Võib-olla.”

      Ja kuna ta oli teada saanud, mida tahtis, maksis ta napsi eest, mis tal oli joomata jäänud, ja asus kiiresti teele Tiquetonne’i tänava poole.

      IX

      SELLEST, KUIDAS D’ARTAGNAN, KES OTSIS ARAMIST HOOPIS KAUGEMALT, MÄRKAS TEDA ÄKKI PLANCHET’ SELJA TAGA HOBUSE LAUDJAL

      Koju jõudes nägi d’Artagnan kedagi meest koldenurgas istumas. See oli Planchet, kuid nii muutunud närude tõttu, mille Madeleine’i mees oli põgenedes maha jätnud, et d’Artagnanilgi oli raske teda ära tunda. Madeleine tutvustas neid kõigi teenrite nähes. Planchet pöördus ohvitseri poole ilusa flaamikeelse lausega. Ohvitser vastas talle mõne sõnaga, mis polnud pärit ühestki keelest, ja sõlmiti kokkulepe. Madeleine’i vend astus d’Artagnani teenistusse.

      D’Artagnani plaan oli täiesti kindel. Kartusest, et teda võidakse ära tunda, ei tahtnud ta päeva ajal Noisysse minna. Tal oli seega aega, kuna Noisy asus Pariisist kolme või nelja ljöö kaugusel Meaux’ tee ääres. Ta sõi tubli hommikueine, mis on küll halb algus, kui tuleb töötada peaga, on aga seevastu suurepärane ettevaatusabinõu, kui tuleb kehalist vaeva näha. Seejärel vahetas ta riided, kartes, et musketärleitnandi peakate võib umbusaldust äratada. Lõpuks võttis ta kõige tugevama ja suurema oma kolmest mõõgast, mida ta tarvitas ainult tähtsatel päevadel. Kella kahe paiku laskis ta saduldada kaks hobust ning sõitis Villette’i värava kaudu välja. “Kitsetalle” võõrastemaja naaberhoones otsiti ikka veel innukalt Planchet’d.

      Poolteist ljööd Pariisist välja jõudnud, pidas d’Artagnan kinni, mõistes, et on oma kannatamatuses ikkagi liiga vara teele asunud, ja laskis hobustel hinge tõmmata. Kõrts, kuhu ta sisse astus, oli täis väga kahtlase väljanägemisega mehi, kes näisid valmistuvat mingiks öiseks retkeks. Uksele ilmus mantlisse mässitud mees, kuid nähes võõrast viipas ta käega ja kaks kõrtsilist läksid välja, et temaga nõu pidada. D’Artagnan aga astus muretult kõrtsiemanda juurde ja tellis jooki, mis oli mingi hirmus toores Montreuil’ vein. Ta küsis üht-teist Noisy kohta ja sai teada, et selles külas on ainult kaks tähtsamat maja – üks kuulus Pariisi peapiiskopile ja selles peatus praegu tema õetütar, proua hertsoginna de Longueville. Teine oli jesuiitide klooster, mis kombe kohaselt oli nende auväärsete isade omand. Seal polnud võimalik eksida.

      Kella