Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

kellel ei olnud sellega midagi peale hakata. Nad oleksid pidanud selle mulle tagasi saatma. Tähendab, pole mingit kasu Athosele mõelda. Vaatame edasi… Porthos.

      Sain temalt kirja. Ta kutsus mind suurele jahipeole oma mõisa. See oli 1646. aasta septembris. Kuna ma olin sel ajal õnnetuseks isa surma tõttu Béarnis, tuli kiri mulle sinna järele. Kui ta pärale jõudis, olin juba ära sõitnud. Aga ta hakkas mul kannul käima ja jõudis Montmédysse paar päeva pärast seda, kui olin sellest linnast lahkunud. Aprillis sain ta lõpuks kätte. Kuna käes oli juba 1647. aasta aprill, kutse aga oli 1646. aasta septembriks, siis ei saanud ma seda vastu võtta. Otsime siis selle kirja üles. Ta peab olema minu maaomandit kinnitavate dokumentide juures.”

      D’Artagnan avas vana kastikese, mis seisis toanurgas ja sisaldas mitmesuguseid ürikuid d’Artagnani maavalduste kohta – need olid küll viimase kahesaja aasta jooksul perekonna käest viimseni ära läinud. Ta laskis kuuldavale rõõmuhüüde. Ühel paberil tundis ta ära Porthose laia käekirja ja selle all paar rida hanejalgu, mis oli vedanud ta sõbra abikaasa väärikas kuivanud käsi.

      D’Artagnan ei hakanud end enam lõbustama kirja ülelugemisega – ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi.

      See oli “Du Valloni loss”.

      Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi, millele ta oli andnud oma nime.

      “Neetud eputis!” kirus d’Artagnan, “ta on ikka endine, ja ometi tuleb mul temast peale hakata. Päris ta ju härra Coquenard’i kaheksasada tuhat liivrit. Ta on lõpuks parim neist kolmest. Athos on ennast niikuinii napakaks joonud. Aramis aga on vist ülepeakaela vagatsemisse langenud.”

      D’Artagnan heitis veel kord pilgu Porthose kirjale. Seal oli post scriptum ja see post scriptum kõlas järgmiselt:

      “Sama kulleriga saadan kirja ka meie Auväärsele Aramisele tema kloostrisse.”

      “Tema kloostrisse! Jah, aga millisesse kloostrisse? Ainuüksi Pariisis on neid kakssada ja kogu Prantsusmaal kolm tuhat. Ja kloostrisse asudes muutis ta võib-olla kolmandat korda nime. Kui ma oleksin teoloogias tugev ja suudaksin meelde tuletada tema teese, mille üle ta nii osavalt vaidles Crèvecoeuriga, Montdidier’ küreega ja jesuiitide ülematega, siis teaksin, millist doktriini ta eelistab, ja oskaksin sealt järeldada, millisele pühakule ta võis end pühendada. Aga kui läheksin kardinali juurde ja paluksin temalt sissepääsuloa kõigisse, ka nunnakloostritesse! See oleks vast idee, ja võib-olla leiaksin ta just sealt nagu Achilleuse. Kuid tunnistada, et ma ei suuda teda leida, tähendaks juba päris alguses saamatust ilmutada ja ma langeksin kardinali silmis üpris madalale. Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. “Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud,” ütlevad nad, ja neil on alati õigus. Kuid ootame veel pisut ja vaatame, mis annab teha. Ma sain ju kunagi ka ise sellelt armsalt sõbralt kirja, milles ta minult palus väikest teenet, mille ma talle ka osutasin. Kuid kuhu ma küll võisin selle kirja panna?”

      D’Artagnan mõtles pisut ja astus siis riidekapi juurde, kus rippusid ta vanad rõivad. Ta otsis sealt kuube, mida oli kandnud 1648. aastal ja kuna oli tegemist niisuguse korraliku poissmehega nagu d’Artagnan, leidiski ta selle naela otsas rippumas. Ta soris taskus ja tõmbas välja mingi paberi; see oligi Aramise kiri.

      “Härra d’Artagnan,” luges ta, “te teate, et mul oli tüli kellegi aadlikuga, kes määras mulle täna õhtul Place-Royale’il kohtamise. Kuna ma olen kiriku teener ja see lugu võiks mulle kahju tuua, kui usaldaksin ta mõnele vähem usaldusväärsele sõbrale, siis kirjutan teile ja palun teid tulla mind sekundeerima.

      Tulge Neuve-Sainte-Catherine’i tänava kaudu, teise laterna all paremat kätt leiate oma vastase. Mina ootan koos enda omaga kolmanda laterna all.

      Alati teie

      Aramis.”

      Selles kirjas polnud isegi mitte jumalagajätusõnu. D’Artagnan püüdis meelde tuletada: ta oli läinud kohtamisele, oli leidnud määratud vastase, kelle nime ta iial teada ei saanud, oli talle andnud tubli mõõgahoobi käsivarde ja läinud siis Aramisele vastu, kes oli samuti oma asja juba lõpetanud.

      “Asi on korras,” oli ta öelnud, “usun, et tapsin selle häbematu. Kallis sõber, kui te mind kunagi vajate, siis teadke, et leiate teile täiesti ustava sõbra.”

      Seepeale oli Aramis tal kätt surunud ja kadunud arkaadi alla.

      D’Artagnan ei teadnud niisiis ei Aramise, Athose ega Porthose asukohta, ja asi näis üsna keerulisena.

      Äkki purunes klirinal tema toa aknaruut. Ta mõtles otsekohe rahakotile sekretäris ja tormas kabinetti. Ta ei olnud eksinud. Samal hetkel, kui tema astus tuppa uksest, ronis keegi mees sinna aknast.

      “Oota ainult, lurjus!” hüüdis d’Artagnan, pidades meest suliks, ja haaras mõõga pihku.

      “Härra,” karjus see, “taeva nimel, pange mõõk tuppe ja ärge tapke mind enne, kui olete kuulnud, mis mul öelda. Ma pole hoopiski varas. Olen aus ja jõukas kodanlane ja majaomanik. Minu nimi on… Aga kui ma ei eksi, siis olete härra d’Artagnan!”

      “Ja sina oled – Planchet!” hüüdis leitnant.

      “Teie teenistuses, härra,” kinnitas Planchet üliõnnelikuna, “ainult kui ma selleks veel võimeline olen.”

      “Võib-olla oled,” vastas d’Artagnan, “kuid miks kuradi päralt jooksed sa jaanuarikuus hommikul kell seitse mööda katuseid?”

      “Härra,” sõnas Planchet, “pean teile ütlema… Aga võib-olla ei tohi ma teile seda siiski öelda?”

      “Nonoh, mida?” küsis d’Artagnan. “Aga kõigepealt riputa rätt katkise ruudu ette, ja tõmba eesriided üles.”

      Planchet kuulas sõna.

      “Noh, mis siis on?” küsis d’Artagnan, kui ta valmis oli.

      “Kõigepealt, härra,” küsis ettevaatlikult Planchet, “kuidas on teie vahekord härra de Rochefort’iga?”

      “Suurepärane. Kuidas siis! Rochefort’iga? Sa peaksid ju teadma, et ta on nüüd üks minu kõige paremaid sõpru.”

      “Ah nii. Väga hea.”

      “Aga mis ühist on Rochefort’il ja sel viisil, kuidas sa minu tuppa tungisid?”

      “Ah see, härra? Pean teile kõigepealt ütlema, et härra de Rochefort on…”

      Planchet kõhkles.

      “Kuradi päralt, tean seda isegi. Ta on Bastille’s.”

      “Õigemini, ta oli seal,” vastas Planchet.

      “Kuidas! Oli seal?” hüüdis d’Artagnan. “Kas tal õnnestus siis sealt pääseda?”

      “Oh, härra, kui te ütlete “õnnestus”, siis on kõik hästi. Pean teile ütlema, et härra de Rochefort toodi eile nähtavasti Bastille’st välja.”

      “Pagan võtku, tean seda väga hästi, sest käisin ise teda toomas.”

      “Kuid teie ei viinud teda tagasi ja see oli talle õnneks, sest kui oleksin märganud teid eskordi hulgas, oleks mul olnud liiga palju lugupidamist teie vastu, et…”

      “Jätka ometi, sina mats! Mis siis juhtus?”

      “Juhtus niipalju, et kui härra de Rochefort’i sõiduk tüüris läbi rahvahulga Féronnière’i tänaval ja eskordi sõdurid toorutsesid inimestega, tõusis pahameeleümin. Vang kasutas juhust. Ta hüüdis oma nime ja karjus appi. Olin parajasti seal; tundsin krahv de Rochefort’i nime, ja mulle meenus, et Piemonte rügemendis ülendas ta mind seersandiks. Ütlesin valjusti, et see on keegi vang, Beaufort’i hertsogi sõber. Rahvas hakkas liikuma, hobused peatati, eskort tõmmati sadulast maha. Vahepeal avasin sõiduki ukse, härra de Rochefort hüppas välja ja kadus rahva hulka, õnnetuseks möödus sealt just sel hetkel patrull. See ühines vangi saatjatega ja tungis meile kallale. Taganesime Tiquetonne’i tänava poole. Mul oldi juba