Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

beaksin jalga laskma. Ja misbärast?”

      “Ahaa, väga hea, näen, et oskate prantsuse keelt. Tulge tehke minuga väike ring ja ma seletan teile kõik ülejäänu.”

      Perenaine, kes teadis, et d’Artagnan on meister mõõgakäsitsemises, puhkes nutma ja hakkas oma juukseid katkuma.

      D’Artagnan pöördus ilusa nutja poole:

      “Kui te seda ei soovi, saatke ta siis minema.”

      “Bäh!” vastas nüüd šveitslane, kellel oli läinud pisut aega, et d’Artagnani ettepanekust aru saada. “Bäh! Ja ges de üldse olete, et banete mulle ette deiega üks ring deha?”

      “Ma olen Tema Majesteedi musketäride leitnant, ja järelikult teie ülemus. Aga et meil siin pole auastmetega midagi pistmist, vaid asi seisab majutusõiguses, siis te vist tunnete kommet: tulge nõudke oma õigust! Kes esimesena siia tagasi jõuab, saab toa endale.”

      D’Artagnan viis šveitslase endaga kaasa, hoolimata perenaise kaebustest, kes tundis, et ta süda hakkab vana armsama poole kalduma, kuid tahtis siiski anda hea õpetuse upsakale musketärile, kes oli häbematult tema käepakkumise tagasi lükanud.

      Kaks vastast siirdusid otseteed Montmartre’i vallikraavi poole. Kui nad kohale jõudsid, oli juba pime. D’Artagnan palus šveitslast viisakalt tuba temale loovutada ja mitte enam tagasi tulla; see aga raputas keeldumise märgiks pead ja tõmbas mõõga.

      “See tähendab, et leiate puhkepaiga siinsamas,” ütles d’Artagnan. “See on vilets ase, aga mina pole selles süüdi, te ise soovisite seda.”

      Nende sõnadega tõmbas temagi relva ja ristas vastasega mõõgad.

      Šveitslasel oli tugev käsivars, aga d’Artagnani osavus seisis jõust kõrgemal. Šveitslase rapiir ei leidnud kuidagi musketäri oma. Enne kui ta märgatagi jõudis, sai ta kaks hoopi. Varsti langes ta verekaotusest nõrgana istukile.

      “Noh,” ütles d’Artagnan, “mis ma teile ütlesin? Nüüd saite tasu oma kangekaelsuse eest. Õnneks kosute sellest paari nädalaga. Jääge siia, saadan teile teenriga riided järele. Muide, asuge Montorgueuil’ tänavasse “Palli mängivasse kassi”. Seal on suurepärane toidulaud, kui endine perenaine ikka veel alles on. Jumalaga.”

      Seepeale tuli ta parimas meeleolus koju tagasi, saatis tõepoolest riided šveitslasele ära, kelle teener leidis samas paigas istuvat, kuhu d’Artagnan ta oli jätnud, ikka veel vapustatuna vastase karmusest.

      Teener, perenaine ja kogu majarahvas hoolitsesid d’Artagnani eest nagu Herculese eest, kes on koju jõudnud, et seal uuesti oma kaheteistkümne tööga algust teha.

      Kuid perenaisega üksi jäädes ütles ta:

      “Nüüd teate, ilus Madeleine, milline vahe on šveitslase ja aadliku vahel. Teie aga käitusite nagu kõrtsinaine. Seda halvem teile, sest seeläbi kaotasite minu lugupidamise ja tähelepanu. Kihutasin minema šveitslase, et teid alandada, kuid ma kolin siit minema. Ma ei taha elada majas, mida ma põlgan. Hei, teener, viige mu kohver “Armastuse tündrisse”, Bourdonnais’ tänavale. Jumalaga, proua.”

      Neid sõnu öeldes oli d’Artagnani ilme ühevõrra majesteetlik ja õrn. Perenaine langes tema jalge ette, palus andestust ja hoidis teda kinni õrna vägivallaga. Mida lisada? Praevarras pöörles tulel, ahi küdes, Madeleine nuttis. D’Artagnan tundis nälga, külma ja armastust enda üle võimust võtvat. Ta andestas, ja olles andestanud, jäi. Sel kombel jäigi d’Artagnan Tiquetonne’i tänavale “Kitsetalle” võõrastemajja edasi.

      VII

      D’ARTAGNAN ON KITSIKUSES, ENT ÜKS MEIE VANA TUTTAV TULEB TALLE APPI

      D’Artagnan lahkus kardinali juurest üsna mõtlikuna, tundes rõõmu Mazarini rahakotist ja tuletades meelde ilusat briljanti, mis oli kunagi kuulunud temale ja mida ta oli hetkeks näinud välgatavat ministri sõrmes.

      “Kui see briljant peaks veel kunagi minu kätte sattuma,” mõtles ta, “siis teeksin ta jalamaid rahaks, ostaksin maid isa lossi ümber, mis on ju muidu kena paik, kuid millel pole kõigiks eluvajadusteks rohkem maad kui vaid aed, väiksem kui Süütute surnuaed, ja seal ootaksin ma täies majesteetlikkuses mõnd rikast pärijannat, kes minu heast väljanägemisest võlutuna teeks mulle abieluettepaneku. Mul oleks kolm poega: esimesest teeksin tähtsa senjööri nagu Athos, teisest tubli sõduri nagu Porthos, ja kolmandast armsa abee nagu Aramis. Ausõna, selline elu oleks tuhat korda rohkem väärt kui see, mida praegu elan. Ent õnnetuseks on isand Mazarin suur kitsipung, kes iialgi oma teemanti mulle ei ohverda.”

      Mida oleks d’Artagnan küll öelnud kui ta oleks teadnud, et kuninganna oli usaldanud briljandi Mazarini kätte temale edasiandmiseks! Jõudes Tiquetonne’i tänavale, märkas ta seal suurt sagimist; umbes tema maja kohale oli kogunenud hulk rahvast.

      “Ohoo,” hüüatas ta, “kas on “Kitsetalleke” põlema läinud või on ilusa Madeleine’i mees tõesti tagasi tulnud?”

      Ei ühte ega teist. Lähenedes märkas d’Artagnan, et rahvasumm ei olnud kogunenud mitte tema võõrastemaja, vaid naaberhoone ette. Kostis valju kisa, joosti tõrvikutega ringi ja nende valgel nägi d’Artagnan mundreid.

      Ta päris, mis siin toimub.

      Talle vastati, et keegi kodanlane oli koos kahekümne kaaslasega rünnanud sõidukit, mida eskorteerisid kardinali kaardiväelased. Ent toetus olevat kohale jõudnud, kallaletung tagasi löödud ja kodanlased põgenema aetud. Ninamees põgenenud võõrastemaja kõrval asuvasse hoonesse, kus parajasti toimetati läbiotsimist.

      Oma noorpõlves oleks d’Artagnan jooksnud sinna, kus oli näha mundreid, ja asunud appi sõduritele kodanlaste vastu. Ent nüüd ei tulnud tal seda pähegi. Pealegi oli tal taskus kardinali sada pistooli ja ta ei söandanud nendega rahvasumma trügima minna.

      Rohkem küsimusi esitamata läks ta oma võõrastemajja. Minevikus oli ta tahtnud alati kõigest teada saada, ent nüüd teadis ta alati rohkem kui vaja. Ta leidis eest ilusa Madeleine’i, kes teda ei oodanud, arvates, et d’Artagnan veedab öö Louvre’is, nagu ta oli lahkudes kinnitanud. Ta tegi suured silmad selle ootamatu saabumise peale, mis talle aga ometi üsna meele järgi oli, sest seekord oli tal tänaval toimuvate sündmuste pärast suur hirm ja polnud ühtki šveitslast teda kaitsmas.

      Ta tahtis rääkima hakata ja toimunust jutustada, kuid d’Artagnan oli mõttes ja tal polnud suuremat jutuhimu. Madeleine tõi lauale aurava õhtueine, kuid d’Artagnan käskis selle üles oma tuppa viia ja lisada sellele pudeli burgundia veini.

      Ilus Madeleine oli harjunud sõjaväeliselt, see tähendab esimese märguande peale käsku täitma. Seekord oli d’Artagnan oma soovi sõnadega väljendanud ja see tähendas, et käsk tuli täita kahekordse kiirusega.

      D’Artagnan võttis võtme ning küünlajala ja läks oma tuppa. Selleks, et üleliigsetest kulutustest hoiduda, leppis ta toaga viiendal korral. Lugupidamine, mida me tõe vastu tunneme, sunnib meid ütlema, et tuba asus otse räästa kohal katuse all.

      See oli tema Achilleuse telk. Kui ta soovis ilusat Madeleine’i oma äraolekuga karistada, lukustas ta end sinna. Ta esimeseks mureks oli peita vanasse sekretäri, millel ainult lukud uued olid, rahakott, mille sisu polnud vaja üle lugeda – ta teadis niigi summa suurust. Mõne hetke pärast oli eine koos veiniga serveeritud; ta saatis teenri minema, sulges ukse ja asus lauda.

      Ta ei teinud kõike seda sugugi mitte selleks, et vabalt mõtiskleda. D’Artagnani põhimõtteks oli, et toimib siis kõige paremini, kui teeb kõiki asju järgemööda: tal oli nälg – ta einestas. Olles lõpetanud, heitis ta magama. D’Artagnan ei kuulunud samuti mitte nende inimeste hulka, kes arvavad, et küllap öö toob nõu. Öösel d’Artagnan magas. Kuid hommikul, värskelt ja väljapuhanult, tulid tal alati parimad ideed. Juba ammu polnud tal vajadust hommikuti mõtiskleda, ent ööd veetis ta alati rahulikult magades.

      Aovalgel ta ärkas, hüppas sõjameheliku otsustavusega voodist välja ja hakkas mõttesse vajunult mööda tuba edasi-tagasi sammuma.

      “1643. aastal, umbes kuus kuud enne kardinali surma