Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

et seda asja parandada. Hea küll, teie olete siin, aga kus on teie sõbrad?”

      “Mul pole sellest aimugi, monsenjöör.”

      “Kuidas! Teil pole aimugi?”

      “Ei, meie oleme juba ammu lahku läinud, sest kõik kolm on teenistusest lahkunud.”

      “Ent kust neid leida?”

      “Jätke see minu hooleks – leian nad, kus nad ka ei viibiks!”

      “Hüva. Millised on teie tingimused?”

      “Raha, monsenjöör, nii palju raha kui meie ettevõtmised seda nõuavad. Mul on liigagi hästi meeles, milliseks takistuseks oli meile rahapuudus, ja ilma selle teemandita, mille ma olin sunnitud müüma, oleksime me teele jäänud.”

      “Kurat võtaks – raha! Ja pealegi palju raha! Kui kergesti see teil käib, härra leitnant. Kas te ei tea, et kuninga kassas pole raha?”

      “Tehke nagu mina, monsenjöör, müüge krooniteemandid maha. Uskuge mind, ei maksa kaubelda. Vähese rahaga ei tehta suuri asju.”

      “Hea küll,” nõustus Mazarin, “me püüame teid rahuldada.”

      “Richelieu oleks mulle juba ammugi viissada pistooli käsiraha andnud,” mõtles d’Artagnan.

      “Te olete siis minu mees?”

      “Jah, kui mu sõbrad sellega nõustuvad.”

      “Ent kui nad keelduvad, kas võin siis igal juhul vähemalt teiega arvestada?”

      “Ma pole kunagi teinud midagi suuremat täiesti üksi,” sõnas d’Artagnan pead raputades.

      “Siis otsige nad üles.”

      “Mida võin ma neile teie poolt edasi öelda, et neid veenda Teie Eminentsi teenistusse astuma?”

      “Teie tunnete neid paremini kui mina. Lubage neile kõigile midagi, vastavalt nende iseloomule.”

      “Mida ma võin neile lubada?”

      “Kui nad teenivad mind, nagu nad teenisid kuningannat, siis on tasu rikkalik.”

      “Mida tuleb meil teha?”

      “Kõike, sest nagu näib, oskate te kõike.”

      “Monsenjöör, kui usaldatakse inimest ja kui soovitakse, et ka tema teid usaldaks, siis informeeritakse teda paremini, kui seda teeb Teie Eminents.”

      “Olge mureta,” sõnas Mazarin, “kui on kätte jõudnud aeg tegutseda, saate kõigist minu plaanidest teada.”

      “Ja seni?”

      “Seni oodake ja otsige üles oma sõbrad.”

      “Nad ei ole võib-olla Pariisis, monsenjöör, see on isegi tõenäoline. Tuleb minna reisile. Ma olen ainult üsna vaene musketärleitnant ja reisimine on väga kallis.”

      “Minu plaanidega ei sobi, et esineksite suurejooneliselt. Asi peab jääma saladuseks ja arvukas saatjaskond tooks minu kavatsustele ainult kahju.”

      “Siiski ei saa ma teekonnale asuda oma palgaga, sest see on juba kolm kuud maksmata ja ma ei või kulutada oma sääste, sest olen juba kakskümmend aastat teenistuses ja olen seni kogunud ainult võlgu.”

      Mazarin jäi viivuks mõttesse, nagu toimuks ta hinges äge võitlus. Siis läks ta kolmekordse lukuga suletud kapi juurde, võttis sealt ühe koti, kaalus seda mitu korda käes, enne kui andis ta üle d’Artagnanile, ja lausus ohates:

      “Võtke see, sellest piisab reisiks.”

      “Kui need on hispaania dubloonid või isegi kuldeküüd, võime veel koos asju ajada,” mõtles musketär.

      Ta tänas kardinali ja pistis koti oma mahukasse taskusse.

      “Niisiis,” sõnas Mazarin, “te lähete nüüd reisile?..”

      “Jah, monsenjöör.”

      “Kirjutage mulle iga päev ja saatke teateid oma läbirääkimistest.”

      “Ma teen seda, monsenjöör.”

      “Väga hea. Muide, kuidas on teie sõprade nimed?”

      “Minu sõprade nimed?” kordas d’Artagnan pisut rahutuks muutudes.

      “Jah, nimed. Sellal kui teie otsite neid omal käel, kogun ka mina teateid ja võib-olla kuulen üht-teist.”

      “Härra krahv de la Fère, teise nimega Athos; härra du Vallon, teise nimega Porthos, ja härra ševaljee d’Herblay, tänapäeval abee d’Herblay, teise nimega Aramis.”

      “Tähendab, nooremad pojad, kes astusid musketäride rügementi valenimede all, et mitte kompromiteerida oma perekondi. Pikad mõõgad, aga kõhnad kukrud. Vana tuntud lugu!”

      “Kui on jumala tahtmine, et need mõõgad asuksid Teie Eminentsi teenistusse,” ütles d’Artagnan, “siis julgeksin väljendada üht soovi, ja nimelt, et monsenjööri kukkur seejuures kõhnuks ja nende omad muutuksid raskemaks, sest nende kolme mehega ja minuga võib Teie Eminents kogu Prantsusmaa ja, kui vaja, terve Euroopa liikuma panna.”

      Kardinal naeratas.

      “Gaskoonlased ei jää itaallastest keele teravuse poolest palju maha.”

      “Igatahes on gaskoonlaste mõõk teravam,” vastas d’Artagnan, naeratades samuti kui kardinal.

      Ja ta lahkus, paludes enne puhkuseluba, mille ta ka viivitamatult sai, Mazarini enda allkirjaga.

      Vaevalt välja jõudnud, astus ta õue valgustava laterna alla ja vaatas kiiresti kotti.

      “Hõbeeküüd!” hüüatas ta põlastavalt. “Ah, Mazarin, Mazarin! Sa ei usalda mind! Seda halvem. Õnne see sulle ei too!”

      Samal ajal hõõrus kardinal käsi.

      “Sada pistooli!” sosistas ta. “Sada pistooli! Saja pistooli eest ostsin saladuse, mille eest Richelieu oleks maksnud kakskümmend tuhat eküüd. Arvestamata teemanti,” lisas ta, vaadeldes armunud pilgul sõrmust, mille ta oli enesele jätnud, selle asemel et seda d’Artagnanile edasi anda, “arvestamata teemanti, mis oli väärt vähemalt kümme tuhat liivrit!”

      Ja kardinal läks oma ruumidesse, olles äärmiselt rahul selle õhtupoolikuga, mis oli talle toonud nii suurt puhaskasu, peitis sõrmuse briljantidega kaunistatud ehtekastikesse – kardinalil oli silma juveelide jaoks – ja kutsus Bernouini, et see abistaks teda lahtiriietumisel. Ta ei pööranud enam tähelepanu rahvahulga kisale tänaval, mis pani vahel aknaruudud värisema, ega kuulnud püssipauke, mis ikka veel kõlasid igast linnaservast, kuigi kell oli juba üksteist läbi.

      D’Artagnan aga suundus Tiquetonne’i tänava poole, kus ta elas “Kitsetalle” võõrastemajas.

      Ja nüüd mõni sõna sellest, millistel asjaoludel d’Artagnan oli valinud selle maja oma eluasemeks.

      VI

      D’ARTAGNAN NELJAKÜMNENDAL ELUAASTAL

      Oh õnnetust! Sellest ajast peale, mil me oma romaani “Kolm musketäri” lõpetades lahkusime d’Artagnanist Hauakaevajate tänaval, majas number 12, oli juhtunud paljugi, ja mis kõige tähtsam, oli möödunud hulk aastaid. D’Artagnan ei jätnud juhust kasutamata, ent juhus hülgas tema. Niikaua kui d’Artagnani ümbritsesid sõbrad, oli ta noor ja täis poeesiat. Ta oli üks neid peeni ja leidlikke hingi, kes kiiresti võtavad üle teiste head omadused. Athos andis talle oma ülluse, Porthos oma hoogsuse ja Aramis oma elegantsi. Kui d’Artagnan oleks jätkanud kooselu nende kolme mehega, oleks temast saanud väljapaistev inimene. Athos lahkus neist esimesena ja asus tagasitõmbununa elama oma väiksesse mõisasse Blois’ lähedal, mille ta oli päranduseks saanud. Porthos oli järgmine ta abiellus oma prokurörilesega. Viimasena lahkus Aramis, et lõpuks ometi astuda vaimulikuseisusse. Temast sai abee. Sellest ajast peale jäi d’Artagnan kuidagi üksikuks ja jõuetuks. Ta oli oma tuleviku liiga tihedasti sidunud kolme sõbra omaga, tal puudus julgus jätkata karjääri, milles tal enda arvates võis edu olla vaid siis, kui