Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

ei olnud küllalt peen nagu Aramis, ega omanud sünnipärast elegantsi, mis ei vaja õpetusi. Omal ajal oli mälestus võluvast proua Bonacieux’st külvanud tema südamesse luulet, ent nagu kõik siin maailmas, kustus see mälestus vähehaaval. Garnisonielul on saatuslikult nüristav mõju, isegi aristokraatlikule loomusele. D’Artagnani iseloom koosnes kahest vastandlikust poolest ja materiaalne, arvestav pool oli vähehaaval võitu saanud. Üsna märkamatult, istudes alati garnisonis või laagris, alati hobuse seljas, muutus d’Artagnan eneselegi märkamatult selleks, mida nimetatakse tänapäeval (ma ei tea, kuidas seda nimetati tollal) – läbi ja lõhki sõjameheks.

      See ei tähenda, et d’Artagnan oleks kaotanud oma kunagise vaimupeenuse. Ei sugugi. Vastupidi, see peenus oli temas võibolla koguni veel edasigi arenenud, või vähemalt torkas see kahekordselt silma, arvestades tema kaunis karedat välisilmet. Kuid ta oli oma vaimupeenust kasutanud ainult pisiasjades, mitte suurtes ettevõtmistes, ta oli selle abil loonud endale ainelise heaolu; heaolu, nagu sõdurid seda mõistavad: ta oli endale leidnud hea ulualuse, hea laua ja lahke pereemanda – ja kõik selle oli ta leidnud juba kuus aastat tagasi Tiquetonne’i tänaval “Kitsetalle” sildi all.

      Esimestest päevadest peale, mis d’Artagnan selles võõrastemajas veetis, oli maja perenaine, ilus ja värske kahekümne viie või kahekümne kuue aastane flaamlanna, temasse kõrvuni armunud. Esimesi armurõõme rikkus paljuski tülikas abikaasa, keda d’Artagnan oli juba kümme korda ähvardanud mõõgaga läbi pista. Ent ühel ilusal hommikul oli too abikaasa kadunud: ta oli müünud mõne vaadi veini ja naise ehted ning raha kaasa viinud. Teda peeti surnuks, eriti kindlasti uskus seda ta naine, kellele oli üpris meele järele mõte, et ta on leseks jäänud. Lõpuks, pärast kolm aastat kestnud lähemaid suhteid, mida d’Artagnan hoolega hoidus katkestamast, sest tema meelest muutusid nii eluase kui armuke aasta-aastalt meeldivamaks – üks neist täiendas teist – , esitas naine üsna auahne nõudmise, soovides d’Artagnani abikaasaks saada ja pani talle ette abielluda.

      “Võimatu!” vastas d’Artagnan. “See oleks ju kahemehepidamine! Minge ikka! Te ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

      “Kuid ta on ju surnud. Olen selles täiesti kindel.”

      “Ta oli väga kangekaelne poiss, ja ta tuleb tagasi, et lasta meid üles puua.”

      “Olgu! Kui ta tuleb, siis tapate tema. Olete ju nii vahva ja osav.”

      “Pagan võtku, mu armas, see on ju ainult teine tee võllasse.”

      “Te lükkate siis minu ettepaneku tagasi?”

      “Kuidas siis! Kõige kindlamalt!”

      Kaunis võõrastemajaperenaine oli meeleheitel. Ta oleks d’Artagnanist meeleldi teinud mitte ainult oma mehe, vaid ka oma jumala. See oli ju nii ilus mees nii uhkete vurrudega.

      Selle ühenduse neljandal aastal toimus Franche-Comté sõjaretk. D’Artagnan sai käsu kaasa minna ja valmistus lahkuma. See põhjustas suurt hingevalu, lõputuid pisaraid ja pühalikke truudusetõotusi – muidugi perenaise poolt. D’Artagnan oli liiga suur isand, et midagi lubada. Seetõttu tõotas ta teha vaid seda, mis võiks ta nimele uut au ja hiilgust lisada.

      Me juba tunneme d’Artagnani julgust. Ta näitas end parimast küljest ja oma kompanii eesotsas rünnakule minnes sai ta kuuli rindu, mis paiskas ta lahinguväljale maha. Ta hobust nähti kukkuvat, teda ennast ei näinud keegi tõusvat, ja ta arvati langenute hulka. Kõik need, kes hellitasid lootust tema kohta ja auastet endale saada, kinnitasid seda igaks juhuks. Me usume meeleldi seda, mida tahame uskuda; sõjaväes soovib alati keegi kellegi surma – alates diviisikindralist, kes ihaldab ülemjuhataja kohta, ja lõpetades reamehega, kes ihub hammast kaprali peale.

      Kuid d’Artagnan ei olnud mees, kes laseb end niisama lihtsalt tappa. Päevakuumuses lamas ta minestunult kuni õhtuni lahinguväljal, ent toibus öises jaheduses, läks külla ja koputas kõige kenama maja uksele. Teda võeti vastu, nagu prantslast kõikjal vastu võetakse, olgu ta haavatud või mitte. Tema eest hoolitseti, teda hellitati, raviti terveks ja ühel ilusal päeval, paremas vormis kui kunagi varem, asus ta teele Prantsusmaa poole; kord juba Prantsusmaal, leidis ta tee Pariisi, ja kord juba Pariisis, leidis ta Tiquetonne’i tänava.

      Kuid oma toast leidis ta täieliku mehegarderoobi. Seina najal seisis mõõk.

      “Ta on niisiis tagasi tulnud,” ütles ta endale. “Seda halvem ja seda parem!”

      Pole vaja seletada, et d’Artagnan arvas tegemist olevat peremehega.

      Ta küsis järele: teenijad olid uued, toatüdruk uus. Perenaine oli jalutama läinud.

      “Kas üksi?” küsis d’Artagnan.

      “Koos härraga.”

      “Härra on siis tagasi tulnud?”

      “Muidugi,” vastas toatüdruk naiivselt.

      “Kui mul oleks raha,” mõtles d’Artagnan, “läheksin minema, aga mul ei ole seda teps mitte, tuleb siia jääda, toimida perenaise nõuannete järgi ja kummutada selle jultunud tagasitulija abielulised plaanid.”

      Vaevalt oli ta lõpetanud selle monoloogi, mis tõendab, et keerulistes olukordades on monoloogid täiesti loomulikud, kui teenijatüdruk, kes uksel vahti pidas, äkki hüüdis:

      “Näete, proua ja härra tulevadki parajasti tagasi!”

      D’Artagnan heitis pilgu tänavale ja nägi Montmartre’i tänava nurgal tõepoolest oma perenaist. Viimane rippus tohutu kasvuga šveitsi kaardiväelase käevangus, kelle kepslev kõnnak ja ilme meenutasid d’Artagnanile meeldivalt ta vana sõpra Porthost.

      “Kas see ongi härra?” küsis endalt d’Artagnan. “Ohoo! Mulle näib, et ta on tublisti kasvanud.”

      Ja ta istus saalis kõige silmapaistvamale kohale.

      Sisse astudes märkas perenaine otsekohe d’Artagnani ja tõi kuuldavale nõrga karjatuse.

      Selle karjatuse järgi otsustas d’Artagnan, et ta on ära tuntud, tõusis, jooksis naise juurde ja suudles teda õrnalt.

      Šveitslane vaatas juhmil pilgul perenaisele otsa, kes muutus surnukahvatuks.

      “Ah! See olete teie, härra. Mida te minult soovite?” küsis ta suurimas kitsikuses.

      “Härra on vist teie nõbu? Või vend?” ütles d’Artagnan, ilma et oleks lasknud end vähimalgi määral kõrvale kallutada osast, mida ta mängis. Ja vastust ootamata viskus ta helveetslase käte vahele, kes laskis seda suure külmusega sündida.

      “Ges see mees on?” küsis šveitslane.

      Perenaine vastas ainult lämbunud ohetega.

      “Kes see šveitslane on?” küsis d’Artagnan.

      “See härra abiellub minuga,” kogeles perenaine kahe kõõksatuse vahel.

      “Teie abikaasa on siis lõpuks ometi surnud?”

      “Mis see deile gorda läheb?”

      “See läheb mulle baljugi gorda,” vastas d’Artagnan, “kuna te ei saa prouaga abielluda ilma minu nõusolekuta ja kuna…”

      “Ja guna…” küsis šveitslane.

      “Ja guna…” vastas musketär, “ma ei kavatse nõusolekut anda.”

      Šveitslane muutus punaseks nagu peet. Ta kandis ilusat kuldtressidega mundrit, d’Artagnan aga oli mässitud mingisse hallikasse mantlisse. Ta oli kuus jalga pikk, d’Artagnan vaevalt viis, šveitslane oli siin enda arvates kodus ja d’Artagnan tundus talle sissetungijana.

      “Gäige siit välja!” nõudis šveitslane ja põrutas vihaselt jalaga nagu inimene, kes hakkab kannatust kaotama.

      “Mina? Ei mõtlegi!” kostis d’Artagnan.

      “Ei aita vist muud, kui tuleb otsida väljaviskaja,” pistis vahele teener, kes ei taibanud, kuidas võis see väike mees nii suurega koha pärast tüli norida.

      “Sina,” ütles d’Artagnan, kellele samuti viha hakkas pähe tõusma, haarates mehe kõrva