Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

suust libisenud sõna oli andnud d’Artagnani mõtetele teatud kindla suuna; see sõna oli proua de Longueville’i nimi.

      Tõepoolest, proua de Longueville’il olid kõik eeldused, et mehi endast unistama panna: see oli üks kuningriigi kõige suursugusemaid daame ja üks õukonna kõige ilusamaid naisi. Ta oli abielus vana hertsog de Longueville’iga, keda ta ei armastanud. Algul oli teda peetud Coligny armukeseks, kelle Guise’i hertsog oli tema pärast tapnud duellil Place-Royale’il. Siis räägiti, et teda seob liiga õrn sõprus oma venna, Condé printsiga, mis oli rängalt vapustanud õukondlaste moraalivalvsaid hingi. Sellele sõprusele olevat järgnenud tõeline ja sügav vihkamine. Ning kõneldi, et hertsoginna olevat sõlminud poliitilised suhted vürst Marsillaciga, keda ta nüüd püüdvat ässitada oma venna, Condé printsi vastu.

      D’Artagnan mõtles kõigile neile juttudele. Ta meenutas, et Louvre’is oli ta tihti näinud hiilgavat ja pimestavat proua de Longueville’i endast mööduvat. Ta mõtles Aramisele, kes ei seisnud millegi poolest temast kõrgemal, oli aga ometi kunagi olnud proua de Chevreuse’i armuke, kusjuures viimane oli tolleaegses õukonnas sedasama, mis proua de Longueville praeguses. Ta küsis endalt, miks mõned inimesed saavutavad maailmas kõik, mida ihaldavad, ühed armastuses, teised poliitikas, kuna kolmandad jäävad kas juhuslikult, ebaõnne tõttu või takistuste pärast, mis juba loodus neis endis on püstitanud, kõigi oma lootustega poolele teele. Ta oli sunnitud endale tunnistama, et hoolimata oma mõistusest, hoolimata oma osavusest jääb ta viimaste sekka, kuna Planchet pääseb arvatavasti esimeste hulka. Sel hetkel lähenes Planchet talle ja sõnas:

      “Vean kihla, härra, et mõtlete samale asjale, millele minagi.”

      “Ma kahtlen selles, Planchet,” vastas d’Artagnan naeratades. “Aga millele sa siis mõtled? Vaatame.”

      “Mõtlen neile kahtlastele tüüpidele, kes selles kõrtsis jõid, kus me peatusime.”

      “Ikka ettevaatlik, Planchet!”

      “See on vaist, härra.”

      “Ja mida see vaist sulle siis praegu ütleb?”

      “Mu vaist ütleb mulle, et sinna kõrtsi kogunenud inimesed pidasid mingit kahtlast plaani, ja ma mõtlesin parajasti talli kõige pimedamas nurgas oma vaistu hoiatuste üle järele, kui sinna sisse astus mantlisse mässitud mees. Talle järgnesid teised.”

      “Ahaa! Noh, ja siis?” küsis d’Artagnan, kuna Planchet’ jutustus läks kokku tema enda tähelepanekutega.

      “Üks neist meestest ütles: “Ta peab tingimata olema Noisys või vähemalt täna õhtul sinna jõudma, sest tundsin ära tema teenri.”

      “Kas oled kindel?” küsis mantliga mees.

      “Jah, vürst,” vastas teine.”

      “Vürst?” katkestas d’Artagnan Planchet’d.

      “Jah, vürst. Aga kuulake edasi:

      “Kuid kui ta on seal, mida sel juhul ette võtta?” küsis teine kõrtsiline.

      “Ah et mida ette võtta?” ütles vürst.

      “Jah. Ta ei ole mees, kes end niisama lihtsalt laseb kinni võtta. Ta tõmbab mõõga.”

      “Hüva, meie teeme sedasama. Aga ometi peame katsuma teda elusalt kätte saada. Kas teil on nööri tema sidumiseks ja tropp suhu pistmiseks?”

      “Kõik on olemas.”

      “Olge tähelepanelikud, sest ta on tõenäoliselt maskeeritud tavaliseks aadlikuks.”

      “Ja-jah, härra, olge mureta.”

      “Muide, ma olen sealsamas ja juhin teid.”

      “Kas vastutate, et kohtuvõimud…?”

      “Vastutan kõige eest,” vastas vürst.

      “Hästi, teeme, mis suudame.”

      Ja seepeale läksid nad tallist välja.”

      “Mis see meisse puutub,” sõnas d’Artagnan. “Niisuguseid asju sünnib iga päev.”

      “Kas olete kindel, et see pole sihitud meie vastu?”

      “Meie vastu? Mispärast?”

      “Tont võtaks – tuletage meelde nende sõnu: “Tundsin ta teenri ära,” ütles üks – see võis väga hästi meie kohta käia.”

      “Ja edasi?”

      ““Ta peab olema Noisys, või vähemalt jõuab sinna täna õhtul” – see võis jälle väga hästi meie kohta käia.”

      “Ja veel?”

      “Vürst ütles: “Olge tähelepanelikud, sest ta on tõenäoliselt maskeeritud tavaliseks aadlikuks.” See ei jäta minu arvates enam mingit kahtlust, sest teie olete erariides ja mitte musketärohvitseri mundris. Noh! Mis te selle peale ütlete?”

      “Armas Planchet,” vastas d’Artagnan ohates, “õnnetuseks pean ma ütlema, et see aeg, kus vürstid ihkasid minu verd, on möödas. Oh, see oli ilus aeg! Ole rahulik, need inimesed ei ihu meie peale hammast.”

      “Kas härra on selles kindel?”

      “Annan oma pea selle eest.”

      “Siis on hästi, ei maksa sellest enam rääkida.”

      Ja Planchet asus jälle d’Artagnani kannule selle ülima usaldavusega, mida ta alati oma isanda vastu oli tundnud ja mida viisteist aastat lahusolekut ei olnud suutnud kõigutada.

      Nii ratsutati umbes üks ljöö, siis sõitis Planchet jälle d’Artagnani kõrvale.

      “Härra,” ütles ta.

      “Mis on?”

      “Härra, vaadake hoolega selles suunas,” lausus Planchet. “Kas teile ei tundu, et pimeduses liiguvad nagu mingid varjud. Kuulake, mulle näib, et kuulen kabjaplaginat.”

      “Võimatu. Maa on vihmast pehmeks muutunud. Siiski, nüüd, kus sa mulle seda ütled, tundub mulle, et minagi näen midagi.”

      Ta peatus, et ümber vaadata ja kuulatada.

      “Kuigi pole kuulda kabjaplaginat, kostab siiski hobuste hirnumist. Kuule!..”

      Ja d’Artagnani kõrv püüdis ümbritsevast pimedusest tõepoolest kinni hobuse hirnatuse.

      “Need on meie mehed, kes on asunud oma ettevõtmise teostamisele,” sõnas ta, “aga see ei puutu meisse, jätkame oma teed.”

      Seda nad tegidki.

      Poole tunni pärast jõudsid nad Noisy esimeste majadeni. Kell võis olla umbes poole üheksa ja üheksa vahel.

      Külaelanikud olid juba harjumuspäraselt magama heitnud ja kuskil ei vilkunud ühtki tulukest.

      D’Artagnan ja Planchet ratsutasid edasi. Paremal ja vasakul joonistusid tumehalli taeva taustale sakilised majakatused. Aegajalt haugatas mõne ukse taga unest virgunud koer. Mõni ehmunud kass põgenes maanteelt ja peitus haopinusse, kust paistsid ainult nende hiilgavate silmade söed. Need tundusid olevat ainukesed elusad olevused kogu külas.

      Küla keskel, peaväljaku ääres, kahe tänava vahel kerkis suure hoone tume massiiv, mille fassaadi ees laiutasid oma raagus oksi tohutud pärnad. D’Artagnan uuris ehitust tähelepanelikult.

      “See peaks vist olema peapiiskopi loss, kus elab kaunis proua Longueville,” sõnas d’Artagnan. “Aga kus on siis klooster?”

      “Klooster on küla teises otsas. Tunnen seda kohta,” vastas Planchet.

      “Hüva,” vastas d’Artagnan, “niikaua kui ma oma sadularihma kinni tõmban, lase galopis sinna ja tule ütle mulle, kas jesuiitide juures on mõni aken valgustatud.”

      Planchet kuulas sõna ja kadus pimedusse, kuna d’Artagnan hüppas maha ja hakkas, nagu öeldud, oma ratsu sadularihma kohendama.

      Viie minuti pärast tuli Planchet tagasi.

      “Härra,