Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

ta sealt põgenema pääsenud?” küsis kuninganna.

      “Ei, olge rahulik, ta on ikka veel seal. Ma räägin temast ainult selleks, et jõuda järgmise isiku juurde. Kas tunnete härra d’Artagnani?” jätkas Mazarin, vaadates kuningannale silma.

      See hoop tabas kuningannat otse südamesse.

      “Kas see gaskoonlane on välja lobisenud?” sosistas ta endamisi.

      Ja jätkas siis valjusti:

      “D’Artagnan? Oodake pisut. Jah, kindlasti olen ma seda nime kuulnud. D’Artagnan, keegi musketär, kes armastas üht minu ümmardajaist, vaest väikest olevust, kes mürgitati minu pärast.”

      “Ja see on kõik?” imestas Mazarin.

      Kuninganna vaatas kardinalile üllatunult otsa.

      “Kuid mu härra,” sõnas ta, “mulle tundub, et te kuulate mind üle.”

      “Esitatud küsimustele vastate igatahes ainult oma vabal tahtel,” ütles Mazarin oma igavese naeratusega ja endiselt leebel häälel.

      “Selgitage, mida soovite, ja ma vastan teile nagu alati,” sõnas kuninganna juba pisut kannatamatult.

      “Hea küll! Madame, ma soovin, et jagaksite minuga oma sõpru, nii nagu mina olen teiega jaganud seda piskut töökust ja andeid, mis taevas mulle on kinkinud. Olukord on raske ja on vaja tegutseda energiliselt.”

      “Jälle!” hüüatas kuninganna. “Ma arvasin, et pärast härra de Beaufort’i vangistamist leiame rahu.”

      “Seda küll, teie nägite ainult tormitsevat mägikoske, mis tahab kõike ümber paisata, kuid ei märganud vaikset vett. Ometi on olemas prantsuse vanasõna vagast veest.”

      “Jätkake,” lausus kuninganna.

      “Ma kannatan päevast päeva solvamisi teie vürstide ja tiitleid kandvate teenrite poolt, kes pole muud kui marionetid, keda mina nöörist tõmban. Minu kannatliku tõsiduse maski taga ei aima nad vihaleaetud inimese naeru, kes on endale vandunud, et ühel päeval on ta tugevam kui nemad. Me lasksime arreteerida härra de Beaufort’i, kuid tema oli ohutum kõigist. Peale tema on olemas veel härra prints.”

      “Rocroi võitja4? Kas te mõtlete ka sellele?”

      “Mõtlen, madame, ja õige sageli. Kuid kannatust, nagu ütlevad itaallased. Ja lisaks härra de Condéle on veel olemas Orléans’i hertsog.”

      “Mida te ometi räägite! Sünnilt esimene prints! Kuninga onu!”

      “Mitte esimene prints ega kuninga onu, vaid alatu konspiraator, kes kadunud kuninga ajal muutus oma tujuka ja pöörase iseloomu tõttu kõigi näotute kuulujuttude keskpunktiks, kõigi intriigide hingeks, andis mõista, et asub kõigi nende vaprate meeste etteotsa, kes olid küllalt rumalad ning uskusid kuningliku perekonna liikme sõna, ja salgas nad maha, kui nad tapalavale saadeti. Sellele teele tõukas teda tühine jõudeolek, labane auahnus, kiivus kõigi nende vastu, kes truuduse ja julguse poolest temast kõrgemal seisid, oma tühisuse mõistmine ja soov midagi olla. Ei, ma kardan, see pole mitte esimene prints ega kuninga onu, vaid Chalais’, Montmorency ja Cinq-Marsi mõrtsukas, kes tahab tänapäeval jätkata vana mängu ja loodab võita, kuna vastane on teistsugune; loodab võita, sest ähvardava vastase asemel seisab tema ees mees, kes naeratab. Kuid ta eksib; püüdes hävitada Richelieud, pääses ta ise vaevu terve nahaga, ja mul pole tahtmist lasta kuninganna lähedusse seda ässitajat, kelle abil kadunud kardinal kakskümmend aastat kuninga sappi keema ajas.”

      Anna punastas ja peitis näo kätesse.

      “Ma ei taha sugugi Teie Majesteeti alandada,” jätkas Mazarin kõige rahulikumal toonil, ent samal ajal kummalise kindlusega. “Ma tahan vaid, et peetaks lugu kuningannast ja tema ministrist, sest rahva silmis ei ole ma midagi rohkemat. Teie Majesteet teab, et ma pole Itaaliast tulnud pajats. Kogu maailm peab teada saama seda, mida teab Teie Majesteet.”

      “Hea küll, mis ma pean siis tegema?” küsis Austria Anna selle võimuka hääle ees paindudes.

      “Teil tuleb oma mälestustest leida meeste nimed, kes, trotsides härra de Richelieud, reisisid mere taha, jättes oma vere jälgi kogu teele, et tuua Teie Majesteedile tagasi teatud ehe, mille ta oli kinkinud lord Buckinghamile.”

      Anna ajas end majesteetlikult ja ägedalt sirgu nagu terasvedru ja heitis kardinalile pilgu, milles säras kõrkus ja väärikus, mis olid teda ta nooruspäevil nii võimsaks teinud.

      “Te solvate mind, härra.”

      “Ja ma soovin lõpuks, et teeksite praegu oma abikaasa heaks seda, mida kunagi tegite oma armukese heaks,” lõpetas Mazarin, keda kuninganna liigutus oli hetkeks katkestanud.

      “Ma pean jälle kuulma sellest teotusest. Uskusin, et see on surnud ja kustutatud, sest olite mind seni säästnud. Ent nüüd räägite teiegi sellest. Seda parem. Praegu on see ainult meie omavaheline asi ja sellega on see lõpetatud, mõistate!”

      “Kuid madame,” ütles Mazarin, keda üllatas see kadunud vägevuse välgatus, “ma ei nõua teilt sugugi, et räägiksite mulle kõik.”

      “Aga mina tahan teile kõik öelda,” vastas kuninganna. “Kuulake. Tahan teile öelda, et tol ajal leidus tõesti neli läbiproovitud südant, neli ustavat hinge, neli truud mõõka, kes päästsid rohkem kui minu elu, mu härra, kes päästsid minu au.”

      “Ah, teie tunnistate seda.”

      “Kas siis ainult süüdlased kardavad oma au pärast, kas ei või röövida kelleltki, eriti naiselt, tema au, toetudes ainult näilikule tõele! Jah, näilikkus oli minu vastu, ma olin kaotamas oma au, ja ometi, ma vannun teile, ma olin süütu; ma vannun seda…”

      Kuninganna otsis midagi püha, mille nimel vanduda, ja võttis seinatahveldisse peidetud salakapist väikese, hõbedaga inkrusteeritud puulaeka, ning jätkas, asetades selle lauale:

      “Vannun nende pühade reliikviate juures, et ma armastasin härra Buckinghami, kuid ta ei olnud minu armuke.”

      Kuninganna võttis kaelast väikese kuldvõtmekese ja ulatas selle kardinalile.

      “Avage, mu härra, ja vaadake ise.”

      Hämmastunud Mazarin võttis võtme, avas laeka, milles oli vaid roostest söödud nuga ja kaks kirja, teine neist vereplekkidega määritud.

      “Mis see on?” küsis kardinal.

      “Mis see on, härra!” kordas Anna kuningliku žestiga ja asetas avatud laekale käe, mis aastatest hoolimata oli veel täiuslikult ilus. “Ma jutustan teile. Need kaks kirja on ainsad, mis ma talle kunagi olen kirjutanud. Ja nuga on seesama, millega Felton ta tappis. Lugege neid kirju, mu härra, ja veenduge, kas ma valetan.”

      Hoolimata antud loast võttis Mazarin mingi loomuliku tundepuhangu mõjul kirjade asemel noa, mille Buckingham oli surres oma haavast välja tõmmanud ja Laporte’iga kuningannale saatnud. Tera oli murenenud, sest veri oli muutunud roosteks. Olles seda mõni hetk uurinud, mille kestel kuninganna muutus näost valgeks nagu linik altaril, millele ta toetus, asetas kardinal relva tahtmatu värinaga laekasse tagasi.

      “Hea küll, madame,” sõnas ta, “ma usun teie vannet.”

      “Ei, ei,” ütles kuninganna kulmu kortsutades, “lugege, lugege, ma tahan, ma nõuan seda, sest ma olen otsustanud ja tahan sellega kõik lõpetada ja mitte kunagi enam selle teema juurde tagasi tulla. Kas arvate,” küsis ta kohutava naeratusega, “et olen valmis iga teie tulevase süüdistuse puhul seda laegast uuesti avama…?”

      Mazarin langes selle tahteavalduse mõju alla ning luges läbi mõlemad kirjad. Üks neist oli toosama, milles kuninganna Buckinghamilt ehet tagasi nõudis – selle oli d’Artagnan, kes õigel ajal tagasi jõudis, kaasa toonud. Teine oli kiri, mille kuninganna oli saatnud Laporte’iga, hoiatades hertsogit mõrtsukate eest, mis aga oli hilinenud.

      “Rääkisite tõtt, madame,” ütles Mazarin. “Sellele

4

Condé prints.