Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

truu valvur; usaldasin sulle oma haaremi, selle, mis on mulle kõige kallim maa peal; sina hoiad oma käes võtmeid, mis avavad need saatuslikud uksed ainuüksi mulle. Sinu valvsa silma all naudib mu südame hinnaline aare puhkust ja täielikku turvalisust. Sa valvad teda nii öö vaikuses kui ka päeva melus; su väsimatu hool toetab voorust, kui ta peaks kõikuma lööma. Kui naised, keda valvad, kavatseksid oma kohustused unustada, võtaksid sa neilt selleks igasuguse lootuse. Sa oled pahede piits ja truuduse tugi.

      Sa käsutad neid ja kuuletud neile; sa täidad pimesi kõik nende soovid ja samas sunnid neid alluma haaremi reeglitele. Sa pead auasjaks osutada neile kõige lihtlabasemaid teeneid; sa täidad harduse ja kartusega nende seaduspäraseid korraldusi; sa teenid neid nagu nende orjade ori. Kui aga on karta kõrvalekaldumist karskuse ja kasinuse seadustest, kasutad sa sulle antud võimu ning valitsed mu naisi, nagu seda teeksin mina ise.

      Ära iialgi unusta, et sa olid viimane mu orjade seas ja et ma tirisin su välja viletsusest, määrasin sellele ametikohale ja usaldasin sinu kätesse oma südamerõõmu. Näita üles sügavat alandlikkust nende suhtes, kes jagavad minuga armuõnne, aga lase neil samal ajal tunda nende täielikku sõltuvust. Võimalda neile kõiki süütuid lõbusid; tröösti neid nende kartustes; lahuta nende meelt muusika, tantsu ja hõrkude jookidega; kutsu neid sageli kokku. Kui nad soovivad maale sõita, võid nad sinna viia. Aga lase kinni võtta kõik mehed, kes nende teele satuvad. Virguta mu naisi end hoolega pesema, sest nii puhastub ka nende hing. Räägi neile vahetevahel minust. Ma sooviksin neid jälle näha selles võluvas paigas, millele nad on kaunistuseks.Hüvasti!

Tabrizissafarikuu 18. päeval 1711.

      III KIRI

ZACHI 6 USBEKILE Tabrizi

      Käskisime ülemeunuhhil meid maale viia; ta kinnitab sulle, et meiega ei juhtunud teel midagi halba. Kui pidime jõe ületamiseks palankiinidest välja tulema, istusime kombekohaselt ümber kahe orja õlgadele toetuvatesse kandetoolidesse, nii et meie peale ei langenud ükski võõras pilk.

      Armas Usbek, kuidas oleksingi ma suutnud elada sinu Isfahani serailis, paigus, mis vahetpidamata möödunud rõõme meelde tuletades iga päev uue jõuga mu kirgi osatavad? Ekslesin sind otsides ja mitte kusagilt leides toast tuppa, kohtasin aga kõikjal vaid julma mälestust möödunud õnnest. Kord leidsin end kambrist, kus sind esimest korda embuses hoidsin, kord ruumist, kus sa otsustavalt kuulsa naistevahelise tüli lõpetasid. Igaüks meist väitis end olevat teistest ilusama. Me ilmusime sinu ette kõikides mõeldavates ehetes ja kostüümides. Sa imetlesid rõõmuga meie fantaasiat; sind hämmastasid piirid, milleni meid oli viinud soov sulle meeldida. Aga peagi käskisid sa loobuda kõikidest laenatud võludest ja tuua lagedale oma loomulik veetlus. Sa hävitasid kogu meie loomingu. Tuli end vabastada ehetest, mis olid sind ära tüüdanud; tuli ilmuda sinu ette looduslikus lihtsuses. Unustasin häbitunde; mõtlesin vaid võidupärjale. Oh, õnnelik Usbek, kui palju võlusid su silme ette laotati! Nägime sind kaua ekslemas ühe lumma juurest teise juurde – su hing kõhkles ja ei suutnud kaua otsust langetada; iga uus veetlus nõudis su tähelepanu; peagi olime kõik kaetud su suudlustega; sa heitsid uudistavaid pilke kõige salajasematesse kohtadesse; sa asetasid meid üksteise järel tuhandesse erinevasse olukorda; sa andsid pidevalt uusi korraldusi, millele me õhinal kuuletusime. Tunnistan sulle, Usbek, et soovi sulle meeldida tekitas minu kirg, mis oli veel tugevam kui mu auahnus. Siis nägin, kuidas minust sai tasapisi su südame käskijanna; sa vallutasid mu; sa jätsid mu sinnapaika; sa tulid mu juurde tagasi ja ma oskasin su enda külge köita: minu päralt oli võit, mu võistlejate päralt meeleheide. Näis, nagu olnuksime sinuga maailmas vaid kahekesi: kõik, mis meid ümbritses, polnud enam väärt, et selle vastu huvi tunda. Andnuks Taevas, et mu võistlejail olnuks julgust jääda tunnistajaiks kõigile armuavaldustele, mille osaliseks sain! Kui nad vaid oleksid näinud mu õnnepuhanguid, oleksid nad mõistnud, kui palju erineb minu armastus nende omast; nad oleksid näinud, et nad võivad minuga võistelda küll kauniduses, ei saa aga ligilähedalegi tundeerksuses…

      Aga kus ma olen? Kuhu viib mind see tühi jutt? Kui sind üldse ei armastata, siis on see õnnetus, kui sind aga enam ei armastata, siis teotus. Sa lahkud meist, Usbek, selleks et minna uitama metsikutele radadele. Kas sa tõesti ei pea mikski õnne olla armastatud? Ah! Sa isegi ei tea, mis sa kaotad! Mu ohkeid ei kuule keegi; mu pisarad voolavad ja sa ei tunne neist rõõmu; kogu serail näib õhkuvat armastusest ja su tundetus viib sind siit üha kaugemale! Oh, mu armas Usbek, kui sa vaid oskaksid õnne maitsta!

Fatmé serailismuharramikuu 21. päeval 1711.

      IV KIRI

ZÉPHIS USBEKILEErzurumi

      See must peletis on otsustanud mu lõplikult ahastusse viia: ta tahab iga hinna eest mult ära võtta orjatar Zélide’i; Zélide’i, kes mind nii andunult teenib ja kelle osavad käed igal pool ilu ja korda loovad. Talle on vähe, et lahusolek mulle piina teeb: ta tahab mind sellega seoses veel häbistadagi. See reetur käsitab minu usaldust Zélide’i vastu kuritegelikuna, ja et tal on ukse taga, kuhu ta alati saadan, igav, siis julgeb ta oletada, nagu oleks kuulnud või näinud midagi, mida mina ise ettegi ei oska kujutada. Olen väga õnnetu! Ei mu üksildus ega vooruslikkus suuda mulle nende veidrate kahtlustuste vastu varju pakkuda: mingi vilets ori ründab mind, nii et mul tuleb end kaitsta sinu südameski! Ei, ma pean endast liialt lugu, et laskuda õigustusteni: ma ei vaja teist eestkostjat oma käitumisele peale sinu, peale sinu armastuse, peale mu enda armastuse ja – kui sulle, kallis Usbek, on vaja seda öelda – peale mu pisarate.

Fatmé serailismuharramikuu 29. päeval 1711.

      V KIRI

RUSTAN USBEKILEErzurumi

      Sa annad Isfahanis kõigile kõneainet: siin muust ei räägitagi kui sinu ärasõidust. Ühed panevad selle su kergemeelsuse, teised mingi tusatuju arvele. Ainult su sõbrad kaitsevad sind, ent ei suuda kedagi veenda. Keegi ei mõista, et sa võisid lahkuda oma naistest, sugulastest, sõpradest ja kodumaast selleks, et minna pärslastele tundmatutesse maadesse. Rica ema on lohutamatu; ta nõuab tagasi oma poega, kelle sa tema sõnutsi temalt oled röövinud. Mis minusse puutub, kallis Usbek, siis suudan ma loomulikult heaks kiita kõike, mis sa teed; aga ma ei suuda sulle andestada su eemalolekut; ja ükskõik, kuidas sa end ka ei õigustaks, mu süda ei suuda sind selles asjas iialgi mõista.

      Hüvasti! Jää igavesti mu armsaks sõbraks.

Isfahanisesimese rabikuu 28. päeval 1711.

      VI KIRI

USBEK OMA SÕBRALE NESSIRILEIsfahani

      Päevateekonna kaugusel Jerevanist väljusime Pärsia piiridest ja sisenesime türklaste valdustesse. Kaheteistkümne päeva pärast jõudsime Erzurumi, kuhu jääme kolmeks-neljaks kuuks.

      Pean sulle, Nessir, tunnistama, et tundsin hingepõhjas kurbust, kui Pärsia silmapiirilt kadus ja ma end salakavalate osmanite7 seast leidsin. Sedamööda, kuidas ma nende pühaduseteotajate maal edasi liikusin, hakkas mulle tunduma, et minust endastki saab patune.

      Mu kodumaa, perekond ja sõbrad ilmusid mulle vaimusilmas; minus tärkas hellus; mingi rahutus hakkas mind häirima ja ma taipasin, et olen liiga palju ette võtnud ja et see maksab mulle mu hingerahu.

      Aga kõige enam valutab mu süda mu naiste pärast: ma ei saa neile mõelda ilma meelehärmita. Asi pole selles, kulla Nessir, et ma neid armastaksin: olen nii ükskõikne, et mul puuduvad igasugused soovid. Rahvarohkes serailis, kus ma elasin, andsin alati kire kutsele järele ja hävitasin nii armastuse; aga sellestsamast jahedusest tuleneb mind salamahti näriv armukadedus. Ma kujutan värvikalt ette, kuidas hulk naisi on peaaegu omapead jäetud, kusjuures nende eest vastutavad vaid põlatud hinged. Isegi kui ma oma orje usaldaksin, oleks mul raske olla rahulik. Aga mis saab siis, kui orjad pole ustavad? Mis kurbi uudiseid võin ma siis kodust kuulda saada neis kaugetes maades, mida kavatsen külastada? See on häda, mille vastu mu sõbrad ei saa mulle rohtu leida: nad ei tohi niisugustest süngetest saladustest mitte midagi teada. Ja kuidas nad saaksidki mind aidata? Mullegi meeldib

6

Tegelaste nimed on jäetud prantsuspäraseks.

7

Pärslased on šiiidid, kelle meelest kogu vaimulik ja ilmalik võim peab kuuluma Muhamedi väimehe Ali järglastele. Türklased kui sunniidid tunnistavad valitavat võimu ning ei eelista Alid Muhamedi teistele mõttekaaslastele.