Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

rabikuu 10. päeval 1711.

      VII KIRI

FATMÉ USBEKILEErzurumi

      Mu armas Usbek, sinu lahkumisest on möödas juba kaks kuud, aga ma ei suuda seda ikka veel uskuda ja olen täielikus masenduses. Ma uitan mööda seraili ega saa lahti pettekujutelmast, nagu oleksid sa siin. Mis peab sinu meelest saama naisest, kes sind armastab, kes on harjunud sind embuses hoidma, kelle ainus eesmärk on olnud sind hellitada, kes on küll sündinud vabana, kuid langenud armastuse orjusse?

      Kui ma sinuga abiellusin, ei olnud mu silmad veel mehe nägu näinud; sa oled ainuke, keda ma olen tohtinud vaadata8: ma ei aseta ju ometi meestega ühte ritta vastikuid eunuhhe, kelle puudustest on vähim, et nad pole üldse mehed. Kui ma võrdlen sinu ilusat nägu nende vormitute lõustadega, saan aru oma õnne suurusest: su veetlev isikupära ja mehelik hurm ületavad mu kujutlusvõime igasugused piirid. Vannun sulle, Usbek: kui mul lubataks lahkuda siit paigast, kus pean viibima oma seisundi tõttu; kui ma võiksin mind ümbritseva valve alt minema hiilida; kui mul oleks lubatud valida mees kõigi nende hulgast, kes elavad siin rahvaste pealinnas, ka siis ei valiks ma kedagi teist peale sinu, mu Usbek. Võin seda sulle vandega kinnitada. Mitte keegi teine siin maailmas peale sinu, Usbek, ei vääri armastust.

      Ära arva, et olen sinu äraolekul jätnud unarusse oma ilu, mida sa nii hindad. Kuigi mind ei tohi keegi näha ja ehted, mida kannan, ei saa sind rõõmustada, püüan ma siiski säilitada harjumust sulle meeldida. Ma heidan magama alles pärast seda, kui olen end kõige sulnimate parfüümidega lõhnastanud. Ma meenutan neid õnnelikke aegu, mil ma sind oma käte vahel hoidsin; õnnis unelm manab mulle silme ette mu kalli armastatu; mu kujutlusvõime tuhmub kiremöllus ja hellitleb lootustes. Vahel unistan, kuidas sa vaevarikkast reisist väsinult naased meie juurde; öö möödub unelmais, mis pole õieti ei uni ega ärkvelolek; ma otsin sind enda kõrvalt ja mulle näib, et sa oled mu embusest välja libisemas; lõpuks peletab kõrvetav leek need lummused ja toob mu tagasi teadvusele. Siis olen nii erutatud, et…

      Usbek, sa ei usu, aga säärases olukorras on võimatu elada; mu soontes voolab tuli. Miks ei saa ma sulle väljendada seda, mida ma nii selgesti tunnen? Ja kuidas tunnen ma nii selgesti seda, mida ma ei saa väljendada? Neil hetkedel, Usbek, annaksin ma kogu maailma kuningriigid üheainsa sinu suudluse eest. Kui õnnetu on naine, keda on haaranud nii võimsad ihad ja kellelt on võetud inimene, kes ainsana võib neid leevendada; kes üksi jäetuna, ilma kõigest, mis võiks ta meelt lahutada, peab alatasa ohkama ja elama pidevas hirmus häiriva kire ees; kes ise õnnetu olles ei saa teenida isegi teise inimese rõõme; keda hoitakse seraili tarbetu kaunistusena vaid au pärast, aga mitte abikaasa õnne nimel!

      Küll te, mehed, olete julmad! Teile meeldib, kui meid vaevavad rahuldamata kired; te kohtlete meid nagu tundetuid, aga kui me seda tõesti oleksime, pahandaks see teid väga; te teate suurepäraselt, et meie kaua alla surutud ihad puhkevad teid nähes lõkkele. Armastuse äratamine nõuab palju vaeva; te ei julge loota oma väärtustele ja tahate eesmärgile jõuda lihtsamini – meie meeli ahistades.

      Hüvasti, mu armas Usbek, hüvasti! Tea, et elan vaid selleks, et sind jumaldada. Mu hinge täidad vaid sina. Su eemalolek ei tumesta mälestust sinust põrmugi ja mõjuks mu armastusele sütitavalt, kui seda oleks võimalik veel enam lõkkele puhuda.

Isfahani serailisesimese rabikuu 12. päeval 1711.

      VIII KIRI

USBEK OMA SÕBRALE RUSTANILEIsfahani

      Su kiri jõudis minuni Erzurumis, kus praegu viibin. Ma arvasin kohe, et mu ärasõit tekitab elevust, aga ma ei teinud sellest endale erilist numbrit. Mida ma sinu arvates peaksin silmas pidama, mu vaenlaste või mu enese elutarkust?

      Ma ilmusin õukonda juba varases nooruses ja võin kinnitada, et ma ei ole lasknud seal oma südametunnistust ära rikkuda; ma isegi söandasin seada endale suureks eesmärgiks säilitada aus meel. Tundmaõpitud pahedest hoidsin ma esialgu eemale, siis aga hakkasin neid paljastama. Ma tõin tõe otse trooni jalamile: ma rääkisin asjust, mida seal seni keegi polnud kuulnud; ma nurjasin meelitamise ja panin jahmuma nii jumaldajad kui ka jumaldatava.

      Kui ma aga nägin, et mu sirgjoonelisus oli sigitanud mulle vaenlasi, et ministrites oli tärganud kadedus, et valitseja mind ei soosi ja kõlbluseta õukonnas on mulle toeks vaid mu oma nõder voorus, siis otsustasin sealt lahkuda. Püüdsin üles näidata suurt huvi teaduse vastu, mis viis selleni, et huvitusin ka tõeliselt. Ma ei sekkunud enam muisse asjusse ja tõmbusin oma maamajja. Aga seegi otsus tõi kaasa ebamugavusi: jäin täiesti vaenlaste kurjuse meelevalda ja mul peaaegu puudusid võimalused end kaitsta. Mõned salajased hoiatused panid mind tõsiselt enda peale mõtlema. Otsustasin kodumaalt ära sõita ja nii toimus mu lahkumine õukonnast vastuvõetaval ettekäändel. Läksin kuninga juurde; nimetasin talle, et mul on soov Lääne teadusi tundma õppida; vihjasin, et talle võiks minu reisidest tulu tõusta. Leidsin ta silmis armu; lahkusin, ja napsasin sel moel oma vaenlastelt ohvri.

      See on, kulla Rustan, mu reisi tõeline tagamaa. Las Isfahan räägib mis tahes; kaitse mind vaid nende ees, kes mind armastavad; jäta mu vaenlastele nende õelad tõlgendused: minu suureks õnneks on see ainus halb, mis nad mulle saavad teha.

      Praegu minust veel räägitakse. Varsti olen võib-olla liigagi unustatud ja mu sõbrad… Ei, Rustan, ma ei taha, et see kurb mõte minus võimust võtaks: jään oma sõpradele alati kalliks; usun nende truudusse nagu sinu omassegi.

Erzurumisteise džumadakuu 20. päeval 1711.

      IX KIRI

ÜLEMEUNUHH IBBILEErzurumi

      Sa saadad oma kauaaegset peremeest reisil; sa külastad provintse ja kuningriike; sind ei saa murda mured, sest iga hetk pakub sulle midagi uut; kõik, mida sa näed, kosutab sind ja laseb ajal märkamatult mööduda.

      Minuga on teine lugu: olen suletud kohutavasse vangimajja; mu ümber on ikka ühed ja samad asjad ning mind vaevavad ühed ja samad mured. Ma ägan hoole ja hirmu koorma all, mille viis aastakümmet mu turjale on pannud, ja kogu mu pika elu jooksul pole mul olnud ühtki vaikset päeva või rahulikku hetke.

      Kui mu esimesel peremehel küpses julm plaan mulle usaldada oma naised ja kui ta sundis mind meelituste ja tuhandete ähvarduste saatel igaveseks lahti ütlema oma olemusest, otsustasin ma, tüdinud täitmast kõige vaevanõudvamaid kohustusi, ohverdada oma kired rahule ja heaolule. Oh mind õnnetut! Mu murelik mõistus laskis mul näha vaid hüvesid, aga mitte kaotusi: ma lootsin vabaneda armastuse palangutest, kui loovutan võime nende leeki summutada. Paraku kaotati minus vaid ihade tagajärg ja jäeti kõrvaldamata nende põhjus ning kirgedest vabanemise asemel leidsin end olendite keskelt, kes neid lakkamatult osatasid. Asusin elama seraili, kus kõik sundis mind kaotatut kahetsema: alalõpmata tundsin end üles köetuna; tuhat tõelist kaunitari näisid end minu pilgu ees paljastavat vaid selleks, et mind kurvastada. Õnnetuse krooniks oli mul pidevalt silme all õnnelik mees. Kui ma sel raskel ajal mõne naise peremehe voodisse olin saatnud ja seal lahti riietanud, tuli mul iga kord, raev südames ja ahastus hinges, oma tuppa tagasi minna.

      Nii möödus mu vilets noorus. Mul polnud kellelegi toetuda peale iseenda; pidin ise toime tulema oma tüdimuse ja murekoormaga. Ja nendelesamadele naistele, keda mul oli kiusatus õrnalt silmitseda, pidin heitma vaid rangeid pilke. Oleksin olnud kadunud, kui nad oleksid mu mõtteid lugenud. Oi, millist kasu nad sellest küll oleksid saanud lõigata!

      Mäletan, et kord üht naist vanni aidates olin nii erutatud, et kaotasin täiesti enesevalitsemise ja julgesin puudutada üht kardetavat kohta. Esimese hooga mõtlesin oma viimse tunni saabunud olevat. Mul oli siiski õnne ja ma pääsesin hirmsast karistusest. Ent kaunitar sai mu nõrkusest teadlikuks ja nõudis oma vaikimise eest väga kõrget hinda: kaotasin tema üle igasuguse kontrolli ja sestpeale ootas ta minult vastutulelikkust, mis korduvalt mu elu ohtu pani.

      Nüüd lõpuks on nooruse tuhinad möödas: olen vana ja täiesti rahunenud; naisi vaatan ma ükskõikselt ja tasun neile küllaga kogu põlguse ja piina, mis mulle nende tõttu osaks on saanud. Mul on kogu aeg meeles, et olen sündinud neid valitsema,

8

Pärsia naisi valvatakse palju rangemalt kui türgi ja india naisi. (Autori märkus)