Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

üle läinud.” Ta ilme oli tähendusrikas.

      „Ah, sa mõtled päevi. Vaat see on nüüd küll üllatav!” jätkas Candace. „Mina oletasin, et te pöörasite tülli ega jaga enam ajutiselt voodirõõme!”

      „Oled juba testi teinud?” küsis Angelica.

      „Ei, sellepärast ma teid kutsusingi. Vajan selleks teie moraalset tuge.”

      „Sa pole tõesti veel testi teinud?” Angelica sai pahaseks. Kui tulemus osutub negatiivseks, siis milleks oli vaja neid kõiki kohale kamandada?

      „Sa saad ilmselt veel ühe lapse, eks ole, ja mis selles halba on?” nõudis Candace endale veini kallates.

      „Just, see uus tita lepitab teid kindla peale jälle ära. Kullake, mitte miski ei saaks teie suhtele enam paremini mõjuda,” nurrus Letizia julgustavalt.

      Kate raputas pead, ta silmad valgusid pisaraid täis. „Antud juhul mitte.” Ta pures alumist huult. „Kui ma tõesti rase olen, siis ma ei tea ise ka, kelle oma see laps on.”

      „Kas mul jäi mõni peatükk vahele?” ei saanud Candace enam millestki aru.

      „Paistab, et mitte ainult sinul,” märkis Angelica. Kõik kolm puurisid pilguga Kate’i.

      „Mul oli üheöösuhe. See oli viga. Pete ripsutas Vana Mõrraga tiiba ja mina sattusin masendusse. Ma olen viimane loll. Te ainult vaadake mind. Minust on riismed järel. Ise veel modell. Mitte keegi ei anna mulle enam tööd, ainult need koledate inimeste agentuurid.”

      „Sellisena, nagu sa praegu oled? Vaevalt, et nemadki,” arvas Candace sõbrannat heatahtlikult aasides.

      „Ainult see üks kord, ja nüüd ma pean kogu ülejäänud elu karistust kandma.”

      „Olgu, kes see mees on?”

      „Ma ei saa öelda. Nii häbi on.”

      Angelica vidutas võimalikke kandidaate kaaludes silmi. Letizia pani käe Kate’i kondiste õlgade ümber ja embas teda lohutuseks, nii et viimane kadus hetkeks pastelsesse kašmiiri- ja parfüümipilve.

      Candace vaatas kella. „Vabandust, kui see kõlab pisut jõhkralt, aga Jeremy Irons vist ei kavatse oodata, kuni ma teise vaatuse alguseks kohale jõuan. Palun, kas me võiksime selle asja siin natuke kiiremini ära klaarida?”

      „Anna andeks, Candace, sa oled mu kindel kalju.” Kate tõusis, ta püüdis ennast tõe selgumise hetkeks koguda.

      „Tehniline varustus on ikka hangitud?” muretses Letizia. „Ega see ootamisega kergemaks lähe!”

      Kate viipas nelja karbi poole, mis lebasid sealsamas kummutil. „Igaks juhuks… te ju mõistate…”

      „Muidugi, need kipuvad ju valetama!” kuulutas Candace ja astus pikal sammul karpide juurde. „Las käia, Kate. Liigume nüüd ülemisele korrusele.”

      Letizia tõi köögist klaasi, Candace ulatas talle testid, Angelica aitas sõbranna trepist üles ja lükkas ta magamistoa kõrval asuvasse luksuslikku vannituppa.

      „No nii, näita meile, milleks sa võimeline oled!” hõikas Candace ja viskus Kate’i ekstra laiale, uhket saani meenutavale abieluvoodile. Ta libistas peoga üle pruuni karvase päevateki. „Mõnus.”

      „Kes see võiks olla?” arutles Angelica valju sosinaga.

      „Vean kihla, et Ralph Lauren,” oletas Candace.

      „Ei, mitte päevatekk. Kate’i armuke!”

      „Ah, kes teab…”

      „Robbie?” mõistatas Letizia.

      „Milline Robbie?”

      „Tema isiklik treener!”

      „Oo ei! See oleks liiga mage! Pealegi ta poleks pidanud vajalikuks seda varjata.” Candace vehkis tõrjuvalt käega. „Pigem on see keegi, keda me kõik teame. Üks meie pundist.”

      „Ma ei saa kuidagi pissitud! Olen liiga närvis!” kaebles Kate vannitoas.

      „Keera kraan jooksma,” soovitas Letizia.

      „Ma löön ta maha, kui see osutub valehäireks,” lubas Candace.

      Angelica viskas pilgu kellale. „Olivier võib sinust ette jõuda. Peaaegu pool üheksa!”

      „Kas tuleb juba?”

      Pärast pikemat pausi kostis kiljatus: „Nüüd ma ei saa enam pidama! Appi, see klaas on liiga väike!”

      Nad ootasid vaikides. Viimaks piilus Kate ukse vahelt välja. „Te olete ikka veel siin?”

      „Muidugi me oleme ikka veel siin. Meil pole ju midagi targemat teha!” kähvas Candace.

      „Noh? Mida test näitab?” päris Letizia murelikult.

      „Ma veel ei teinud. See on liiga hirmus.” Ta astus tuppa, klaas käes.

      „Jumala pärast! Ma ei pea ka kõike nägema!” hüüdis Candace ja kattis silmad kinni.

      „Las igaüks teeb ühe testi,” nõudis Kate ning jagas karbid laiali.

      „See on lihtsalt jabur!” Candace võttis siiski karbi vastu ja tõmbas selle lahti.

      Letizia viskas oma tühja karbi voodile. „Olen kindel, et test näitab negatiivset. Mida me siin õieti vaatame?”

      „Kus sina meil seni elanud oled? Sinist triipu loomulikult,” vastas Candace. „Ja minu oma vaatad ka sina.”

      „Vanad ajad tulevad meelde!” ohkas Angelica härdusega pakendit silmitsedes. „Oleksin pidanud veel ühe muretsema.”

      „Võid minu oma endale saada,” oigas Kate.

      „Ära räägi niimoodi, kullake. Sa ei pruugi isegi rase olla.” Letizia oli sündinud optimist.

      „Olgu, vaatame, mis saab,” ütles Angelica. „Kõik korraga.”

      „Issand, ma ei pea ju selleks silmi avama, ega ju?” palus Candace.

      „Sa teed sellest veel suurema numbri, kui ma ise,” leidis Kate.

      „Mis pole siiski füüsiliselt võimalik!” vaidles Candace vastu.

      Kõik neli kastsid testiriba Kate’i uriini sisse. „Appi, mul läheb süda pahaks,” oigas Kate.

      „Ah et sinul läheb süda pahaks. See on vähemalt su oma piss!” Candace krimpsutas nägu.

      Angelica tõmbas oma pulga välja ja vaatas, kuidas väike aken aeglaselt siniseks muutub. Ta tundis sõbrannale siiralt kaasa. „Aga see on ikkagi sinu laps, Kate,” lausus ta vaikselt.

      Kõik kolm põrnitsesid oma testipulki. Ja pöörasid seejärel pilgud Kate’ile.

      „Kas mõni näitab negatiivset ka?” küsis Letizia lootusrikkalt. Teised raputasid vastuseks pead.

      Kate vajus voodile. „Põrgu päralt! Mis ma nüüd siis teen?”

      „Mida sa tahaksid teha?” küsis Letizia, istus Kate’i kõrvale ja võttis tal jälle ümbert kinni.

      „Te üldse ei kujuta ette, millist vaeva ma olen näinud sellise kõhu saavutamiseks,” karjatas Kate nutma pursates. „Ja nüüd on siis selgus käes ja ma ei saa enam isegi ühte armetut sigaretti läita ega endale klaasikest veini lubada. Võiksin sama hästi kloostrisse nunnaks minna!”

      „Jäid sellega natuke hiljaks!” torkas Candace.

      Kate asetas käe kõhu peale. „Kui ma vaid kindlalt teaksin, et laps on Pete’i oma, siis polekski asi nii väga hull, eks ju? Aga mis siis, kui ei ole? Sest vaadake, ta teab kohe, kui ei ole. Mehed teavad alati. Kõik titad on ju oma isa nägu, on ju?”

      „Mitte alati,” lohutas Letizia.

      „Oo, alati. Loodus on nii seadnud, ikka selleks, et isa kogemata kombel omaenese last ära ei sööks,” torkas Candace vahele.

      „Kate,