Torm. Lauri Vahtre

kahest toas viibinud seltsimehest vanem, see, kes istus, sellal kui teine ta selja taga püsti seisis ja Carlosele lahkelt naeratas. „Ning uskuge või mitte, te olete meile hea mulje jätnud.”

      Carlost haaras meeldiv eelaimus. Nagu filmitähte, kellele on mõista antud, et tema šansid Oscarit saada on mõnevõrra suuremad kui ülejäänud nominentidel. Ja siis see tuligi:

      „Me leidsime, et võiksite revolutsiooni teenida meie ametkonnas, sest siia on tarvis noori, haritud, ja mis peamine – printsipiaalseid mehi, kes kohkumatult astuvad vastu mistahes hädaohule. Säästmata selle juures ennast ja halastamata isegi oma lähedastele, kui olukord nõuab.”

      „Vaenlane on vaenlane, olgu ta kasvõi isa,” ütles Carlos täiesti siiralt. Tema isa oli Batista ajal olnud lihttööline, pärast revolutsiooni sai temast sõjaväelane, ta oli koos oma lastega mõndagi üle elanud ja ta oli neid kasvatanud nõnda, et oleks Carlose vastuse üle uhke olnud. Carlos teadis seda.

      „Tubli,” lausus vanem seltsimees. „Muud me teilt ei oodanudki. Teenistuskohaks on ette nähtud Havanna ja ehkki teil on eluase oma isa juures olemas, on Kuuba Vabariigi valitsus näinud teie jaoks ette ka eraldi elamispinna, mille juurde kuulub telefon.”

      Carlos punastas heameelest, kuid suutis tänusõnad alla neelata. Revolutsiooni eliitsõduril ei sobi sellistest asjadest liialt vaimustuda.

      Vanem mees noogutas heakskiitvalt. Soovitajatel paistis õigus olevat, noormees oli nähtavasti tõesti heast materjalist.„Praegusekskõik, kuiväljaarvatasee, etmeiekohtumisest mitte kellelegi mitte sõnagi.”

      „Enesestmõistetavalt,” vastas Carlos tõsiselt.

      Carlos lahkus 2. osakonnast peaaegu hõljudes. Seejärel leidis ta ennast mererannast jalutamast. Ka seal ei suutnud tema mõistus toimunut päriselt haarata, kuid tõde jäi tõeks: ta oli arvatud omamoodi rüütliseisusse, Kuuba parimatest parimate hulka. Nende imeliste inimeste hulka, kes kunagi ei maganud ja kõike teadsid, kes ühendasid endas Che vapruse ja Sorge kavaluse.

      Esialgu küll õpipoisina, aga õppida ta tahtiski. Sellest oli nüüdseks möödunud kõigest aasta ja Carlose kuutõbine õnnetunne oli ammu asendunud argise asjalikkusega. Kuid rõõm oli jäänud. Ta nautis iga minutit oma tööpäevast, iga uut ülesannet, iga avamata toimikut. Ning eriti nautis ta vestlusi inimestega, kes, mõistmata ühiskonna arengu seaduspärasid, ei näidanud üles küllaldast revolutsioonilist innukust. Või, halvemal juhul, olid otseselt tagurlikud ja vaenulikud, sest nad vihkasid rahvast ja rahva õnne.

      Otse imelik, kui palju selliseid oli.

      Täna lebas ta laual kellegi Elena Pereira toimik. Pildi järgi otsustades kaunitar, kuid jälitusandmete põhjal otsustades valel teel. Ei midagi saatuslikku, mõned asjatud repliigid auditooriumis, siis üks ülesastumine ametiühingu koosolekul ja veel natuke tühja-tähja. Ühesõnaga, eksinu ja mitte paadunud vaenlane, millest oli isegi kahju, sest Carlosele meeldis vaenlasi murda. Eriti seesuguseid kauneid. Eksinute jaoks olid ette nähtud pehmemad mõjutusvahendid, alates usalduslikust vestlusest kuni teatavate tõrgeteni töises tegevuses. Oli ka positiivseid meetmeid, näiteks edutamine. Loomulikult tuli toiminguobjektil sel juhul üles näidata selget koostöövalmidust ja meelemuutust.

      Alati jäi võimalus, et esialgse info põhjal eksinuks liigitatu osutub lähemal uurimisel ikkagi vaenlaseks. Kontrrevolutsiooni vastane ajutrust, see tähendab, inimesed nagu Carlos, pidi sellist võimalust arvestama. Mitte sekundikski ei tohtinud kaotada valvsust, sest imperialistlikud jõud võisid rünnata mistahes hetkel ja mistahes suunast. Kogu maailm oli nende võimu või vähemalt mõju all, kui mõned üksikud laigud, nagu Venetsueela, välja arvata. Ja nendegi puhul ei võinud kindel olla. Ka Venetsueelast saabunud turisti reisikohvri kahekordse põhja vahelt võis avastada labast õõnestuskirjandust.

      Carlos oli sellegipoolest kindel, et revolutsioon võidab. Enne Kuubas, seejärel kõikjal mujal. Kuubas oli asi takerdunud vaid Ameerika majandusblokaadi tõttu. Kuid ükskord pöördub see nende endi vastu ja siis on hilja halastust paluda.

      Muide, nutmist võis oodata juba varem. Carlos heitis pilgu arvutiekraanile, mis vahendas teatavat osa maailma infokanaleist. See poolik internet oli üks olulisemaid – ei, pigem põnevamaid – ametiga kaasnevaid soodustusi ja pani proovile revolutsiooni eliitsõduri võime infot analüüsida ning kui vaja, kinni hoida.

      Praegu näitas helendav ekraan, et Floridat, ja mis veel kõige magusam, Miamit tabab mõne päeva pärast täiesti arvestatav orkaan. Mis peaks Kuuba emigrantliku ladviku propagandatorud pikaks ajaks vaikima sundima. Ehkki keegi neid nagunii eriti ei kuulanud, sest emigrantide raevunud sõim oli naeruväärne. Kuid üks tugev orkaan kulus neile sellegipoolest ära.

      Kui mitu orkaani vaja läheks, et ameeriklased oma jonni jätaksid ja hakkaksid Kuubalt suhkrut ostma? See küsimus paelus Carlost äkitselt üliväga. Selles oli midagi konkreetset, midagi tema matemaatilise mõistuse jaoks. Peaks ju olema välja arvutatav, mitu orkaani – ja mis kategooriast – selleks kuluks.

      Sisse astus Carlose kolleeg, temast kümmekond aastat vanem Theresa. Erinevalt Elenast ei olnud loodus tema vastu erilist heldust üles näidanud. Mis tuli selles mõttes kasuks, et Carlosel ei tekkinud iial vähimatki tahtmist Theresaga suheldes tööasjust kõrvale kalduda.

      „Märkasid?” küsis Theresa, Carlose arvutile pilku heites.

      „Märkasin,” vastas Carlos. „Ma ei imestaks, kui meil tuleks peagi hakata paadipõgenikke vastu võtma.”

      „Ma saatsin juba vastava signaali pädevasse asutusse.”

      „Kuuba peab valmis olema. Las maailm näeb, kuidas vaba rahvas kohtleb hädalisi,” lausus Carlos ja naeratas võidukalt. „Sellest võib saada meie revolutsiooni murdehetk, pöördepunkt maailma ja Ameerika avalikus arvamuses. Inimesed põgenevad Floridast Kuubale!”

      „Meie töö on kaitsta revolutsiooni mistahes vaenlaste eest,” märkis Theresa rangelt. „Mitte poliitikat teha. Taltsuta ennast.”

      „Jah, mõistagi,” vastas Carlos tõtlikult. „Olen veel noor.”

      Et see nõid nüüd kusagile kaebama ei jookseks, mõtles ta murelikult.

      Libastumine polnud kes teab kui hull. Aga sellegipoolest…

      „Tegelikult ei tulnud ma selle pärast,” vahetas Theresa õnneks teemat.

      „Kuulan.”

      „Ma tulin selle kaunitari pärast, kelle pilti sa nähtavasti terve õhtu imetlenud oled,” lausus Theresa, osutades avatud toimikule, laial kandilisel näol elutu ilme.

      „Ma lugesin toimiku tähelepanelikult läbi,” ütles Carlos varjatud läbematusega. Ettevaatlik tuli muidugi olla, kuid ei saanud lasta endale ka pähe istuda. Mingit keigari mainet ta endale külge kleepida ei luba. Ta on tõsiseltvõetav võitleja. Ta on noor komandör.

      „Ma lugesin toimiku tähelepanelikult läbi,” kordas ta, „ja minu seisukoht on, et selle kodaniku puhul võiks esialgu rakendada pehmeid mõjutusvahendeid. Nähtub, et tal on kaheksa-aastane tütar. See annab meile eeliseid. Mida ma aga eriti oluliseks pean, on see, et kodanik Pereira ebakindel maailmavaade on tema sõpruskonnas üsna hästi teada, mis tõmbab ligi teisi samasuguseid isikuid. Järelikult oleks meie parema informeerituse huvides perspektiivikas teha kodanik Pereirale ettepanek meid mõnevõrra aidata.”

      „Selle mõttekäigu sünni juures oli oma osa muidugi kodanik Pereira väljakutsuval välimusel,” märkis Theresa sapiselt. „Hea küll. Jõudsin mõne päeva eest ise samale järeldusele. Kuid…”

      „Kuid…?”

      „Kuid äsja sain andmeid, et Elena Pereira ei olegi nii süütu, kui pealt paistab. Mitte ideoloogiliselt nõrk, vaid vaenlane. Praegu kohtub ta Burricato salsabaaris, maskeerunult prostituudiks, kahe välismaalasega, kelle sõidu tegeliku eesmärgi vastu on meil põhjust huvi tunda.”

      „Võrgustik?” küsis Carlos ärevalt.

      „Ei saa välistada,” vastas Theresa ja ta massiivsed põselihased tuksatasid. „Võib-olla koguni organisatsioon.”

      „See