Torm. Lauri Vahtre

tugevamaks muutus tema veendumus, et kolmas kategooria on jama. See on enneolematult mastaapne, sõna otseses mõttes globaalne desinformatsioonioperatsioon eesmärgiga tekitada paanikalaine, mis hävitaks kõik revolutsiooni saavutused ja paiskaks Vabaduse saare tagasi kapitali orjusse.

      Seda oli veel võimalik ära hoida. Kolm kergelt nokastanud turisti olid jõudnud tagasi oma koduhotelli massiivse peaukse ette ja näisid aru pidavat, kas õhtu on tõesti läbi või juhtub veel midagi põnevat. Liiklemiskeeluni oli tunnike aega. Nende lähedal peatus igivana takso ja mustavuntsiline juht pistis pea aknast välja.

      „Sinjoorid, tean üht lõbusat paika! Viis peesot! Viis! Astuge peale!”

      Üks turistidest, pealtnäha ameeriklane, ajas silmad pärani.„Viis? Mis ajast viis? Ma tean taksi küll, see ei ole rohkem kui kolm peesot!”

      „Viis, sinjoor,” vastas taksojuht kulmu kortsutades. „Täna õhtul tõsteti taksi.”

      „Kuule, aura õige ära,” käratas turist kurjalt.

      „Või see minu süü on,” kehitas taksojuht solvunult õlgu ja andis gaasi.

      Kolm turisti vaatasid üksteisele otsa. Lähedalseisja võinuks kehvast valgusest hoolimata märgata, et see, kes taksojuhiga kõneles, oli näost kriitvalgeks tõmbunud.

      „Oh, shit,” pomises ta vaikselt. Nii vaikselt, et isegi sealsamas peaukse kõrval seisev pidulik portjee seda vaevu kuulis. Portjee nördimuseks ütles too kriitvalge oma järgmised laused, mis olid mõeldud tema kaaslastele, veelgi vaiksemalt. Uksehoidja nägi kaaslasi vaid tummalt noogutamas. Siis läksid nad lahku – üks ühes suunas, kaks teises. Nähtavasti olid nad otsustanud, et õhtu siiski ei ole veel läbi.

      6. Päev enne

      Järgmisel hommikul kell üheksa null kaks seisis Luure Keskagentuuri Ladina-Ameerika osakonna direktor Harry Ronald O’Brien pingsas, kivistunud poosis keset oma valgusküllast kabinetti, kust avanes meeleolukas vaade Pennsylvania avenüüle, ja kõneles mobiiltelefoniga. Või õieti kuulas ülima tähelepanuga. Mida enam ta kuulas, seda kramplikumalt pigistas ta telefoni ja seda sügavamaks muutus korts tema otsaees.

      „Selge pilt, söör,” teatas ta lõpuks masinlikult, sulges telefoni ja lasi sellel aeglaselt langeda.

      Pennsylvania avenüüd kuldas madal, vaevaline päike. Puulehed olid langenud ja koristatud ning raagus puuvõrad lubasid siitsamast, otse direktori töölaua tagant imetleda kõiki Washingtoni südame imeväärsusi – Smithsoni instituuti, suurt obeliski ja isegi Lincolni memoriaali. Kuna O’Brieni kabineti suured aknad ei olnud mitte ainult kuuli-, vaid ka helikindlad, siis tundus, nagu valitseks superriigi pealinna kohal sõnulseletamatu rahu.

      Ja otse puškinlik nukrus, hingerebestav ilusvalus hõllandus, mis lausa paneb jooma – võinuksid lisada Venemaa spetsid, kes töötasid teises korpuses pool kilomeetrit eemal. Aga nad ei lisanud, sest nende aknad avanesid vastassuunas, ilmetu East Endi poole. O’Brien eriline Puškini asjatundja ei olnud, ta eelistas Robert Burnsi, kuid praegu ei huvitanud teda ei Burns, Neruda ega tõtt-öelda isegi mitte le Carré. Harry Ronald O’Brienit huvitas viimastel päevadel ainult üks: meteoroloogiline olukord Kariibi merel. Ning sellega seonduv.

      Pärast äsjast telefonikõnet oli see viimane, see tähendab „seonduv” osa kasvanud umbes kolmekordseks. Asi ei olnud enam Kariibi meres ega Mehhiko lahes. Asi polnud enam Kuubas, Floridas või Dixielandis ega isegi mitte neis kõigis kokku. Asi ei olnud enam mitte viiendas kategoorias – jah, isegi sellega olid nad mõttes juba harjuda jõudnud ja Kuubale sõna saatnud. Asi kippus olema hoopis, hoopis… Kurat võtaks, see ei saanud ometi tõsi olla!

      Kuid sai või ei saanud, ette kanda tuli sellegipoolest. Kui CIA suure osakonna direktori lauale laekub agentuurinfo, et Ohio orus on maandunud sada kakskümmend lendavat taldrikut, igaühe pardal kolm tosinat eresinist krokodilli, ja kui infole on lisatud kolme sõltumatu eksperdi seisukoht, et info esitaja vaimne tervis on korras – siis tuleb sellest ette kanda. Mitte põrmugi ei loe, mida too direktor ise sellest arvab või kuidas ta ennast ettekannet tehes tunneb.

      Vähe sellest – ette kanda tuli kiiresti. Info pidi nagunii liikuma kiiresti, igasugune info, aga selline eriti. Esiteks seepärast, et nii oli vaja. Teiseks seepärast, et seda oli ka O’Brienile vaja. Nad seal päris tipus saavad needsamad andmed ju ka muude kanalite kaudu. Oli oluline, et O’Brien oleks esimene või vähemalt üks esimestest.

      Või kas see enam nii oluline oligi? Iseäranis juhul, kui see nii-öelda siniste krokodillide armaada tõeks osutub? Millel siis veel üldse tähtsust on?

      See oli juba nii ränk küsimus, et O’Brien tundis märgatavat kergendust, kui ta endiselt keset kabinetti seistes ja kalapilgul Pennsylvania avenüüle põrnitsedes taipas, et ta võib selle praegu kõrvale jätta.

      Võis küll ja koguni pidigi, sest oli tarvis keskenduda ettekande koostamisele, mis tõotas tulla tema karjääri kõige lühem ja kõige absurdsem. Umbes samal ajal väljus Elena Pereira segasel ilmel Havanna ülikooli filoloogiateaduskonna õppehoonest. Ta ei saanud aru, mida temast taheti. Seal kõndis mingi Fernando, kes vehkis kätega ja ajas veidrat juttu eriti tähtsast uudisest, mis teda kodus ootavat, ja et on kiire, kohutavalt kiire. Elena kolleegide imestunud pilkude peale oli mees teatanud, et on naaber ja perekonnasõber ja peaaegu sugulane, kuigi Elena arvas kindlalt teadvat, et tal ei ole iialgi olnud sellist naabrit ega perekonnasõpra ega sugulast. Kuid ta lasi ennast sellegipoolest kaasa vedada, aimates, mis või kes võiks olla selle taga.

      Nõnda oligi. Fernando loba oli mõeldud vaid selleks, et Elena sadakond meetrit eemale takso juurde saada, kus istusid Adam ja… kes ta nüüd oligi? Pedro? Pekka?

      „Hulluks oled läinud?” küsis Elena, kui oli Adami kõrvale tagaistmele maandunud. „Seda ju nähakse! Havanna ülikooli noored õppejõud ei sõida taksoga, eriti kui see on täis välismaalasi.”

      „Elena, kuula,” alustas Adam ebaharilikult söakalt, kuid jäi siis kokutama. „See tähendab, asi on… on eriolukord. Täiesti eriline olukord. Sa pead praegu kohe, tähendab, ma mõtlen otsekohe meiega kaasa tulema.”

      „Mida?!”

      „Me peame Havannast lahkuma, saad aru!”

      „Adam,” raputas Elena nördinult pead, „sa said millestki valesti aru. Sa said millestki väga valesti aru. Nägemist!”

      Ta rabas ukselingist otsustavalt kinni. See põhjamaalane oli tõesti hull. Või tõenäoliselt sama vastik turistijobu nagu nad kõik. Nähtavasti kujutles ette, et ühelgi kuubalannal ei ole muud soovi, kui temaga voodisse ronida.

      Pidi ta üleeile nii ettevaatamatu olema?

      Sest tollel salsabaaril oli järg, ja nimelt niisugune.

      Kui tuli aeg koju minna, oli Adam ennast saatjaks pakkunud ja siis olid nad Pekka muige saatel kahekesi taksosse istunud. Rajoon, kus Elena elas, oli üsna pime. Ja taksos oli pime. Nad ei kõnelnud sõnagi, tahtmata juhti oma asjadesse pühendada, aga üks keskmisest järsem kurv oli Elena Adami embusse surunud.

      Elena tundis esimest korda üle mitme pika aasta, kuidas meesterahva lähedus ta pealaest jalatallani värisema pani. Ja nagu oleks keegi seda meelega korraldanud – istmekatted olid vist millestki väga sünteetilisest, mis oli nad ära laadinud – Adami käsi lõi Elena juustega kokku puutudes särtsu. Pimedas oli selgesti näha, kuidas Adami sõrmeotste juures sähvisid tibatillukesed sädemed ja kõlas õrn praksumine.

      Selle peale ei jäänud muud üle kui suudelda. Pikalt, kirglikult ja meeleheitlikult. Nad haarasid teineteise järele nagu kaks uppujat.

      Mida nad ju olidki.

      Kuid kõigi taevaste ja põrguvägede nimel, see oli selleks korraks kõik! Takso peatus ja Elena astus välja. Ta raputas Adami tummale küsimusele vastates pead, naeratas, raputas veel kord pead ja kadus pimedusse. Ta oli niigi ettevaatamatu olnud – küllap see tüüp seal roolis juba aru sai, et üks on turist ja nägi nende eneseunustust pimedusest hoolimata väga hästi.

      Hea küll, ehk ta ei olnud Raoul Castro palgal. Kõik taksojuhid ei olnud. Aga võis sama hästi ka