Torm. Lauri Vahtre

uudised. Pardon, andmed. Viimased andmed aga olid sellised, et panid juukseid katkuma. Kõik märgid näitasid, et vennad Castrod on võtnud selge kursi põrutada võiduka lõpuni, see tähendab, teha kõik, et nende riik ei maanduks oma kujutlusmaailmast mitte võimalikult pehmelt, vaid sajaks kolinaga alla nagu orkaanist kaasa haaratud heinaküün. Jälle olid nad arreteerinud ja pikaks ajaks trellide taha saatnud järjekordse partii mõtlemisega vahele jäänud inimesi. Kinni oli pandud kaks isegi Kuuba mõõdupuude järgi üsna süütut organisatsiooni, millest üks tegeles kirjandusega ja teine heategevusega kiriku kaudu. Kuid kõige kurjakuulutavam oli see, et Santiago de Cuba lähedale oli hakatud rajama tohutu suurt vanglatekompleksi. Või tuli neid koonduslaagriteks nimetada? Kusjuures vange oli Kuubal juba nüüdki 20 korda rohkem kui Batista ajal!

      Marki teksajaki rinnataskust hakkas kostma „Guantanamo svingi” sulneid helisid. Mark võttis telefoni.

      „Ma kuulen sind, HR,” ümises ta.

      „Õhtust, Mark,” kostis telefonist O’Brieni asjalik, kuid ühtaegu familiaarne hääl. „Sa ei maga?”

      „Magan sügavalt ja näen unes, et kõnelen ühe unetuga. Praegu on põnev koht. Ta hakkab mulle just seletama, miks ta helistab mulle sellisel kellaajal. Variandid: Castro on tapetud, Ameerika president on röövitud, Osama alustas tuumasõda, Hillaryl on kõht lahti. Panustaksin viimasele.”

      Hillary oli O’Brieni emane kass.

      „Jääd panusest ilma,” kostis boss kaugelt Washingtonist. „Muide, ma pean ütlema kiidusõnu su kontaktileidjate kohta. Täna õhtul käitusid nad laitmatult. Salsabaar, dringid ja muu selline. Karakteriloomine oli koguni nii hea, et kui neil peaks kunagi mõte tulema Hollywoodis õnne katsuda, siis anna teada. Mul on seal paar tuttavat… kolledžiajast, mõistagi…”

      „HR, kas sa tõesti nuhid mu tegevuse järele?” päris Mark, suutmata nördimust varjata.

      „Milleks nii pateetiliselt?” imestas O’Brien. „Sina teed oma tööd, mina enda oma. Pealegi, kuulsid ju, kuidas ma sind kiitsin. Aga tegelikult oli mul midagi öelda ka.”

      „Seisan valvel.”

      „Pane siis viskiklaas käest.”

      „Just nii.”

      „Kuula tähelepanelikult. See orkaan, mida Floridas oodatakse… Kuule, kas sa päevauudiseid ikka oled jälginud? Kas sa üldse tead, et midagi on tulemas?”

      „Ausalt öeldes…”

      „Kurat! Ja see tahab olla CIA osakonnajuhataja?”

      Luurajana teadis Mark hästi, et mõnikord on targem vait olla ja oodata. Niisiis ta vaikis.

      „Ühesõnaga,” jätkas O’Brien, „Floridale on lähenemas orkaan. See võta esiteks ise teadmiseks, joo viskiklaas tühjaks, tõmba sigar lõpuni ja saada oma perekond minema. Koos nendega saada ära kõik oma paberid, mida sa ei taha hävitada. Aega on paar-kolm päeva.”

      „Kategooria.”

      „Kui hästi läheb, siis kolmas. Kui halvasti, siis viies.”

      Mark kergitas kulmu. See võis tähendada, et terve Miami pühitakse minema. Kummatigi oli selge, et O’Brien poleks talle helistanud pelgalt selleks, et õpetada käitumist loodusõnnetuse korral, olgu see või katastroofi mõõtu.

      „Väga kena, et hoolid. Vähemalt mu perekonnast ja paberitest, kui mitte minust. Aga räägi nüüd, miks sa tegelikult helistad?”

      „Tegelikult helistan ma sellepärast, et kõige viimased andmed, mis ma mõne minuti eest sain, ütlevad, et orkaan ei taba suurima jõuga mitte Miamit, vaid…”

      „Vaid Kuubat,” taipas Mark.

      „Vaid Kuubat,” noogutas ülemuse hääl telefonis. „Kusjuures pühib üle terve saare idast läände, säästmata Havannat.”

      Mark püüdis kiiruga mõtteid korrastada. Perekond tuleb ikkagi ära saata ja dokumendid kokku korjata, aga Havanna? Mida tähendab 5. kategooria orkaan sellele hinge vaakuvale režiimile, kui mõelda, mida tegi 3. kategooria Katrina New Orleansile ja selle elanikele? Rahvas, kes on harjunud võitlema ja kes on pealegi harjunud selleks oma pead kasutama, viidi loomastumise piirile. Veel veidi, ja inimesed oleksid koostöö asemel üksteist murdma hakanud.

      Võib-olla oleks see juhtunudki, kui poleks olnud ülejäänud Ameerikat. Distsiplineeris juba teadmine, et kuskil ollakse ikka endistviisi inimesed. Pluss otsene abi nii ravimite, tekkide, toidu kui kaastunde kujul. Kuid Kuubal? Eriti kui orkaan teda nii õnnetult ründab, et mingit „ülejäänud Kuubat” ühel hetkel enam polegi? Mida teeb siis rahvas, keda on viiskümmend aastat harjutatud mitte mõtlema, vaid käsku ootama?

      „Ma peaksin sinna sõitma,” lausus Mark tumedalt. „Kuid juhend keelab selle kategooriliselt.”

      „Välja arvatud teatavates äärmuslikes olukordades,” märkis O’Brien.

      „Nii et mul lubatakse Kuubale sõita?”

      „Ausalt öeldes selleks ma helistasingi,” vastas O’Brien. „Meil on mõned stsenaariumid välja töötatud. Võib-olla on neist abi, võib-olla mitte.”

      „Jah, ma tean,” märkis Mark kuivalt. „Ma olin ise nende koostamise juures.”

      „Väga hea. Me saame korrigeeritud infot orkaani sihtmärgi kohta homme lõunani kinni hoida. Kauem mitte. See tähendab, et sa pead enne seda laeva või lennuki peale istuma. Muidu võib seltsimees Castrol tekkida küsimusi, miks üks jänki, isegi kui ta ennast debiilikuna esitleb, ikkagi tuleb kohta, kuhu peagi saabub orkaan.”

      „Hästi,” ütles Mark. „Varahommikul istun lennuki peale.”

      „Miks mitte nüüd kohe laevale?”

      Mark muigas.

      „Arva ära, vanamees.”

      „Vabandust.”

      „Muide, mis ta nimi on?”

      „Kelle?”

      „Orkaani.”

      „Ernie.”

      Ernie? Kas enam lollimat nime ei leitud? Sama vaimukas kui Piilupart või Barbie. Kirjutada hauakivile „Hukkunud Katrina raevu käes” – see oli arusaadav. Sellise hauakivi all võib inimene surnud olla. Kuid kui su maiste jäänuste kohal seisab „Sellesinase isanda lömastas Ernie”…?

      Absurdne. Oli veel keegi, kes ei maganud. Tema nimi oli Carlos Fiberola ja ta töötas Kuuba poliitilises politseis. Praegu istus ta oma spartalikus kabinetis – valgeks lubjatud seinad, laud, tool ja paar riiulit, laes kõlkumas alasti elektripirn – ja näris mõtlikult pliiatsiotsa, lugedes samal ajal paksu toimikut.

      Siiski, leidus ka arvuti. Mitte just uusim, kuid ikkagi arvuti. Lisaks midagi harjumuspärast ja hingekosutavat – üks plakat Fideliga, üks Che Guevaraga ja üks naerusuise kuuba talupojaga, õlgkübar kuklas.

      Carlos oli üsna noor mees ja tõtt-öelda nägi ta päris huvitav välja. Tema pilk oli sügav ja salapärane, ta oli keskmisest pikemat kasvu ning hea rühiga. Carlose päevitunud palgeid kattis elegantne habemeoras.

      Poliitilisse politseisse oli ta sattunud samamoodi, kui enamik temavanuseid kolleege. Ühel täiesti tavalisel päeval oli ta kutsutud Havanna ülikooli administratiivblokki osakonda nr. 2. Carlosel oli siis ülikooli lõpetamiseni jäänud umbes pool aastat ja ta vaevles küsimuse kallal, kuidas saada suunamine Havannasse või selle lähedale, sest… kuidas nüüd öeldagi. Carlos oli absoluutselt lojaalne, ta armastas ja austas Fideli sügavalt, kuid pidada matemaatika ja füüsika õpetaja ametit kuskil kolkas… See polnud päriselt see. Carlos leidis, et ta võiks pealinnas revolutsioonile kasulikum olla.Ningnüüdkutsehirmuäratavasse2.osakonda.Kiiruga soris Carlos oma mälus. Ega ta ometi mõne maskeeritud välismaa spiooniga lobisenud ei ole? Või on keegi ta peale kaevanud? Näiteks too äbarik Miguel, kodanlasevõsu, kellelt ta tüdruku üle lõi. Kes oli samuti kodanlasevõsu, nagu kahjuks selgus… Carlos loomulikult teavitas sellest vajalikke seltsimehi ja edasi läks kõik, nagu vaja. Aga