Torm. Lauri Vahtre

Tollel Eesti eestlasel ja tollel Soome eestlasel polnud tarvis teada, kui kõrgelt positsioneeritud mehega nad praegu ringi longivad. Piisab, kui nad pidasid teda umbes samasuguseks Kuuba sõbraks nagu Adam – ta oli Kuubale kaasa tundev ameeriklane Mark Miamist, kes teenis leiba autode ja mootorpaatide kindlustusega. Siia tulnud ise, ei tea mitmendat korda puhkama, aga kaasas soovitus kohtuda mõne kirikutegelasega, kuulata, mis neil mõttes ja anda ehk mõni hea idee. Nagu korduvalt varemgi.

      Legend oli lollikindel. Mark oli küll põlisest presbüterlaste suguvõsast, kuid oma naise kõrvalt omandanud kõik, mida üks katoliiklane katoliiklusest teadma peab. Rääkimata Kuubast, mida ta tundis tunduvalt paremini kui enamik kuubalasi. Seda asjaolu tuli muuseas sama hoolikalt varjata kui oma tegelikku ametit.

      „Alustan homme,” jätkas Mark. „Aga kõige olulisemad kohtumised peaks tulema ülehomme ja üle-ülehomme.”

      See märkus oli tehtud kindla eesmärgiga. Ning toimis, sest Adam vastas:

      „Sa siis ei teagi? Mingit ülehomset ei pruugi tulla, Mark. Ülehomme hommikul peaks Havannat ründama orkaan.”

      Jumal tänatud, ohkas Mark vaikimisi kergendunult. Mingisugune info siis ikkagi levib.

      „Orkaan? Havannat? Aga nad ei pööra ju kunagi siia, vaid Ameerika manner imeb nad endasse?”

      Adam kehitas õlgu.

      „Nii me igatahes kuulsime. Tähendab, Mati kuulis.”

      „Kellelt?”

      „Alguses ühelt taksojuhilt,” vastas Mati, „aga lõuna ajal vadistasid juba turumutidki et sikloon ja sikloon.”

      „Kui tugev? Mis kategooria?” päris Mark hästiteeseldud ärevusega.

      „Öeldi, et kolmas,” vastas Adam. „Aga ma päris täpselt ei tea, mida see tähendab.”

      „See tähendab Katrinat,” märkis Mark.

      „Seda küll,” nentis Adam. „Kuigi selle nimi olevat Ernie. Ma pidasin silmas, et meiesugused ei tea, mida see tegelikult tähendab. Me oskame autoga üle jäätunud mere sõita, aga orkaanidega me võidelnud ei ole.”

      „Kuuba televisioon ja raadio vaikivad muidugi nagu haud?” küsis Mark.

      „Mitte nagu haud,” noogutas Adam. „Hoiatatakse. On piiranguid. Muide, öine liiklemiskeeld. Kuid kolmandast kategooriast muidugi mitte sõnagi. Sellekohase info eraviisiline levitamine on lausa ohtlik, nagu mind täna hoiatasid heasoovlikud inimesed. Muidugi oleks ma võinud ka ise selle peale tulla.”

      „Miks peaks hädaohu eest hoiatamine ohtlik olema?” imestas Mark, et asjas kindel olla. Adam paistis asju jagavat. Ta võinuks päris hea mulje jätta, kui temast vaid poleks õhkunud mingit tülpinud arrogantsi.

      Adam muigas napilt ja vangutas pead.

      „Ma olin juba üsna suur poiss, kui Tšernobõli elektrijaam õhku lendas…” See kõlas koolipapalikult. „Kõik totalitaarrežiimid käituvad sellises olukorras sarnaselt. Ma arvan, et nad arutavad nii: kui tuleb tõesti sama hull pauk kui Katrina, siis ei jõua nagunii enam midagi põhjalikku ette võtta – või ei suuda. Sellises olukorras on loogiline lasta rahval nagu pahaaimamatul lambakarjal õnnetusele vastu minna. Võibolla salamisi lootes, et ehk ikka ei tule.”

      „Nagu kooliplika, kes rasedaks jäi, aga emale ei öelnud – et vast läheb ise üle.”

      Viimane märkus tuli muidugi Pekkalt, see tähendab, Matilt.

      „Ainult et sellel kooliplikal on sõjavägi, salapolitsei, vanglad ja tapalavad, ja ta ei salli, kui keegi temast targem tahab olla,” lisas Adam. „Mis kõik teeb meie elu veelgi tüütumaks, kui see nagunii on.”

      „Kuulge, sõbrad,” segas vahele Mark, „teie võib-olla ei tea, mida kolmas kategooria tegelikult tähendab, aga mina tean. Ma olin juhuslikult New Orleansis, kui see juhtus. Kurat, tegutseda on vaja, mitte filosofeerida!”

      Nad olid tänavanurgal seisatanud.

      „Selline deklaratsioon meid palju edasi ei aita,” torkas Adam varjatud ärritusega, küsides endalt, kas ameeriklasel kui sellisel üldse on võimalik maailma asjadest enam-vähem adekvaatselt aru saada. „Tegutseda? Kuidas? Kui isegi orkaanist rääkimise eest võib trellide taha sattuda? Siin ei ole rahvuskaarti, mida alarmeerida, siin ei ole merejalaväge ega Palmiranna Kaunistamise Seltsi, mis su pasunate peale kokku jookseks, liivakotid kaenlas.”

      „Aga siin on vähemalt kirik,” ütles Mark, pööramata Adami ärritusele mingit tähelepanu. „Ja siin on need neli inimest, kellega sa rääkida jõudsid. Ja siis veel mõned, keda ma tean. See on vähemalt midagi, kurat võtaks!”

      „Sa vannud juba nagu eestlane,” märkis Pekka.

      Ole siis pealegi Pekka, kui sa muidu ei saa, lõi Adam mõttes käega.

      „Kui vaja, siis kasvõi nagu venelane,” tähendas Mark. „Aga räägime asjast. Kõigepealt räägin mina teile, mida see tegelikult tähendab. Ja mida tegelikult oleks vaja teha. Ja siis me otsustame, mis järjekorras edasi tegutseda.”

      „Aega on kaks ööd ja üks päev,” pomises Adam.

      „Kui nad meile seda aega annavad,” ütles Mark. „Esimene asi, mis ma teile ütlen ja mida ma iga natukese aja tagant võin korrata on see: me ei hakka võitlema mitte orkaaniga. See oleks idiootsus. Me hakkame võitlema inimlike nõrkustega nagu hirm, lollus, egoism ja julmus. Kas mõistate?”

      „Mõistame,” ütles Pekka. „Aga Adami üleskeeramiseks piisaks sellestki, kui sa ütled, et nüüd me hakkame Elenat päästma.”

      „Kuule, mandri-Euroopa huumorit õpetad mulle siis, kui kõik on läbi ja me Miamis õlut joome, eks?”

      „Just nii,” vastas Pekka tõsinedes. „Me kuulame sind.” Carlos näris pliiatsit. Andmed näitasid, et orkaan võib riivata ka Kuubat. Kergelt muidugi, kuid siiski. Kindlasti üritavad vaenulikud jõud seda tõsiasja ära kasutada. Mis nad mujal maailmas teevad, see oli iseküsimus, seda sai Kuuba revolutsiooniline rahvas vähe mõjutada. Siiski, oli ju ka sõpru… kuid ükskõik, see väljus Carlose vaatepiirist. Seevastu kõik see, mis toimus Havannas, oli tema ja tema võitluskaaslaste asi. See oli nende lahinguväli.

      Sest oli ju selge, et nad püüavad seda ära kasutada. Nad on hundid lambanahas, kes varitsevad su väiksematki nõrkusehetke, et siis võltsi kaastunde saatel pakkuda sulle kosutuseks Coca-Colat ning muinasjutte ilusast elust „vabas maailmas”, mis tegelikult on üks suur vangla ja üks suur mülgas.

      Ent mis moel konkreetselt? Eeldusel muidugi, et kogu see jutt kolmandast kategooriast ja „uuest Katrinast” pole muud kui vaid kolossaalne pettemanööver. Sest ka selliseid operatsioone on teostatud. Peab arvestama võimalust, et orkaan on sama tõeline kui Saddami massihävitusrelvad, kuid vale võimaldab sellegipoolest paanikat külvata, nagu ta võimaldas ka Iraaki rünnata. Kõik, mis võib destabiliseerida revolutsioonilist Kuubat, on vesi nende veskile. Eriti paanika.

      Aga siiski. Ütleme, et orkaan tõesti tuleb. Kunagi ligi sada aastat tagasi oli midagi sellist juhtunud, sellest kirjutati täiesti usaldusväärseis ajalooraamatuis. Veetase tõuseb, elektrisüsteem tõrgub, majad kaotavad katuseid, inimesi upub ja hukkub muul moel. Kuidas nad käituvad? Kõigepealt ründavad nad meid loomulikult valitsuse tasandil, pakkudes oma petlikku humanitaarabi.

      See ei ole ühe Carlos Fiberola rida. Carlos Fiberola rida võiks olla see, mida nad üritavad teha kohapeal. Ja nad üritavad tingimata. Nad on nagu usufanaatikud, kes otsekui lõhna peale kohale ilmuvad, et vaimse tasakaalu kaotanud surijalt välja pressida: ütle, et usud Jumalat, ütle, saad taeva! Siin on sõnad vaid natukene teised: ütle, et Ameerika ei olegi vaenlane, vaid hoopis sõber, ütle, saad vihmamantli ja kõhutäie süüa! Ning hädaline võib-olla ütlebki, sest tema valvsus on nõrgenenud.

      Jah, see oli kahtlemata Carlos Fiberola rida. Oli tarvis sellised kavad eos lämmatada ja korraga teadis Carlos täpselt, kust tema töö algab: tollest Elenast. Ei olnud tarvis väga palju läbinägelikkust mõistmaks, et kui midagi toimuma hakkab, siis toimub see