Torm. Lauri Vahtre

kolm korda kallim… Prantsusmaalt: muhameedlased saavutasid õiguse alustada Rahvuskogu istungit palvusega. Neid on seal tubli kolmandik…

      „Adam!” kuulis ta äkki Kati hüüatust. See tähendas, et ta pidi püsti tõusma ja elutuppa Kati juurde minema.

      „Mis me täna õhtul teeme?” küsis Kati, käega telefoni kattes.

      „Sa küsid minult, mida me täna õhtul teeme?” küsis Adam suuril silmil vastu. Ta oli juba ammu loobunud midagi planeerimast. Tal ei olnud lihtsalt volitusi.

      „Teeme siis midagi või?” küsis Kati.

      Adam kehitas õlgu.

      „Mul küll midagi plaanis ei ole. Enda kohta tead ise paremini.”

      Ütles ja hakkas kabinetti tagasi minema, kui kuulis Katit telefoni ütlemas:

      „Eks me siis tule, kui sa nii arvad.”

      Adam peatus ja pöördus ümber.

      „Feng-shui, ikebana või transtsendentaalne meditatsioon?” küsis ta resigneerunult, ehkki mitte ilma irooniata.

      Kuid Kati ei kuulnud teda. Tal kulus veel veerand tundi kuuekümnel erineval moel kinnitamaks, et nad siis tulevad, eks ole, kui ta nii arvab, see tähendab, et kui ta ikka tõesti nii arvab. Adam ei suutnud seda kuulata ja lahkus. Loodetavasti öeldakse talle ka, kuhu ja kunas ta täna õhtul läheb, vastavalt sellele, mida keegi kuskil arvas.

      Öeldigi. Selgus, et nad võiksid osa võtta väikesest harivast loengust ja sellele järgnevast arutelust kultuurikeskuse kohvikus, teemaks aiandus. Lähemalt öeldes aia kujundamine ja erinevate taimeliikide ning nendega seotud tööde mõju inimese energeetilisele bilansile ja kaitsevõimele. Adamil ja Katil aeda küll ei olnud, kuid oli mitmesuguseid toataimi, pooltoataimi ja muud maltsa (Adami termin muidugi), mis kasvas aknapleki külge kinnitatud lillekastides. Nojah, ja siis veel Kati vanemate aed Põltsamaal.

      Mis tähendas, et harivaks loenguks ja sellele järgnevaks aruteluks oli põhjust küllaga. Loeng ei olnudki nii igav, kui Adam oli kartnud. Kui arutelu ametlik osa läbi sai, tuli järellobisemine. Adam oli pugenud üksildasse nurgalauda kohvitassi taha, kuid see teda ei päästnud. Tema juurde astus keegi noorepoolne meesterahvas ja palus luba istuda. Esialgu pidas Adam teda lihtsalt saatusekaaslaseks ja esialgu võõras nii ka käitus. Ta poetas paar teravmeelset märkust taimede mõju kohta inimese vaimsele tasakaalule, meenutas Puškinit ja tema kolme mändi ning nimetas kadakavihaga vihtlemist nõelraviks haavlipüssi meetodil. Adam omalt poolt oskas lisada, et kui puidust patju toota, siis kõige pehmem on pärn, aga kui hammasrattaid, siis peaks kõige etemini sobima jalakas.

      „Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda,” teatas võõras ootamatult, matkides kadunud presidenti. „Mul oli teile tegelikult üks jutt.”

      Adam vaatas talle üllatunult ja ühtlasi küsivalt otsa.

      „Minu nimi on Toomas Veskimägi ja ma töötan välisministeeriumis,” ütles võõras küsimust mõistes. „Ma tunnen teid, härra Saks. Nii-öelda kaudselt. Me arutasime teie asja ja otsustasime teile teha ühe huvitava ettepaneku.”

      Adam ei saanud midagi aru.

      „Teie? Kes teie?”

      Veskimägi jättis vastamata, ent avas Adamile saladuse teise ja olulisema poole. Adam Saksale tehakse ettepanek sõita paariks nädalaks kõige tavalisema turistina Kuubale. Sõltuvalt asjaoludest võib-olla ka veidi kauemaks. Sõita Kuubale, katsuda varbaga vett, kuulata salsaviise, nautida päikesepaistet, kohtuda… mm… inimestega ja uurida olukorda.

      Adam kuulas Veskimäe juttu süveneva hämmastusega, kuid ei seganud vahele. Kuulates silmitses ta Katit, kes istus paar lauda eemal ja lobises mingi täiesti pandava – ups! – naisterahvaga. Võib-olla kooliõega. Kuid ka Kati ise… Ta ei olnud sugugi tusane, ta naeris, ta kuulas oma vestluskaaslast, ta isegi noogutas nõustuvalt teise jutu peale. Ta nägi täitsa hea välja. „Kui mingid marslased praegu uksest sisse astuksid, siis nad võiksid arvata, et see siin on üks kena, rõõmsameelne ja tore inimene,” mõtles Adam kibedalt.

      Kuhu see inimene küll jäänud on? On ta kadunud? Või pole teda olnudki? Oli vaid pettekujutelm, suguhormoonidest põhjustatud silmamoondus? Huvitav, eks ole – pilves olla ja roosamummulisi elevante näha on keelatud, aga lollakalt armunud olla ning varblast tillukeseks ingliks pidada – seda ei keela keegi?

      „Ühesõnaga, me tahaksime teie seisukohta võrdlemisi ruttu,” kuulis ta äkitselt Veskimäe asjalikku häält. „Tehnilised küsimused lahendatakse teie eest ära, töökohal probleeme ei tule, jääb vaid teie enda otsus.”

      Adam tundis ennast nagu spikerdamisega vahele jäänud koolipoiss. Kooliajast verre jäänud refleks meenutas, et sellises olukorras tuleb käituda kiiresti, enesekindlalt ja rahulikult.

      „Jah, muidugi,” noogutas ta. „Muidugi ma…”

      Ta heitis pilgu Katile. Kurat, kas ta sellest siis kunagi lahti ei saa?! Ta ju tundis teda, ja ometi…

      „Muidugi ma võtan teie ettepaneku vastu,” kuulis ta ennast Veskimäele vastavat.

      Pagan, mis ma tegin?

      Alles nüüd pääses ta aju kännu tagant lahti.

      „Juhul, kui te mulle selgitate, miks just mina,” lisas ta küsimuse, millest pidanuks alustama.

      „Tõepoolest, ma juba imestasin, miks te seda ei küsi,” muigas Veskimägi. Adamile tundus, et kergendatult. „Sellele küsimusele vastan ma heameelega, sest esiteks pole siin mingit saladust, teiseks avab see teie missiooni – ma ei karda seda sõna kasutada – sisu kõige paremini.”

      Veskimägi mõtles hetke, kust alustada.

      „Vaadake, teie olite ju nõukogude okupatsiooniaja lõpul tegev mitmesugustes ringkondades,” jätkas ta siis. „Mitmesugused üliõpilaste sõpruskonnad, eks ole. Luuleõhtud, omaalgatuslikud konverentsid, mõned almanahhid ja nii edasi. Isegi üks niinimetatud laulupidu.”

      „Kaks,” parandas Adam. „Teine oli suvel, ehitusmalevas.”

      „Jaa, loomulikult,” nõustus Veskimägi kähku, põgusalt punastades. „Neil üritustel oli üks ühine omadus – nad ei olnud otseselt seadusevastased. Isegi tolleaegsel võimul oli probleeme nende kriminaliseerimisega. On mul õigus?”

      „Jah, nii võib öelda küll, aga mis siis? Arvate, et kõigest sellest tuleks kuubalastele rääkida?”

      „Tabasite naelapea pihta. Leidsime, et peaksite oma kogemusi jagama.”

      Adami pilk väljendas kõige sügavamat ja siiramat imestust. Siis hakkas ta naerma.

      „Nii? Te arvate, et ma lähen Kuubale, jutustan, kuidas me üliõpilaste ehitusrühmaga NATO sõjaväebaasi mängisime, Brežnevit järele ahvisime ja „Belomorkanali” tõmbasime, ja kommunistide diktatuur kukub kokku mis koliseb?”

      Veskimägi naeris vastutulelikult kaasa.

      „Umbes nõnda me tõepoolest arvame,” ütles ta, kui oli naermise ära naernud. „Loomulikult pole asi „Belomorkanalis”, vaid legaalses organiseerumises. Erinevad võtted, kuidas oma tegevust millekski süütuks maskeerida. Tähelepanekud, millal miski ohtlikuks muutus. Mis punktist alates inimesi enam usaldada ei võinud. Mis võimustruktuure eriti ärritas, mis mitte. Kõik selline. Ühesõnaga, vana teeneka opositsionääri mälestused, ette kantud heietavas vormis. Kui soovite, siis žanris nimega „vanaisa pajatusi ja piibujutte”.”

      Ennäe, kivinäo soontes voolab ka tilgake inimverd, registreeris Adami aju Veskimäe kerge libastumise. Selline stiil professionaalile nagu ei sobi. Või on tänapäeval nii kombeks?

      Tegelikult kama.

      „Olgu, ütleme, et ma võiks kedagi mõnevõrra lõbustada,” möönis Adam. „Aga ma ei olnud mingi juhtkuju ega arvamusliider, minust oli palju kõvemaid. Poliitikut ega ideoloogi must ei saanud, olen täiesti tavaline riigiametnik – miks peaks just mina minema kuubalasi õnnistama nende pajatuste ja piibujuttudega, nagu te ütlete?”

      „Selles