Torm. Lauri Vahtre

ning õnnelik päris-Kuuba asus kuskil mujal?

      Tobedus muidugi.

      Pool tundi hiljem oli Markil juba kiire. Kelner, kellel vee ja sigarite toomine isegi Kuuba kohta tavatult palju aega võttis, oli tagasi tulles märkinud:

      „Nautige, härra. Teie riik võib meid ähvardada küll blokaadi, küll sõja, küll orkaaniga, aga meie elame rahus ja rajame sotsialismi. Meie ennast teie orkaanijuttudest segada ei lase.”

      Sõnum oli selge. Uudis, et orkaan tabab Kuubat, oli maailmas juba laiali. Järelikult võis seda ka siin ettevaatlikult levitama hakata, kartmata, et levitajas otsekohe CIA agent ära tuntakse. Ülemaailmne uudis võib sisse imbuda ka süütumal moel. Teenekal välisraadiote kuulajal ja „laimava informatsiooni” levitajal Fernandol oli nüüd palju tööd.

      Mark sundis ennast veel hetkeks istuma, proovis mineraalvett – see oli mõlemal juhul vastikult soolane –, pistis sigarid rinnataskusse ja, olles lauale jätnud sobiva rahatähe, lahkus.

      Peagi pidi selguma, kui töökorras on need infokanalid, mida ta aastaid kannatlikult ehitanud oli.

      Lasnamäel oli sellal juba õhtupoolik, konkurentsitult kõige vastikum aeg päevast, kui tegemist on hilissügisega. Kati istus diivanil ja põrnitses igavavõitu Saksa teleseriaali, kus parasjagu kembeldi mingi hobusekasvatuse üle. Tugitool vedeles otse energiakanalil, Katil polnud mingit meeleolu teda sealt ära liigutada. Kõik oli nagunii valesti.

      Sest see oli ometi süsimust vastutustundetus – niimoodi ära sõita! Miks tema, Kati, ei saa reisida? Kas ta pole seda ära teeninud?

      Kusjuures see polnud veel kõik. Natukese aja eest oli helistanud Ken-Jaan ja kohe tema järel ka Pirgit. Mõlemad rääkisid üht ja sama: Kuubale, sellelesamale Kuubale, kus parasjagu viibib nende illikuku kullakallis isake, on peale vajumas hirmus torm. Nii nagu neid sealkandis ikka juhtub.

      Kas see polnud kahekordne egoism ja isekus – sõita sinna, kus puhkeb torm? Surma otsima? Mis siis Katist ja lastest peab saama? Lastest, keda sa oma jutu järgi nii väga tahtsid ja kasvatada lubasid?

      Kati oleks Adamile hea meelega kõrvakiilu andnud.

      Kahjuks ta ei saanud. Adam oli Kuubal. Aga niipea kui ta tuleb…

      Kati klõpsas televiisori kinni, viskas puldi nördinult diivanile ja tõusis, et endale tassitäis teed keeta. Samas mõtles ta ümber, istus tagasi ja võttis telefonitoru.

      „Halloo? Tere, Lili, mina siin. Kujutad sa ette, mis ma praegu kuulsin…”

      Poole tunni pärast helises uksekell ja sisse astus vihmamärg Veskimägi.

      „Proua Saks?”

      Kati noogutas.

      „Minu nimi on Veskimägi, ma olen… kaudselt… teie abikaasa kolleeg.”

      „Ma mäletan teid,” ütles Kati. Miks ei pidanuks ta mäletama oma sõbranna elukaaslast. Ta kasutas ära võimaluse meest lähemalt silmitseda. Tookord ei olnud see võimalik.

      Tundus olevat normaalne mees, juhul kui sellised üldse eksisteerivad. Kuid ega sisemusse ei näe. Küllap Lili teab paremini.

      Korraga lendas Kati südamest läbi ergastav eelaimus nagu tinakuul. Kas ta ikka oli Lili elukaaslane? Või olid nad hoopis töökaaslased?

      „Ma mäletan teid,” kordas Kati. „Te ajasite Adamiga juttu. Ja samal õhtul teatas ta mulle, et sõidab Kuubasse. Huvitav kokkusattumus, eks ole.”

      „Te olete arukas naine,” kostis Veskimägi ja võttis pakutud istet. „Jah, ma korraldasin tema ärasõidu, milleks salata.”

      „Siis palun öelge sedagi, millal te korraldate tema tagasisõidu,” lausus Kati. „Kes iganes te ka poleks.”

      Veskimägi naeratas.

      „Selliseid asju ei saa ma avaldada,” ütles ta.

      „Te jätate ta sinna surema?!”

      „Ma ei ole seda öelnud. Vastupidi. Tulin selleks, et teid rahustada. Teie abikaasa järele valvatakse. Pole tarvis tülitada välisministeeriumi, pole tarvis suhelda ajakirjandusega. Eriti just viimast. Kollasele pressile pole ihaldusväärsemat asja kui „eestlane sündmuste keerises”. Mida halvemini tal seal läheb, seda toredam. Ajakirjanduse jaoks. Kui ükskõik milline väljaanne peaks teada saama, et Havannas, millele läheneb täiesti arvestatav orkaan, viibib eestlane, siis ronivad nad oma kaamerate ja diktofonidega teie magamistuppa ja vannituppa välja. Te ei saa sekundikski rahu, samuti mitte teie poeg ja tütar. Kõik teie probleemid ja probleemikesed kistakse avalikkuse ette, lisaks määratu kogus väljamõeldisi ja laimu. Mõelge sellele.”

      Kati tegi, nagu soovitatud. Ta mõtles sellele. Veskimäe jutus oli oma iva, midagi ei olnud parata.

      „Mida see tähendab – valvatakse?” küsis ta siis. „Ega teda ometi kinni pole võetud?”

      „Rahunege ometi, proua Kati,” muigas Veskimägi. „Muidugi ei ole teda kinni võetud. Ta viibib täiesti ohutus sfääris, ja ainus, mis ta teeb, on see, et ta puhkab Eesti kliimast ja pimedusest ning õpib tundma kuubalaste elu-olu.”

      „Spioneerib? Seda ma arvasingi… Arvasin ju õigesti? Nüüd te muidugi ütlete, et te ei saa mulle rohkem avaldada.”

      „Täpselt nõnda. Tabasite jälle märki. Niipaljukest võin siiski öelda, et teie abikaasa tegevus mahub isegi Kuuba karmide seaduste raamesse, nii et muretsemiseks pole mingit põhjust.”

      Kati vaikis hetke.

      „See ei ole kõige arukam viis, kuidas inimest rahustada – talle pidevalt korrutada, et ärge muretsege ja rahunege maha,” märkis ta pahaselt. „Teil on vist olmepsühholoogia kursus vahele jäänud.”

      „Taimne energeetika samuti,” lisas Veskimägi abivalmilt. „Mis teha, keegi pole täiuslik.”

      Kati kehitas õlgu. Ta oli sellest vestlusest tüdinud. Miks ta õieti nii kangesti erutus? Kelle pärast? Mille pärast?

      „Mulle tundub, et minu vannitoa privaatsus pole peamine, mis teile muret teeb. Vaid teie endi meestemängud. Poliitika või mis tahes. Nii et selgitage seda asja ise, kellele vaja, kaasa arvatud Ken-Jaan ja Pirgit. Mina neile mingit teie ettekirjutatud nooti ette laulma ei hakka.”

      „Selge see. Me tegeleme kõigega ise, ja ülimalt delikaatselt. Üldse… oleks kõige parem, kui te kogu loo unustaksite,” nõustus Veskimägi ja tõusis.

      Unustage kogu lugu.

      Või unustage oma mees? Veider, aga see ei kõlanudki pahasti. Vastupidi, see kõlas kuidagi põnevalt. Võib-olla oli ta pool elu ringi käinud, malmist triikraud taskus, taipamata, et selle võib kummutinurgale asetada ja ise minema lipata, palged rõõmust punased, paljad varbad vaevu muru puudutamas?

      See triikraud tuleb üle vaadata. Kui on ikka vana ja roostes, siis mis tast tassida.

      Kati noogutas.

      „Tänan. Püüan teie nõuannet järgida.”

      Olles ukse ootamatu külalise järel sulgenud, jäi Kati keset oma tühja korterit seisma.

      Huvitav, kas see Veskimägi on vaba? Või on tal Liliga siiski midagi enamat… Teisest küljest – kui ongi, mis siis? „Ühesõnaga, ma ei ole suutnud enamat, kui kolme inimest veidi mõtlema panna. Äärmisel juhul nelja,” lõpetas Adam tujutult oma lühida ülevaate paari päeva jooksul tehtust.

      „Ja ühte kõrvuni ära armuda,” lisas Mati.

      „Sina, Pekka, ole vait,” nähvas Adam. „Muidu on hotellis homme põdrapraad.”

      Nad jalutasid mööda vanalinna – kolm turisti, Adam, Mati ja Mark. Ehk siis Eesti, Soome ja Ameerika turist. Päev oli pärastlõunasse kaldunud.

      „Paari päevaga kolm-neli, see pole ju üldse paha, Adam,” arvas Mark sugugi mitte tujutult. „Mina ei suutnud esimesel korral terve nädalaga enamat kui kaks tõelist, avameelset kontakti, teisel korral natuke rohkem. Ning ma usun, et asi pole ainult selles, et mina olen kurjakuulutav jänki,