Torm. Lauri Vahtre

kohe ära tundnud, aga ei teadnud, et too esineb soomlasena. See mees pidi olema tema rajaleidja. Kui ta järele mõtles, oli see nutikalt tehtud. Kaks üksikturisti tillukesest Eestist – see võiks küsimusi tekitada. Soomlasi aga vooris siin peaaegu sama tihedalt kui Aleksanterinkatul. Mati oligi Soome kodanik ja elas tõesti Tamperes. Nii et kõik oli usutav.

      „Nüüd lähme linna peale,” teatas Mati ilma pikema selgituseta. „Carramba!”

      „Carramba,” nõustus Adam viisakalt, kuid ilma erilise innuta. Koos Matiga oli asi kuidagi usutavam, aga ta ei mõistnud sellegipoolest, miks ta on Havannas. Sellest hetkest peale oli kiire, kiire, kiire. Karusell võttis kähku tuurid üles ja siis oli vaevalt aega meelde jätta, kes õieti on see isik, kellega kohtutakse järgmiseks. Lagunev, vaesusest läbi imbunud linn, kus inimesed naeravad ja laulavad. Talupojad, kes elavad hööveldamata lauajuppidest uberikes ja kiidavad sotsialismi. Vaimuinimesed, kes leegitseval pilgul räägivad kapitalismi pahedest.

      „Jaa, meil on siin küll probleeme, kuid nii elada, nagu elavad inimesed kapitalimaailmas, kus kõige mõõduks on raha, me ei soovi,” kinnitas noor luuletaja, kes ei meenutanud üldsegi fanaatikut.

      See oli ühes kultuurimajas, kus näis aeg-ajalt koos käivat mingi luulesõprade ring.

      „Te näete ju ise,” sekundeeris talle teine algaja kirjanik, „mida inimesed ihkavad. Rahu, sotsialismi ja moodsaid jalanõusid, kui piltlikult väljenduda. Aga see viimane soov ei täida kõiki meie mõtteid. Kuid mis saaks siis, kui poed äkki kaupa täis oleks? Raha kõige ostmiseks pole ju kunagi küllalt. See tähendab, et asjade omandamine muutuks elu sisuks, kinnisideeks, mille nimel elatakse, prostitueeritakse, ollakse nõus igasuguse alandusega. Mitte keegi ei mõtleks enam rahule ega sotsiaalsele õiglusele. Praegu on meie ainelised võimalused piiratud, aga see-eest valitseb võrdsus.”

      Adamile tulid meelde need hambaharjad ja muu krempel, mis talle vannitoas leket kõrvaldades pähe olid kukkunud. Nüüd tundus talle uskumatu, et neil kahel – hea küll, koos Ken-Jaani ja Pirgitiga neljal – oli oma kolmkümmend hambaharja, ostetud kes teab kuna ja miks, ning viis-kuus pastatuubi, millest igaühe oleks võinud Havannas suvalisel tänavanurgal maha müüa. Nagu ka paari aukudega sokke või irvakil tallaga tossupaari või katkise lukuga jopi, mis kõik kodus prügikasti läksid.

      „Ei vaidle vastu,” kehitas Adam õlgu. „Selles mõttes, et kaubaküllus kedagi lõppkokkuvõttes õnnelikuks ei tee. Aga kas vabadus ei ole midagi väärt? Vabadus reisida? Internetist ise informatsiooni otsida?”

      Mati tõlkis. Noormees kortsutas kulmu.

      „Reisimine on petlik. Kapitalimaailm näitab oma klantsivat pealispinda, võlub ja petab, ning spetsiaalse ettevalmistuseta inimene võib Lääne ühiskonna elust väga vale mulje saada.”

      „Ka internetiühendus ei ole tingimata vajalik, pealegi peitub selles analoogilisi ohte,” märkis esimene noorluuletaja. „Petlik, lapsik reklaam, eesmärgiga rahvusvahelisele kapitalile uusi orje värvata. Kuid mis võiks olla, on Kuuba oma infopank või infopangad – entsüklopeediad, sõnaraamatud ja tõene informatsioon maailmasündmustest, mille riiklikud agentuurid on kapitalistlikust propagandast puhastanud – et ühendada see kõik ühtsesse võrku, ütleme Cubanet’i.”

      „Mida muuseas praegu luuaksegi,” tähendas tema kaaslane.

      Tõlke ära kuulanud, vahetas Adam Matiga tahtmatult pilgu ja küsis endalt taas, miks ta siin on. Need inimesed siin olid need, kes nad olid. Nad nähtavasti oskasid mitte tahta, vähemalt mitte paljut – kas ei pidanuks Adam hoopis neilt õppima?

      Kui Adam ja Mati minema hakkasid, tuli esimene noorluuletaja neid uksele saatma.

      „Teate, ma muud ei tahakski, aga ma tahaksin Egiptuse püramiide näha,” ütles ta Adamile ootamatult. Ta ütles seda nii selgelt ja südamest, et Adam mõistis ka ilma tõlketa.

      Nad viipasid luuletajatele ja jätsid jumalaga.

      „Säh sulle,” lausus Mati, kui nad minema kõmpisid. „Seltsimees Achilleus paljastas kanna.”

      „Täna igatseb püramiide, homme reedab kodumaa,” pomises Adam segaste tunnetega. Mõnes mõttes oli ta pettunud, mõnes mõttes noormehe ülestunnistus lohutas teda.

      „Kurat neid üldse teab,” jätkas ta mõtlikult. „Miks nad peaksid meid usaldama? Kui palju sa ise oleksid Vene ajal mõnele võõrale südant puistanud?”

      „Ma ei tea. Ma olin seitsmene, kui Vene aeg läbi sai.” Matil oli küll rida kontakte, kuid kokkuvõttes oli nende tegevus esimesel päeval võrdlemisi sihitu. Asi muutus otsustavalt, kui nad hilisõhtul – taas justkui juhuslikult – mingisse salsabaari sattusid.

      „Me oleme kaks rikast ja tiirast Skandinaavia turisti, ära sa seda unusta, me peame rummi kulistama ja kuubalannadega miilustama,” teatas Mati. „Seepärast näeb meie programm ette baarikülastust.”

      Kuubalanna nimi oli Elena ja ta oli tõesti ilus. Ta oli umbes kolmekümnene, mustade juuste ja suurte tumedate silmadega, tema lumivalged hambad särasid nii pimestavalt, et Adam tundis külmavärinaid. Ta kandis natuke kergemeelset, ehkki mitte lausa siivutut sügavsinist kleiti, üsna lihtsat seejuures, mis lubas imetleda tema võrratut figuuri ja miljoni-dollari-jalgu.

      Nagu igal lihtsurelikust kuubalasel, oli temalgi seadusega keelatud välismaalastega suhtlemine. See oli lubatud vaid teenindajatel, nagu kelnerid või taksojuhid, ja paraku ka prostituudid, täpsemalt öeldes need prostituudid, kellel oli sellekohane paber.

      Siiski ei olnud Elena mitte litsentseeritud lõbutüdruk, vaid hispaania keele ja kirjanduse õppejõud Unidose ülikoolis ning ta ei viibinud baaris üldsegi juhuslikult, vaid täiesti juhuslikult. Et kohtuda kellegi Adamiga. Etendades selle juures – tõsi küll, väga usutavalt – paremat sorti linnukest, nii et Adamil ja Matil tuli üksjagu vaeva näha, et teda enda juures ja oma lauas hoida. Mitte et Elena oleks oma rolli liiga sisse elanud ja ise minema kippunud, vaid jokkis jänkide pärast, kes mõnes mõttes õigustatult leidsid, et selline kullakamakas kahe loiu skandinaavlase valduses on ressursi raiskamine. Kuid nende katsed olukorda optimeerida ei olnud õnneks agressiivsed.

      Ühtlasi mõistsid Adam ja Mati, et usutava mulje jätmiseks tulebki tõepoolest rummi põrutada, sigarit pahvida ja aeg-ajalt salsapõrandal käia. Selgus, et Elena oskab peale hispaania keele ja kirjanduse ka suurepäraselt salsat õpetada.

      Kergemeelselt salsalt totalitaarrežiimi õõnestamisele hüpata ei valmistanud Elenale mingit raskust. Sellal kui Adam alles hingeldades higi pühkis ja mineraalvett ahmis, jõudis Elena teda juba küsimustega üle puistata. Tema inglise keel oli suurepärane.

      „Nii et teie olete siis selle rahva hulgast, kes vabanes diktatuurist lauldes? Rahva hulgast, keda on vaid miljon? Kuidas te seda ometi tegite? Kas meie peaksime ennast vabaks tantsima?” siristas ta nagu süüdimatu linnuke. Kõrvaltvaataja, kes vestlust otse ei kuulnud – orkester tegi selle võimatuks –, pidi arvama, et tegemist on maailma kõige mõttetuma lobaga.

      Adam vaatas Elenale silmi ja tundis kerget pööritust, nagu valmistuks suuskadel järsust mäest alla sööstma. Et Elena oli kaunitar, seda nagunii. Kuid ta pilk oli midagi enamat kui lihtsalt kaunitari pilk, selles säras siiras huvi. Tundus, nagu oleks Elena Adamile silma pilgutanud. Ta mängis oma osa neetult hästi.

      Mänguga kaasaminekuks manas Adam näole, niipalju kui ta oskas, vintis turisti lollaka ilme ja üritas vastata.

      „Jah, ma olen Eestist. Ma arvan, et meie kogemuste hulgas on üht-teist, mis teile võiks kasuks tulla. Mitte et meid järele aimata, aga… Sest on ka erinevusi. Näiteks ei olnud meil õigupoolest tegemist diktatuuriga nagu teil, vaid okupatsiooniga. See teeb olulise vahe.”

      Kas tõesti on olemas selliseid jalgu? Päriselt?

      „Rahvustunne, patriotism, mis minu rahvast ühendas ja mida kommunistid alla püüdsid suruda, on siin, vastupidi, kommunistide peamine relv. Meil oli võimalik häda algpõhjust näha väljaspool oma maad ja rahvast – enam-vähem õigustatult –, teil aga paraku… Paraku on see režiim kehtestunud Kuubas ise, ilma võõra riigi sekkumiseta. Järelikult on sellele vastuhakkamine raskem.”

      „See