Torm. Lauri Vahtre

kinni ja tema silmad olid ebaloomulikult pärani.

      „Elena, kuula,” alustas ta uuesti. „Havannale vajub peale kohutav orkaan, mis pühib kõik maa pealt. Saad aru – orkaan!”

      „Ta räägib õigust,” märkis Pekka eesistmelt. „Ma ei tea, mida ta sulle tol õhtul kokku laterdas, aga täna räägib ta õigust. Soomlase ausõna.”

      Pekka lõõp mõjus rahustavalt.

      „Orkaan?” küsis Elena nõutult. „Ma tean, meil kästi täna õhtust kuni tormi möödumiseni kõigil kodus olla. Mis siis?”

      „Elena, see ei ole torm,” vannutas teda Adam. „On juhtumas midagi koledat, seda ei saa enam ära hoida, selle vastu on hilja korralikult valmistudagi ja muidugi ei kavatse Kuuba valitsus sellest rahvale iitsatada.”

      „Ütle ometi sina, kes sa olidki, naaber ja onupoeg, mida see kõik tähendab? Sa oled ju ometi kuubalane – kas sa saad aru, mida nad räägivad?”

      Need küsimused olid mõeldud Fernandole.

      „Kurat seda teab, preili Elena,” vastas Fernando mornilt. „Ütlevad, et tuleb, et tuleb tõesti midagi vägevat. Et veel hullem kui too, mis ta nüüd oligi…”

      „Katrina?”

      „Jah, ainult et veel palju hullem kui too.”

      Hetkeks võttis maad vaikus. Elena püüdis oma segipaisatud mõtteid korrastada.

      „Ja miks siis inimesi ei hoiatata?” küsis ta pooleldi tahtmatult, viimase umbusu inertsist.

      „Kuidas sa võid seda küsida, Elena?” kergitas Pekka kulmu. Nüüd oli ta korraga täiesti tõsine. „Selleks on vähemalt kümme mõjuvat põhjust. Esiteks ei julge keegi Castrole sellest üldse ettegi kanda, sest kõik kardavad eksida. Ehk läheb mööda? Ehk on väljamõeldis? Mida iganes. Fakt on see, et kui suurt õnnetust siiski ei toimu, vaid toimub kõigest keskmine, siis sellise sõnumi tooja pannakse otsejoones seina äärde – kui Ameerika spioon, kes üritas paanikat külvata ja valmistas ette invasiooni. Kui aga keegi Castrole ette ei kanna, siis ei käivitu ka käsuahel. Ja siis on veel teine, kolmas, neljas ja nõnda edasi põhjus, mis kõik on sama mõjuvad. Näiteks see, et tegelikult on juba hilja. Kujuta ette, kui valitsus püüaks praegu hakata Havannat evakueerima? Mis sellest tuleks? Kohutav segadus, mis areneks kõigepealt röövimiseks ja siis tapmiseks, muud midagi. Ei, pane tähele, nad varjavad katastroofi ulatust ka veel pärast seda, kui see Kuuba ookeani põhja on vajutanud.”

      „Kes te ikkagi olete?” taipas Elena korraga küsida.

      „Ameerika spioonid muidugi,” vastas Pekka ja haigutas ootamatult. „Mida sina siis arvasid?”

      Elena ei osanud öelda, mida ta arvas. Ta vaatas Adamile silma ja märkas seal teatavat segadust.

      „Jah ja ei, Elena,” ütles mees vabandava alatooniga. „Mina olen tõesti täiesti tavaline ametnik ühes kauges pisiriigis. Pole ma mingi spioon. Teiste kohta ei julge ma midagi öelda.”

      „Ei taha katteta lubadusi jagada, eks ole,” lisas Pekka tuttavlikul toonil. „Õige, Adam, ära seda kunagi tee. Mis pealtpoolt on õun, võib seestpoolt olla…”

      „Vabandust,” katkestas Elena teda kärsitult. „Kas ma sain õigesti aru, et meil on kohutavalt kiire?”

      „Oled sa siis otsustanud?” päris Adam.

      „Aga mis mul üle jääb?” turtsatas Elena. „Kedagi ma pean ju uskuma. Ainult üks asi: ilma tütreta ei liigu ma Havannast mitte sammugi.”

      „Selge pilt,” noogutas Pekka ja viipas Fernandole. Vestlus oli nad viinud täpselt sellesse punkti, mida oli prognoositud. Mis tähendas, et maailmas oli säilinud teatav annus mõistuspära. Seda oli lohutav teada. Ainult et kauaks?

      Auto võttis kummide vilinal paigalt. Poole tunni pärast oli neid juba viis – Fernando, Pekka, Adam, Elena ja väike kaheksa-aastane Manuela. Elena koju ja seejärel Manuela kooli juurde sõites oli Adam Elenale seletanud nii palju, kui ta oskas ja teadis. Tulemas on viienda kategooria torm, mis tähendab seda, et Havannat ründab kaugelt vägevam jõud kui New Orleansi. Tõsi, Havanna ei asu sellises augus nagu New Orleans, mistõttu uputuseoht on väiksem – jah, uputust on küll oodata, aga veetase ei tohiks tõusta nii kõrgele kui seal –, kuid sedavõrd suurem on tuule enda purustav toime. Võis oletada, et suur hulk hooneid pühitakse lihtsalt minema või litsutakse vastu maad laiaks. Uuematele saab saatuslikuks vilets ehituskvaliteet ja kõrvale toimetatud tsement, vanematele vanus.

      Kuid see on alles algus. Tõeline põrgu läheb lahti siis, kui orkaan on edasi tuisanud. Tuhanded inimesed vajavad arstiabi ja puhast vett, peagi ka süüa, puhkeb vägivald. Inimesed hulluvad. Sellises olukorras on esmatähtis, kas valitsus suudab säilitada sideme erinevate asutuste vahel, et säiliks mingi üldjuhtimine, lihtsustatult öeldes – et säiliks mingi kord ja korraldav jõud. Igasugune kord, isegi Castro oma, on parem kui korra täielik puudumine.

      Adam oli muutunud. Temast oli kadunud kogu see väsimus ja tülpimus, mis oli mõjunud üleolevalt ja Marki häirinud. Hallipilgulise ametnikuhinge asemel selgitas Elenale lähituleviku ohte elav ja teotahteline mees, kelle mõtted olid kiired ja sõnad täpsed. Ehkki veidi ametlikud, mis oli aastatepikkuse memodevorpimise tagajärg.

      Uskumatu, mõtles Elena, kui nad Castro võimuni olid jõudnud – kas minu saatuseks on surra kangelassurma, ütleme, labidas käes, kaitstes ei rohkemat ega vähemat kui Fideli diktatuuri? Sellesama Fideli, kes mõrvas mu kaks onupoega, võttis mult mehe ja lasi pikalt vanglas mädaneda mu kõige paremal õpetajal?

      „Ei,” märkis Pekka, nagu oleks ta Elena mõtteid lugenud, „muidugi ei tähenda see, et me hakkaks Fideli eest surema. Meie analüüsid ütlevad, et valitsus kaotab kontrolli nii või teisiti. Ning selles olukorras kehtib lihtne laevahukureegel: päästku end, kes suudab. Kui jääme Havannasse, siis esiteks on meil suurem šanss jääda mõne kokkuvariseva seina alla, teiseks võime jalgu jääda neile, kes hakkavad ennast päästma meie arvel.”

      „Mis mõttes?”

      „Kolmandaks on värske maaõhk meie kopsudele kosutav,” lõpetas Pekka taas lõõbiseguselt, jättes Elena küsimusele vastamata.

      Seejärel olid nad kooli juurde jõudnud. Elena naasis minuti pärast tütrega, kes oli koolipäevast pääsemise üle rõõmsalt elevil.

      „Emme, kuhu me sõidame?” päris Manuela, kui ta oli tagaistmele Adami ja Elena vahele pugenud ning nad sõitu jätkasid. „Kas me läheme vanatädi Ana juurde?”

      „Ei tea,” vastas Elena tuhmilt, käega tütre sassis juuksepahmakat siludes. „Mina ei tea enam midagi.”

      „Üks väike seiklus, südameke,” ütles Pekka oma parimas hispaania keeles ja naeratas. „Kõigest üks väike seiklus, millest sa saad pärast sõbrannadele jutustada. Usu mind, nad lähevad kadedusest siniseks, kui kuulevad.”

      „Parem oleks,” pomises Elena.

      Adam vaatas tüdrukut ja teda torkas noana mõte, et kusagil kaugel on temalgi tütar ja poeg. Ta ei osanud otsustada, kas ta tahtnuks, et nad praegu temaga oleksid. Pigem mitte. Kuid ometi… Ja siis oli seal veel keegi. Üks keskealine pahur naine, kellega ta oli pool elu koos elanud ja ühes voodis maganud ja pühapäevahommikuti üheskoos keedetud muna söönud. Oli olnud isegi… kuidas nüüd öeldagi… oli olnud hetki. Küünlavalgus, kummaline silmasära, poolavatud huuled. Mingid ebatavalised sukad, kunagi, siis ühed täiesti võrgutavad rihmadega kingad… Mida, tõsi küll, kasutati vaid paar korda…

      Loom sa ikka oled, otsustas Adam, ülikooliharidusega loom.

      Ta heitis pilgu Elenale. Elena vaatas vastu. Tema pilk tegi Adami klompi kiskuva põue veidi kergemaks. See seal oli täiesti vaieldamatult inimene, pealegi veel selline, kes tema olemasolu märkas. Viimati isegi hoolis temast natukene. Ning lõpuks – see seal oli naine. Selline, keda võiks armastada.

      Miks sa seda ei tee, Adam? Mis sind segab? Kas ei julge?

      Möku.

      Nad