Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

heitis minu, tudengi üle nalja: mõtles endale mingi Direktoraadi välja ja luuletab sellest lugusid kokku, kuid nagu selgus, ei olnud see teps nii. Direktoraat oli päriselt olemas, seda kinnitasid kas või kirjad, mida Nepalino sai vastuseks oma petitsioonidele. Nagu kunagi mu onu, sehkendas ka Hanuman sääraste paberitega, jõlkus koridorides, kuulas jutuajamisi, kirjutas üles, korjas dokumente, luges, püüdis analüüsida, ajas netis Direktoraadi virtuaalse eksistentsi jälgi, isegi omandas piisava hulga taanikeelseid bürokraatiatermineid ja formuleeringuid… Ent jällegi – piisava hulga selleks, et jätta asjatundliku inimese muljet, kuid masinavärgi toimimisest aru saamiseks sellest ei piisanud. Peagi jõudis ta ummikusse, kaotas lootuse ja andis alla, otsustades, et kuna kohe kuidagi ei õnnestu selles riigis elamisluba saada, istutab ta end kas või tema prügimäele, punub kuskile ämblikuvõrgu ja poeb varju.

      Nomaadide pidev liikumine häiris Hanumani; tegelaskujude vahetumine laagris jättis kibestumuse ja mahavaikimise maigu; iga päevaga tugevnes hinges rõhuv tunne, et ta on oma rongist maha jäänud, sunnitud ootama, kuid hilja juba, rong on marsruudilt maha võetud ega tule enam kunagi ja peab jooksma, kuid ei tea, kuhu. See tunne paisus, pitsitas rinda. Hanumanil algas migreen. Migreen pures teda, piinas nagu hambavalu. Ta ei teadnud, mida endaga peale hakata. Läks näost tuhkhalliks, krigistas hambaid ja oigas unes. Ta püüdis ju isegi magades lahendada Direktoraadi saladust.

      Migreenide all hakkas ta kannatama juba meie tutvuse esimestel päevadel, kui elasime temaga ühes ja samas illegaalide pelgupaigas ühe ettevõtliku kurdi tiiva all, kes teadis, kuidas dokumentideta inimesed rakkesse panna ja pealegi nii, et ei peaks neile maksma. Me elasime tema hotellis, oodates valedokumente, mille abil, nagu kurd meile sisendas, pidime saama end selles maailmas jumalikult sisse seada. Või ootasime inimest, kes oleks meid varustanud selliste dokumentidega, või kui mitte dokumentidega, siis legendiga, vajalike sõnadega, mis avaksid meie ees kõik uksed… Ühesõnaga, me ootasime seal midagi võimatut, rassisime kui sõgedad kurdi heaks tööd teha! Ei pistnud oma tillukesest toauberikust ninagi välja. Aken oli meil tihedasti kinni löödud, välisvalgusest ei tunginud sisse ükski kiir. Me päevakava oli nii tihe, et polnud hetkegi aega isegi kõrvaliste mõtete jaoks. See oli ööpäevaringne valve. Me pidime tegema kõike: hakkima salateid, toppima döner-kebabe, keetma liitrite viisi kohvi, küürima põrandaid ja parandama mingeid lelusid. Peremees ei lasknud meil hingegi tõmmata, kutsusime teda tagaselja Hotelloks. See hotell asus rannikul, väikeses sadamalinnas Frederikshavnis. Päris põhjas, täitsa pärapõrgus. Hannie leidis seal ühe vaatamisväärsuse. See oli väikese kahekorruselise maja aken. Maja oli vana, ilmselt sajandivanune, kuid päris hästi säilinud nagu ka saja-aastased Taani pensionärid tõukeratastega; me juhtusime tihtilugu nägema, kuidas nad reipalt supermarketisse kihutasid, kuidas lükkasid sadamas noori laiali, trügides oma kottide ja ratastel kohvritega läbi rahvasumma. See aken oli Frederikshavni šedööver. Hanuman nimetas seda väljapaistvaks kunstiteoseks, mis andis ehedalt edasi Taani kolkanurga armetust kogu tema sügavuses, kogu selle tapvat spliini. Millal iganes me selle akna juurde ei astunud, nägime me alati üht ja sama pilti: neiu istus televiisori ees sohval, jalad kohvilauale tõstetud, ta suitsetas tugitoolis lösutades, suitsetas ja vahtis uniselt telerit, tema näol oli igavus, asendudes aegamisi tülgastusega, mis tekib liigsest suitsukiskumisest.

      Hanuman oli sellest aknast rabatud. Ta ütles: „Sa vaata, Euge, milline aken! Ja kui madalal see on! See aken on ju vöö kõrgusel. Ja ette ei ole tõmmatud ei kardinaid ega ribisid. Täiesti avatud kõigi pilkudele, see on enam kui avatud uks. Sellises korteris pole kübekestki intiimsust. Milleks seda akent üldse vaja on?”

      Hiljem võttis Hanuman selle ühteilma jutuks, selle näilise avalioleku, velkommenluse jääkuubikutega hingetaskus. Tookord, ühel meie esimestest jalutuskäikudest Frederikshavnis, vaatas ta neiut teleri ees, lirtsas läbi hammaste ja sõnas: „Vaata seda, Euge. Tunneta inimeksistentsi ängi… see tüdruk istub reede õhtul kodus ja vahib televiisorit. Üksinda! Vahib televiisorit ja suitsetab. Endal on juba süda paha nii suitsust kui ka sellest, mida ta telekast näeb. Ta hakkab sihukese elu pärast kohe oksendama. Kuid ta istub edasi ja põrnitseb ekraani! See juba on midagi!”

      Mõne päeva pärast läksime me jälle jalutama ja kõndisime taas neiu aknast mööda ning ta istus seal jälle teleka ees ja suitsetas. Televiisor heitis talle helke, ta suitsetas ja vahtis telerit. Pärast me hakkasime spetsiaalselt käima ja vaatama, kontrollima, kas tüdruk istub televiisori ees, ja ta oli alati truult kohal, nagu oleks see tema töö. Hanuman ütles kord hiljem mulle: „Kui palju võib Taanis teada saada pelgalt akendesse kiigates. Praktiliselt kõike. Võib selle maa elanike kohta kõik teada saada. Raamatuid pole vaja lugedagi. Ainult kõnni ringi ja piilu akendesse. Esiteks ei tõmba nad oma akendele kardinaid ette; teiseks on nende elu tühi, kuid täis topitud kõiksugu rämpsu, umbes sihukest nagu õlgkaabude ja allalibisenud pükstega portselanpoisid. Või need näkineiud. Neid on igal pool! Ja nende lipud! Ja nende päkapikud, trollid… Hehahoo! Mida kõike neil pole! Kolmandaks, mattudes kogu selle pahna alla, surevad nad igavusest, sest nad on täielikud idioodid, piiratud juhmardid ja seepärast saab neid võtta paljaste kätega, Euge!”

      Kuid nagu aeg näitas, ei olnud tal päris õigus, mitte päris…

      Veel ajas Hanumani hulluks Taani provintsi lõhn. Kaks korda aastas – üks kord kevadel ja teine kord sügisel – veeti Jyllandi poolsaarel kõikidele põldudele väetist, see kestis mingisugused kaks-kolm nädalat ja sel lühikesel ajavahemikul muutus elu Jyllandil väljakannatamatuks. Hannie ütles kord, et ta tunneb ennast olevat keset katkuepideemiat, mis on tapnud kõik ümbruskonna elanikud ja kedagi pole jäänud matma laipu, mis vedelevad ja mädanevad, ainult et neid pole miskipärast näha.

      Hais, mis tuli põllult, mille poole avanes meie uberiku ainus aken, oli iseäranis terav ja vänge, nähtavasti sellepärast, et segunes meie laagri jäätmelehaga. See hais pani koguni silmad vett jooksma. Hanumani ajas see püstihulluks. Ta aju kiilus kinni, ta sööstis paigalt ja tormas minema, hüppas esimese ette juhtuva bussi peale ja sõitis seni, kuni põllud otsa said, kuni nähtavale ilmus sinine lainetav raske tinahalli taevamüüri all ohkav mereriba. Siis tuli ta bussist maha ja kõndis kaldale. Ta kõndis, jalgadega kergelt liiva sisse vajudes. Otsis käigu pealt pimedate, natuke närviliste sõrmedega pakist sigareti. Lähenes veepiirile, kummardas sellele hiiglaslikule vahutavale meduusile otsekui emale, ütles talle oma „namaste”, puudutades sõrmedega vett just nagu sari allserva, ja pani suitsu põlema. Ning ta seisis seal niiviisi pikalt, täiesti üksi, keeranud meile kõigile selja, unustanud meid kõiki.

      Kui ta hiljem mõne mõtte välja ütles, võis ta omistada sellele „mereäärse” päritolu; võis öelda, et see turgatas talle pähe mere kaldal.

      Ma lugesin kokku kolm sellist mõtet; võimalik, et neid oli rohkem, kuid mulle jäi meelde ainult kolm. Esimene puudutas maailmas ülemvõimu saavutamist vasakäärmusliku maitse ja esteetika terrori absolutiseerimise kaudu. Mis asi on vasakäärmuslik maitse, mõikasin ma väga ähmaselt, et mitte öelda rohkem: ei mõiganud üldse. Esteetika terrorist ma isegi ei üritanud mõelda. Teise mõtte, mis olevat teda tabanud mere ääres, ütles ta välja järjekordsel popsuringil, vist mister Skov’ lossis: „Seda tahaks küll teada,” lausus ta suitsupahvakate vahele, „kas Jeesusel said jalad märjaks, kui ta vee peal kõndis? Euge, mida piibel selle kohta ütleb? Ega sa ei mäleta? See mõte tuli mulle pähe mere ääres, just siis, kui sina neelasid solgi ja asülandisita haisu, aga mina puhkasin rannaliival… Hahahaa!” Ning kolmas, kolmas mõte oli seotud Lollandiga: ta ütles, et sai mere ääres aru, et tahab sõita Lollandile. Õigemini oli ta sellest juba ammu rääkinud, kuid varem ujus Lolland tema monoloogides välja nagu mingi miraaž või pelk unelm, ei rohkemat. Kuid pärast üht oma põgenemist väljakannatamatu väetisehaisu eest mere äärde oli ta sellest mõttest haaratud. Ta muud ei teinudki kui rääkis Lollandist, sellest, et tuleb otsekohe sinna sõita. „Lollandile! Sellesse Skandinaavia eedenisse!” karjus ta, ületades pikkade agronoomisammudega jalgpalliväljakut. „Edasi! Lollandile!” karjus ta kui väepealik. „Kohe praegu! Sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid… Sinna, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoorid ookeani lõugade vahele. Sinna, kus on muusika ja möll. Taani Ibizale, Lollandile!”

      Kuid miks ta tahtis Lollandile sõita, seda ma paraku ei mäleta. Ma mäletan,