Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Hal kergelt. „Annab teatud vastutustunde, kas sa ei leia?”

      Naine põrnitses teda, kahtlustades, et Hal vihjab temale. „Kit ei tea selle sõna tähendust. Ja mis puutub Sinisse…”

      „Sini suhtes kaldun sinuga nõustuma,” ütles Hal. „Minu arvates ei saa ühtki naist – ega meest –, kes abielu lõhub, vastutustundlikuks pidada, kas pole?”

      Ta vaatas, kuidas naise põsed hakkasid punaseks värvuma ja tajus, kui väga ta ennast vihkab, mõeldes, kas ta suudab üldse kunagi nende suhteid taastada… juureldes samas, kas ta üldse tahakski seda proovida. Ta silme ette kerkis Jolyon ja kõrvus kõlas küsimus, millega poiss teda alati tervitas. Tere isa. Kas kõik on ikka korras? Nad mõlemad, nii Jo kui ta ise, teadsid, mida see küsimus tähendab. Üheksaselt oli Jo olnud juba piisavalt tark, et ohumärke lugeda – ja oli varmalt nõustunud kooli minema, otsekui tahtes õnnetust ära hoida –, ning Hal oli lubanud Jo’le, et kõik saab korda.

      „Kas hakkame Evensongi minema?” küsis mees püsti tõustes ja naisele naeratades. „Kas teen veidi teed? Ma usun, et Ed on näljane nagu alati?”

      Naine kõhkles, teades, et oli seekord kergelt pääsenud, ja kuigi ta oli valmis mehe pakkumisega nõustuma, ei tahtnud ta välja näidata ühtki taganemise märki.

      „Ma soovin, et sa ei kutsuks teda Ediks.” See oli juba ammune nurin. „Aga jah, võiksid asjad valmis panna küll. Ma tahaksin triikimise lõpetada.”

      Naine läks toast välja, jättes ta tundma end lööduna, põlates ennast – ja naist –, kuid kindlana selles, et hoiab oma abielu koos nii kaua, kui võimalik. Ta oli juba pooleldi lootnudki, et Maria ise teeb otsa lahti ning teatab talle, et jätab ta Wisharti pärast maha, aga ta hakkas taipama, et Liz Wishartil polnud mingit tahtmist oma abikaasat Mariale loovutada. Näis, et ka tema oli valmis vaikselt ootama ja mängu jälgima. Hal, kes oli sunnitud oma naise armukesega ka seltskondlikult lävima, oli juba aru saanud, et tegu polnud mehega, kes oleks valmis armastuse pärast ohvreid tooma. Salisbury oli väike koht ja ta pidi oma maine pärast muretsema. Maria isa jääb varsti pensionile ja arhitekti koht saab siis tema omaks. Oli selge, et tal polnud seni veel mingit tahtmist mõnd paati kõigutada. Ummik – just see sõna iseloomustas olukorda kõige paremini.

      Hal koristas laualt pühapäevased lehed ja läks Edwardit otsima, et välja uurida, mida too süüa tahab, ning lootes ka seltsi leida.

      Mutt, kes peaaegu inimtühjas messis televiisorit vaatas, leidis, et lähemal ajal peaks ta hakkama mõtlema abiellumisele. See mõte polnud midagi uut, kuid tavaliselt turgatas meeldiv kujutlus õnnelikust kodukoldest talle pähe just sellistel kõledatel ja üksildastel õhtupoolikutel. Sättinud end tugitoolis mugavalt sisse, rändas ta mõte eemale tavapärasest pühapäeva pärastlõunasest sõjafilmist ning ta lubas endal unistada kenast noorest naisest – vaoshoitult seksikast ja lõbusast, kuid praktilisest – ühe või kahe lapse seltsis, kes ehk juba kõndisid, kuid ei olnud kindlasti enam krimpsus nägudega virisevad imikud. Ta sulges silmad, et seda õnnelikku pereidülli ja oma rolli selles paremini ette kujutada. Ta nägi nüüd, et ta naine oli selgelt Meryl Streepi tüüpi, umbes selline nagu filmis „Minu Aafrika” – päevitunud ja khakivärvi seelikus – ja lapsed olid vahvad väikesed titakesed sama heledate juustega nagu nende emagi. Nad mängisid koos päikesepaistelisel murul, samal ajal kui tema ise istus veidi eemal verandal, kaabu ereda päikese eest pooleldi silmile tõmmatud. Oli väga soe ja ta tundis meeldivat rammetust, nii et aegamisi kadus väike seltskond fookusest ja ta jäi tukastama. See, mis teda äratas, oli üks laul, tuttav laul, mis kutsus temas esile kauge ebamäärase hirmu.

      Mul oli lehm ja see lehm meeldis mulle,

      Ma söötsin lehma puu all.

      Lehm teeb muu-muu.

      Kass teeb mjäu-mjäu…

      Lapsed laulsid kõlava reipa häälega, aga oht tuli lähemale, ja ta teadis, et peab teisi hoiatama ohu eest, mis hiilis puude all ja roomas kõrges rohus. Kostusid teistsugused helid, mis summutasid laste kõlava laulu, kajades ta kõrvus.

      …Nad varjasid end puude vahel, lihtsalt ootasid, liikumatud ja tumedad nagu varjud… Kõik kohad olid verd täis… nad peksid ja raiusid nad tükkideks. Poisi särk oli verest läbi imbunud…”

      Mutt püüdis üles ärgata, teha end kuuldavaks üle ikka veel laulvate, kohutavat ohtu mitteaimavate laste.

      Mul oli hobune, see hobu meeldis mulle,

      Ma söötsin hobu puu all.

      Hobune tegi hii-haa-hii-haa

      Lehm tegi ammuu- ammuu

      Hingeldades ja üleni hirmuhigiga kaetud, püüdis Mutt tõusta, teades, et peab nad päästma, teades, et ta ei suuda.

      „Neil olid matšeeted, kirved, kaikad… Nad olid ta pea sodiks löönud ja selle peaaegu otsast rebinud…

      Ta nägi päikesekiiri teralt vastu helkimas, verd murul ja viimase, meeleheitliku pingutusega ta karjatas.

      „Kas teiega on kõik korras, sir?”

      Üks kajutiteenijatest seisis ta kõrval ja vaatas teda murelikult. Muti kurk oli kuiv ja ta neelatas, vaadates enda ümber, nägi ta messi lohutavat tühjust ja must-valget filmi ikka veel ekraanil virvendamas. Ta hingas sügavalt sisse, süda ikka veel rinnus pekslemas.

      „Andestust, vanem. Jäin vist tukastama. Nägin kuradima kohutavat õudusunenägu.”

      „Pole mingi ime, sir, kui te sellist jama vaatate. Noël Cowardi seljas

      Tema Majesteedi laevastiku mereväemundri nägemisest tuleb kõigile luupainaja peale. Lasta ta paari tuhande meremehe hulka lahti ja anda siis sellele nimi „Seal, kus me teenime…”

      Mutt teadis, et mees andis talle enda kogumiseks võimaluse ning oli tänulik. Ta naeratas vabandavalt ja noogutas vastuseks välja ütlemata küsimusele.

      „Kõik on hästi. Ehk tooksite ühe tassi teed…?”

      „Oh, ma arvan, et meil on siin midagi paremat, sir. Hakkasin just baari lahti tegema. Kas viski ingverijoogiga sobiks?”

      „Suurepäraselt. Aitäh, vanem.”

      Ta istus üsna vagusi, püüdes jõuga alla suruda võikaid mälestusi oma vanemate ja vanema venna mõrvast, aeglaselt enesevalitsemist tagasi saades. Ei. Kenad naised ja lapsed polnud tema jaoks, veel mitte, võibolla mitte kunagi. Mitte senikaua, kuni õudusunenäod ja halvav hirm võivad teda nii ootamatult tabada… Surm, mis lööb välguna sisse keset heledat päeva.

      „Siin see ongi, sir. Aitab unustada.”

      Ta rüüpas brändit ja kuiva ingverijooki, kuulates, kuidas kajutiteenija tema taga ringi kõnnib ja tundis end kindlamalt. Kohe helistab ta Susannale, oma lapsepõlveseltsilisele, oma armastatud nooremale õele ja ajab veidi temaga juttu; küsib väikese Fredi ja Podgeri kohta ja uurib, kuidas Kindluses ka läheb. Susanna ajab ta kindlasti naerma. Muidugi hakkab ka laps igal hetkel sündima.

      …Ta pidi end jõuga istuma sundima, takistama end püsti hüppamast ja telefoni haaramast, et välja uurida, kas kõik need, keda ta armastab, on ikka elus ja terved. Ta käsi klammerdus klaasi külge, püüdes meelde tuletada, kas tema viimasest atakist on möödunud… kui palju… aasta? Või poolteist aastat? Ta oli sellest paranemas. Ühel päeval saab ta sellest täielikult üle.

      Neelanud alla oma viimase bränditilga, tõusis Mutt püsti, asetas tühja klaasi baariletile ja kajutiteenijale noogutades läks oma kajutisse.

      Seitsmes peatükk

      Veidi eemal prantsuse akendest, elumajaks ehitatud küüni läänepoolses otsas, istus Gus Mallory ja luges Dartingtoni Lauluseltsi mõne päeva pärast toimuvaks esimeseks kooriprooviks Mozarti „Reekviemi” partituuri. Suvepäevadel, kui päike hakkas loojuma ja kumeralt terendavad nõmmeveerud näisid lähemale liikuvat, tungides väreleva pärastlõunakuumuse sinakas vines särava taeva taustalt selgelt esile, tundis ta alati, et teda lausa tõmbab see paik.