Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

sind kätt paari õnnehetke järele sirutamast?”

      „Ma lubasin onu Theole,” oli Fliss pomisenud – ja Kit oli uskumatusest silmi pööritades meeleheites pead vangutanud.

      „Ma ei usu seda,” oli ta hüüdnud, nördinud asjatust katsest oma venda ja onutütart aidata. „Kas praegu on kaheksakümnendad või olen ma paar aastakümmet maha maganud?”

      „Sinuga on teisiti,” oli Fliss püüdnud end õigustada. „Prue polnud teiega kunagi nii range nagu vanaema meiega. Sina oled oma põlvkonna, kuuekümnendate laps. Sina teed seda, mida heaks arvad. Mina olen sinust ilmselt kolmkümmend aastat taga, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ja Hal tunneb igatahes samamoodi. Ta lubas Jo’le, et nad jäävad Mariaga kokku. Ma arvan, et me mõlemad tunneme, kui ohtlik oleks end unustada, isegi üheks õhtupoolikuks. Kui me seda kord alustanud oleme, ei pruugi kumbki meist enam suuta seda lõpetada.”

      „Kui te mõlemad lähemal ajal pingest plahvatate, siis süüdistage iseennast, mitte mind,” oli Kit hädaldanud. „Milline masohhistist lurjus üldse armastuse välja mõtles? Meie, Chadwickide jaoks on see nagu mõni kohutav haigus, kas pole? Kui me selle kord läbi põeme, oleme edaspidi immuunsed. Lihtsalt sellepärast, et me ei parane iial oma esimesest armuvalust.

      „Kas sa siis ikka veel armastad teda?”

      Nüüd jõe ääres seistes ja kiire voolu kohal kihulaste igavest virvendavat videvikutantsu jälgides mõtles Fliss, kas Kitil polnud mitte õigus. Kas temal, Flissil, oli üldse sünnis kaaludagi, kas taas Milesiga elama hakata või mitte? Oli see mehe suhtes üldse õiglane? Või tema enda? Kui Hal kõrvale jätta, siis mis oleks nii Milesile, talle endale kui ka nende lastele parim lahendus?

      Rex surus end ta jala vastu ja asetas ligase oksatüki ta jalge ette. Loom vaatas, kõrvad kikkis saba liputades esmalt oksa ja seejärel talle otsa, endal keel ootusärevalt ripakil.

      „Hea küll, siis,” pomises Fliss. „Siit ta tuleb. Nägid?”

      Ta heitis puutüki nii kaugele metsatuka suunas, kui jaksas, ning hakkas siis aeglaselt koerale järgnema. Nii palju mälestusi oli seotud selle künkaga; jõega, mis läbi oru mere poole käändus; kõrgete puudega metsatukaga, selles peituva hämaruse ja salapäraga – mälestused ulatusid kolmekümne aasta taha. Üks oli kindel: ta ei saa alatiseks Hong Kongi kolida. Ei, ta peab endale kindlaks jääma. Ta oli andnud Milesile oma vastuse ja tal tuleb selle juurde jääda.

      Üks hääl hõikas teda, hüüe kõlas üle künka, ja kui ta pilgu maja poole pööras, nägi ta Caroline’i lehvitades enda poole tulemas. Fliss lehvitas talle vastu ning äkitselt valdas teda suur hirm. Polnud mingit põhjust arvata, et Caroline tuleb talle lihtsalt seltsi, nagu ta vahel tegi, mõtles Fliss endamisi, kui leidis end teisele teerada pidi vastu ruttamas, endal muremõtted peas. Kas kaksikutega on kõik korras? Või oli midagi juhtunud onu Theoga? Või Haliga?

      „Mis lahti on?” küsis ta hingetult, kui nad kitsal teerajal kohtusid. „Anna andeks.” Ta püüdis naeratada, et hirmu hajutada. „Hetkeks ma mõtlesin, et…” Ta jäi pingsalt Caroline’ile otsa vaatama. „Mis juhtus?”

      „Ei midagi hirmsat,” vastas Caroline kähku. „Üldsegi mitte. Anna andeks. Ma ei tahtnud sind hirmutada. Lihtsalt üks veider asi, ei muud. Miles helistas just äsja ja palus sul talle kohe tagasi helistada.”

      „Siis on hästi,” lausus Fliss kergendusega. Miles polnud nii häiriv kui tema hetkelised ettekujutused. „Ma arvasingi, et ta seda teeb. Ma juba pooleldi ootasin seda.”

      „Jah,” ütles Caroline, kui nad koos mööda teerada tagasi läksid, Rex hingeldades nende kannul. „Seda arvasin ka mina. Veider on lihtsalt see, et ta polegi enam Londonis. Ta näikse olevat Dartmouthi tulnud ning loodab, et sa lähed sinna temaga kohtuma.

      Neljas peatükk

      Miles ärkas äkki oma Royal Castle’i hotellitoas. Ta lebas vagusi, vaadates, kuidas päike seinale mustreid joonistab ja kuulates kajakate kaeblemist. Oli kummaline olla jälle Dartmouthis, kuid mitte kitsukeses Above Towni majas, mis oli üle kahekümne aasta talle kuulunud. Teda valdas erutus. Täna näeb ta Flissi, täna alustab ta taas otsast. See erutus, segu kartusest ja lootusest, muutis ta ärevaks. Ta oli tundnud end üsna sarnaselt ka kaks aastat tagasi, kui kuulis oma uuest töökohast Hong Kongis, aga tol ajal olid kõik need emotsioonid seotud uue karjäärivõimalusega pärast kahekümne viie aastast mereväeteenistust. Kui aus olla, meenutas ta ka seda, et oli tollal mõelnud sellest kui uue elu algusest koos Flissiga, aga nüüd taipas, et oli seda suurel määral enesestmõistetavaks pidanud. Ta oli eeldanud, et võivad alustada sealt, kuhu nad enne kaksikute sündi pooleli jäid. Ta polnud jätnud ruumi mõttele, et Fliss võib olla muutunud või tal võivad olla teistsugused vajadused; ta oli lootnud, et naine on sama elevil kui ta ise, valmis teda uues rollis toetama. Kui vihane ta oli olnud, kui naine seadis kahtluse alla tema õiguse teha otsuseid, mis puudutavad nende mõlema elu, ilma naisega aru pidamata; kui solvunud, kui naine keeldus nägemast tulevikku samas valguses; kui šokeeritud, kui naine oli otsustanud temaga mitte kaasa minna ja pakkunud välja kaheaastase mõtlemisaja. Tõsi küll, et ta oleks suutnud ka Suurbritannias tööd leida, kuid ta oli juba uude väljakutsesse liiga sisse elanud, liiga haaratud uue karjääri plaanidest, et olla võimeline kaaluma muid võimalusi. Fliss oli tema naine ning ta koht oli oma mehe kõrval. Viha ja nördimus ei lubanud tal naisele järele anda, kuigi salamisi lootis ta, et viimasel minutil annab too alla. Isegi siis, hoolimata lahkumisvalust, oli uue elu põnevus ta kurbust leevendanud. Oli möödunud vaid mõni kuu, kui ta juba naisele kirjutas, paludes tal külla tulla. Naise õigustuseks peab ütlema, et too oli mehe soovidele alati varmalt vastu tulnud. Mälus sobrades püüdis ta meenutada, mida oli tundnud viimase kahe aasta jooksul neil põgusatel kohtumistel, kui naine tal Hong Kongis külas käis. Tookord oli ta teisiti reageerinud; loomulikult oli ta olnud erutatud, põnevil, jah, kuid oli varjanud seda enesekindluse taha, mille talle andis teadmine omaenese tähtsusest. Nüüd suutis ta seda mõista.

      Alateadlikult püüdsin ma sundida teda alistuma, mõtles ta. Ma tümitasin ta tundeid kõige sellega, mida olin saavutanud ja imelise eluga, mida oleksime võinud seal jagada. Ma uskusin kindlalt, et varem või hiljem annab ta järele ja tuleb minu juurde.

      Miles lükkas voodiriided eemale ja istus hetke haigutades voodiserval. Viiekümne viieselt polnud ta kaotanud kübetki oma laiaõlgsusest ja sitkusest, kuigi pruunidesse sassis juustesse oli juba omajagu halli tekkinud. Tema terav pilk ja võimukas olek lisasid ta välimusele nooruslikkust. Kumbki eelis ei mänginud praegu tema kasuks. Miles polnud mees, kes oleks raisanud aega juurdlemisele, kuidas oma välimust paremini ära kasutada. Kogu oma tahtekindlusega tegeles ta enda ees seisvate raskustega; tema mõte jooksis edasi-tagasi, analüüsides nõrkusi ja tugevusi, kujundades strateegiat. Ta teadis, et Flissi ei liigutaks miski muu peale mehe siira meelemuutuse ja olukorra ümberhindamise. Viimastel päevadel Londonis oli ta mõelnud pikalt ja põhjalikult, püüdnud olla enese vastu nii aus, kui vähegi sai, tõrjunud tõe nimel eemale eneseõigustuse ja enesehaletsuse. See oli olnud valulik ja alandav tegevus – ja tal oli veel pikk tee käia –, aga ta töötas selle kallal. Kaalul oli tema abielu ja Flissi šokeeriv vastus tema ultimaatumile oli raputanud ta välja aastatepikkusest enesega rahulolust.

      Miles tõusis püsti ja askeldas kohviaparaadi kallal, igatsedes taga vana head toateenindust ja uurides vastumeelsusega harilikke kooreasendajate pakikesi. Olgugi et ta jõi kohvi alati mustalt ja see oli lihtsalt harjumus, protest allakäinud taseme vastu, aga talle meeldis neid pakikesi näppida, enne kui lahustuva kohvi kotikese avas ja kohvipulbri tassi puistas. Oodates, kuni vesi kannus keema läheb, seisis ta akna all ja vaatas linna.

      Paatide ankrukohas oli parasjagu mõõn. Väikesed paadid puhkasid korratult pehmes kahvatus mudas, unustatud ja mahajäetud seniks, kuni vesi naaseb. Nende kohal müüril kohendas sulgi üks luik, kõrge rinnaga ja kohmakas, laiad viltused päntjalad sissepoole. Ka tema ootas elutähtsat tõusu. Poe uksel, kus korvidest rippusid alla erksavärvilised lilled, seisis kokkukäival redelil üks tüdruk ja kastis taimi pika tilaga kastekannust. Varsti lähevad kohalikud oma igapäevaseid toimetusi tegema: mööduvad ringiga kõnniteel kohmitsevatest turistidest; ruttavad mööda kitsastel keskaegsetel tänavatel