Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

ja lastes käest lahti, läks akna juurde. „Nii et mida ma peaksin tegema?”

      „Oled sa ikka kindel, et sa Milesi ei armasta?” küsis Theo arglikult.

      „Ma ei ole milleski kindel.” Tujukalt põrnitses ta väljas voogavat udu. „Ma ei armasta Milesi niimoodi, nagu ma armastan Hali, kuid on ju olemas erinevaid armastamise viise, kas pole? Küsimuses seisneb selles: kas me suudame koos õnnelikud olla? Kui me usume, et see on võimalik, siis minu meelest peaksime proovima. Lahutus on tänapäeval nii lihtne, see on peaaegu moes, aga mina jälle pole kunagi suurt moodi taga ajanud. Kuid ma ei taha ka end ohvriks tuua.”

      „Minu arvates me juba jõudsime järeldusele, et märterlus viib tavaliselt rahulolematuse ja enesehaletsuseni. Mis puutub lahutusse…”

      Fliss pööras näo taas toa poole. „Kuidas ma saaksin temast lahutada?” küsis ta peaaegu meeleheitlikult. „Mis põhjusel? Ta valmistab ette töölepingu muutust, et tulla tagasi nii ruttu kui võimalik. Kuidas saan ma mitte nõustuda proovima?”

      Theo vaikis.

      „Ma vist ikka armastan teda, ma usun, muidu ma ei hooliks ju, kas haavan ta tundeid või mitte. Ma lihtsalt kardan, et kui ma kord olen järele andnud, on kõik jälle vanaviisi. Sellepärast ma praegu võimu külge klammerdun. Ma ei taha seda tema vastu kasutada, vaid iseennast kaitsta, aga sinust on õige mulle selle ohtlikkust näidata. Ma arvan, et ma tõepoolest kasutangi seda aeg-ajalt tema proovile panekuks.”

      Theo tõmbus taas hirmust pingule. „Ja?”

      „Ja see toimib. Ja see on erutav.” Ta kehitas õlgu, raputades mehe ilmet nähes pead. „Ära muretse. Sa oled selle minu jaoks nüüd nullinud. Kui ma tulevikus seda kasutada tahaksin, tuleks mul kohe sinu nägu silme ette ja kõik paistaks mõttetult tühine.”

      „Loodan, et see on nii,” lausus Theo kaalutlevalt, naise naerule samaga vastamata. „Ära kunagi selle ohtlikkust alahinda.”

      „Kulub ilmselt veel kaks aastat, enne kui ta Inglismaale tagasi tuleb,” ütles Fliss. „See annab meile pisut enam aega näha, kuidas kõik minema hakkab. Ma hakkan tal külas käima, kuid kindlasti kujuneb pöördeliseks see aeg, mil ta tagasi kolib. Rumal on end selle pärast üles kütta, kas pole?

      „Sa peaksid püüdma olla enda vastu täiesti aus.” Theole ei meeldinud see põrmugi, kuid Fliss oli talle liiga kallis, et seda ütlemata jätta. „Veel kaks aastat põrguelu kahjustaks su meelerahu. Sina panid oma abielu proovile ja Miles võttis sinu tingimused vastu. Nüüd on ta valmis selle nimel pingutama, et kõik hästi läheks. Sina ei saa oma sõnast taganeda. Sa pead talle ütlema „ei” või „jah” ning kui sinu vastus on „jah”, siis peaksid sa seda ka oma tegudega tõestama ja sellele südamega pühenduma, isegi siis, kui ta on tuhandete miilide kaugusel. Kui aga vastus on „ei”, ootab sind ees uus elu.”

      Fliss jäi talle üksisilmi otsa vaatama. „Sa tahad öelda, et kui see on „jah”, peaksin ma koos temaga Hong Kongi minema. Oh, seda ma küll ei suuda.”

      „Sa kardad, et ta võib sind alt vedada? Et kui ta su sinna saab, laseb asjadel vanamoodi veereda?

      Fliss raputas pead. „Ma ei tea. Miles pole mulle kunagi teinud ettepanekut temaga kaasa minna. Ta näib ooteajaga nõus olevat. Aga mis siis, kui ta vaid blufib?”

      Theo avas klaasuksed ja astus välja niiske jaheda õhu kätte. Fliss järgnes talle, segaduses ja murelik. Nad seisid kõrvuti, vaadates alla aeda, ja Fliss võttis Theol käest kinni, hoides seda kõvasti.

      „Miks sa teda siia ei kutsu?” pomises Theo. „Kas ta tuleks, mis sa arvad? Võib-olla on meil asjad pärast kohtumist selgemad. Teeks meile kõigile ehk head. Muudaks avameelsemaks ja laseks veidi värsket õhku sisse. Mis sa selle peale kostad?”

      „Ta on seda maininud,” tunnistas Fliss, „aga ma ei olnud selleks valmis. Kui kõik sehkendaksid ja Miles tõmbuks kaitsesse.” Naine kihistas tasakesi Theo kõrval naerda. „Ja mina muutuksin jälle ebakindlaks, tead küll. Külmaks ja ligipääsmatuks. Ma juba tunnen seda.”

      Theo pigistas tema kätt enda külje vastas. „Kui sa suudad seda taluda, siis minu arvates tasuks proovida. Kui ta blufib, on tal seda siin, kogu su perekonna ees raske varjata. Ma arvan, et see on väga julgustav, et ta on ise selle ettepaneku teinud. Ta pole juba väga pikka aega kedagi meist näha tahtnud.” Ta mõtles sellele, vaagis seda, leides, et see on väga hea. Lasknud Flissi käe lahti, võttis ta naise õlgade ümbert kinni ja surus ta endale lähemale. „Ole vapper, Fliss. Ma arvan, et on tulnud aeg edasi liikuda.”

      Üheksas peatükk

      „Lastega on nii palju muret,” kaebles Prue. „On halb see, kui neil väikesena tekib kõrge palavik ja nad mõne neist hirmsatest nakkushaigustest saavad. Ja siis lähevad nad kooli, väikesed valged näokesed kadumas värava taha, ja sa veedad terve päeva, muretsedes end haigeks, kas teised ikka nendega mängivad või kas neid kiusama ei hakata. Pärast seda ootad, et nad koolinäidendis ikka mõne osa saaksid või neid esimese viieteistkümne hulka valitaks, ja siis järgneb uus pinge, kas nad ikka eksamid ära teevad ja hea töökoha saavad. Aga sa tõepoolest usud, et ükskord on nad täiskasvanud ja siis lõpeb kogu see õudne muretsemine.”

      Caroline, kes juhtis autot kitsast teed mööda Totnesi suunas, võttis ühe traktori taga kiirust maha ja avas akna. Autosse hõljus soe õhk, milles kuslapuuõite lõhn segunes diislivinguga.

      „Milliseid konkreetseid lapsi sa silmas pead?” küsis ta ettevaatlikult.

      „Kõiki,” vastas Prue teatud dramaatilise ülepakkumisega. „Vaene Fliss, kes ei suuda otsustada, mida oma abieluga peale hakata, ja Susanna, kes saab lapse. Ja siis veel Hal. Ei ole mõtet mulle rääkida, et ta on õnnelik, sest ta ei ole. Oh, siin meie juures küll, aga Mariaga koos on asi hoopis teisiti. Viimane kord, kui ma neil külas käisin, suutis Maria hädavaevu mu vastu viisakas olla ja mis poistesse puutub, siis, noh, ma tean, et Edward on rahul, et saab olla koorilaulja ja puha, aga ta näeb nii kurnatud välja ning ta juuksed on kuidagi pulstunud ja elutud. Ja ometi olid nad nii armunud, kas polnud? Mäletad ju, Caroline? Ma arvasin, et neil läheb samuti nagu meil Johnnyga. Ma ei mõista, mis valesti läks. Ja mis Kitisse puutub, noh, selles suhtes olen ma peaaegu käega löönud. Ta saab sügisel nelikümmend kolm. Nelikümmend kolm…”

      Prue jäi vait ja vangutas pead, nagu oleks tal niisugust vanust raske endale ettegi kujutada.

      „Nelikümmend kolm ei ole ju veel teab kui vana,” lausus Caroline lohutavalt. „Tänapäeval mitte. Nüüd teevad naised palju rohkem. Abiellumise ja perekonna loomise kohustus on kadunud ning naised võivad teostada end muul moel.”

      „Millisel muul moel?” nõudis Prue. „Mismoodi see Kit siis ennast teostab?” Mängivad Siniga samamoodi lolli nagu kahekümneselt ja lasevad vanal heal Clarriel enda eest hoolitseda? Oh, ma tean, et karjääri mõttes läheb tal hästi, aga töö ei ole veel kõik. Kui sa minu arvamust tahad teada, siis on ta ikka veel Jake’i armunud. Mis küll Kitil ja Mutil on… Oh, mis meie perekonnal viga on?

      „Midagi pole viga.” Caroline sõitis traktori varjust välja, kui tee laienes, aga tõmbas siis traktori taha tagasi, kui mäeharjale ilmus vastutulev auto. „Pagan! Nüüd ei saa ma mitu miili temast mööda. Noh, aga Mutt on alles kolmkümmend kolm. Tal on abiellumiseks veel küllalt aega. Ausalt, Prue, meil pole hullem kui teistes peredes. Kõigil on probleeme. Võib-olla järgmisel põlvkonnal läheb paremini.”

      Prue turtsatas. „Kui lapsed on kasvanud üles õnnetutes kodudes, jätab see neile jälje. Nad kasvavad ebakindlaks.”

      „Noh, kaksikud näivad täiesti normaalsed ning ega väikese Fredi ja Podgeri juureski midagi ebakindlat ole. Oh, vaata ometi seda rohelist kibuvitsa, Prue. Kas pole kaunis?”

      Tahtmatult Prue kummardus, et uurida õrnu madalaid õisi. „Hoolitsemata hekiread. Inglise mitteametlik roos,” tsiteeris ta mornilt.

      Caroline pööras üllatunult pilgu. Prue’d polnud kunagi kuuldud luulet lugemas.

      „Vaata