Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

valulik alanduslaine ta enda alla matab.

      Vesi kannus ta selja taga oli keema läinud ja ta tegi endale kohvi, minnes sellega akna alla tagasi, vaatama, kuidas linn tema ees ellu ärkab. Äkitselt tundis ta, et tahab seal olla, jalutada kaldapealsel, tunda sooja tuult nägu paitamas. Öökapilt asjade vahelt kella võttes nägi ta, et jõuab veel enne hommikusööki väikese jalutuskäigu teha. Kuuma musta kohvi lonksude vahel tiris ta kapist ja väikesest kohvrist välja oma riided, viskas need voodile, heitis veel viimase pilgu jõele, pani tühja tassi kandikule ja läks duši alla.

      Baar oli tühi, kui Fliss ukse avas ja sisse vaatas. Teda üllatas ja ärritas, kui ta tundis oma kätt ukselingil kergelt värisemas, ning seisatas hetke vaikselt, närviliselt neelatades. Oli vaikne tund hiliste lõunatajate ja nende vahel, kes tulevad teed jooma, ning valitses rammetu leitsak, otsekui oleksid kõik teenindajad kuhugi mujale läinud ja hotelli ajutiselt maha jätnud. Kui ta silmad pärast eredat päiksevalgust ehmatava hämarusega harjuma hakkasid, märkas ta, et baari kaugemas nurgas kohvimasina juures asjatas siiski keegi. Ta kõhkles, tahtmata küsida, kas talle pole mõnd sõnumit jäetud. Talle polnud pähegi tulnud, et Miles pole enne teda kohal, ja ta hakkas kohe kahtlustama, et vaatamata mehe lepitavatele sõnadele, oli tegemist vaid järjekordse mängulahinguga. Võib-olla lootis mees, et naine on siis sunnitud tulema üles tema tuppa.

      Järsult ümber pöörates tiris ta ukse lahti ja põrkas lahkumisrutus kokku Milesiga, kes parasjagu baari sööstis.

      „Anna andeks,” hingeldas mees. „Mul on tõesti kahju. Sattusin kokku Jeff Burnsiga. Polnud aimugi, et ta käib nüüd kolledžis ning ma ei saanud tulema.” Ta piidles naise ilmet ja lugedes seda õigesti, juhatas naise kiiresti baari tagasi, kartes, et too võib muidu lahkuda ja kaduda. „Palun. Ära ole pahane. Ma läksin välja vaid sellepärast, et kelner tahtis koristada, ja sattusin otse Jeffi peale. Ta muudkui lobises. Ma juba mõtlesin, et pean ta uimaseks lööma, et minema saada. Vana merekaru õpib nüüd kaugõppes ja ehk saab veel ka mõned uued trikid selgeks.”

      Mees näis olevat nii ärevil, üldse mitte enda moodi, et naine oli sunnitud peaaegu vastu tahtmist naerma. Mehe kergendustunne oli ilmne ning ta naeris koos temaga, ikka veel tal käest hoides ja endale lähemale tõmmates. Hämmeldusest pööras Fliss pilgu kõrvale mehe veidralt hella ja kartliku ilme eest, ning mees laskis ta kiiresti lahti, heites pilgu enda ümber.

      „Sel kellajal on siin vaikne nagu surnuaias,” ütles ta naisele. „Sellepärast ma seda kohta pakkusingi. Ma tundsin, et peame kohtuma neutraalsel pinnal. Soovid teed?”

      „Jah.” Fliss kohmitses oma kotisangaga, tahtmata Milesile otsa vaadata. „Jah, palun.”

      „Ma ei tunne seda asja siin,” mees kõlistas püksitaskus münte ja vaatas baari poole. „Võib-olla küpsist? Kreemikooki?”

      „Ei.” Naine raputas kiiresti pead. „Ei, tänan. Teest piisab täiesti.”

      Mees kõndis eemale baarileti juurde ja Fliss vaatas ringi, püüdes otsustada, milline laud pakub kõige rohkem privaatsust. Ta võttis istet akna all, jälgides seni möödujaid, kuni Miles tagasi tuli ja tema vastu istus.

      „Niisiis…”

      Taas tundis ta mehe uuriva pilgu all piinlikkust, kuid seekord vastas sellele julgelt, üks kulm veidi kerkinud.

      „Aitäh, et tulid, Fliss. Nii hea on sind jälle näha.”

      Flissi peas ringlesid igasugused lõpetatud ja lõpetamata laused, kuid viimaks valis ta otsese lähenemise.

      „Ma ei tea päris täpselt, milles asi on.” Ta püüdis säilitada kerget, sõbralikku tooni. „Aga võta teadmiseks, et ma pole meelt muutnud.”

      „Ma ei arvagi, et oled. Ma ei näe ka põhjust, miks sa seda tegema oleksid pidanud, aga ma tahtsin sinuga rääkida. Öelda sulle, et pärast meie viimast kohtumist olen ma palju mõelnud.”

      Fliss ootas, tahtmata omalt poolt midagi öelda, nõjatudes polsterdatud tooli seljatoele. Mõtteid kogudes kortsutas mees kulmu ja naine tundis tema vastu hetkelist kaastunnet.

      „Asi on selles,” ütles Miles teda mureliku ärevusega vaadates, „et ma saan aru, et olen pikki aastaid üsna karmikäeline olnud.”

      Fliss puhkes naerma, spontaanselt ja siiralt, ning mees naeratas teda vaadates.

      „Oh, Miles,” ütles ta pead vangutades, „ausalt öeldes…”

      „Ma tean.” Mees oli valmis enda üle muigama. „See on üsna palju aega võtnud, mis? Aga ma ei saa suurt muud teha, kui vaid vabandust paluda. Ei, ei,” tõlgendas ta õigesti naise põgusat kulmukortsutust. „Ma tean, et see pole kaugeltki nii lihtne. See on alles algus. Kui sa Londonis „ei” ütlesid, taipasin ma, et ma pole tegelikult kunagi uskunud seda, et sa tõepoolest võiksid minu juurest ära minna. Sügaval oma hinges mitte. Oma ülbuses uskusin ma, et sa tuled minu juurde tagasi. Need kaks aastat seal on olnud kummalised, uue ameti õppimine ja enda maksma panemine. See polnudki väga erinev mereväe välislähetustest. Ja ma suutsin kerge vaevaga teeselda, et kui kaks aastat mööda saavad, oleme jälle koos.”

      „Välja arvatud see,” lausus Fliss aeglaselt, kui mees hinge tõmbamiseks pausi tegi, „välja arvatud see, et kui see oleks olnud merevägi, oleksid sa koju tulnud, mitte sinna jäänud.”

      „Ma mõistan.” Kelner jõudis teekandikuga kohale ja Miles vajus tooli seljatoele, oodates, kuni nad jälle kahekesi jäävad. „Sul on täiesti õigus.” Kui kelner lahkus ja Fliss teekannuga askeldama hakkas, kummardus mees innukalt tema poole. „Milline oleks sinu vastus siis, kui see nii oleks olnud?”

      Fliss vaatas teda, segaduses, käed endiselt teetassi hoidmas. „Mida sa sellega silmas pead?”

      Mees kehitas õlgu. „Seda peangi. Kui see oleks olnud mereväega seotud töö ja ma oleksin koju tulnud, mida sa siis oleksid sellest arvanud?”

      Segaduses, kartes mingit lõksu, kortsutas naine kannatamatult kulmu. „Aga see ei ole ju nii. Mis mõtet on arutada hüpoteetilisi olukordi?”

      „Ma püüan välja selgitada, kas see on Hong Kong, mille vastu sa antipaatiat tunned, või olen see mina? Saad aru?”

      „Ilmselt küll.” Fliss hakkas teed kallama, „Kuid sel ei ole ju ikkagi tähtsust, kas pole?”

      „Võib-olla on.”

      Milesile teed ulatades surus Fliss hirmuvärina maha. „Kuidas nii?”

      Mees laskis mitu suhkrutükki valgesse portselantassi ja hakkas aeglaselt teed segama, silmad keerleval vedelikul.

      „Kas sa mäletad seda päeva, kui sa helistasid mulle Gloucestershire’i koolist, kus õpetasid? Sa tundsid end üksikuna. Mäletad? Ma sõitsin kohale ja tõin su siia ja me veetsime koos imelise nädalavahetuse…”

      „Ära hakka peale, Miles,” ütles naine vihaselt. Selg sirge, nõjatus ta tooliseljale. „See ei ole aus. Sa ei tohi mind sentimentaalsete mälestustega mõjutada. Loevad teod. Vabandused ja lubadused ei tähenda midagi, kui neile ei järgne teod. Oh, ma tean, et see kõlab vanamoodsalt, on ju nii? Sobiksid rohkem minu Victoria-aegsele vanaemale? Võib-olla küll, kuid just nii ma tunnen…”

      „Palun.” Mees raputas pead, püüdes taas naise tähelepanu võita. „Oota üks hetk. Ma ei püüa sulle mesijuttu ajada. Ma lihtsalt tahan, et me näeksime tervikpilti. Juba päris algusest peale olen ma tahtnud sind kaitsta – ja mis võiks tänapäeval veel viktoriaanlikum olla? – ja sina näisid seda mõistvat. Ei, oota, ma ei kavatse oma tegusid õigustada, lihtsalt püüan välja selgitada, kust hakkas kõik valesti minema, ning ma mõistan, et ma ei jätnud sulle mingit arenguruumi. Ma ei pööranud tähelepanu kaksikutele, sest nad tulid meie vahele, ja mõistsin, et ma lihtsalt ootan aega, mil mina oma koha jälle tagasi saaksin. Ma ütlesin sulle eile õhtul telefonis, et olen kohutavalt palju mõelnud, Fliss, enne ma seda ei teinud. Ma lihtsalt loodan, et veel ei ole liiga hilja.”

      Naine vaatas teda, püüdes mõistatada, kuhu mees tüürib, keeldudes end mõjutada laskmast.

      „Ja millisele järeldusele