Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

nad olid nüüd Salisbury majja sisse elanud ja Ed oli uues koolis üsna õnnelik, oli ema ikkagi närviline. Jolyon oli koolivaheajal kodus viibides püüdnud olla nii abivalmis, kui vähegi võimalik. Ta oli juba piisavalt suur, et midagi kasulikku teha ja ta pesi heameelega nõusid, puhastas tolmuimejaga maja ning tegi muid selliseid asju, mis näisid ema ärritavat. Emal oli ju alati nii palju tegemist, et Jolyon tundis end süüdlasena, kui tema kodusviibimine emale tööd veel juurde tegi. Mõnikord õhtuti, kui Ed juba magas, oli ema pikki tunde kodust ära, koosolekutel või midagi sellist, ütles ta, ning kui ta tagasi tuli, oli ta mingil veidral kombel õnnelikum, naeris ja laulis ja tantsis. Tema ootas üleval, et emale tass teed teha, olles kannu juba oma kümme korda keema ajanud, ning mõnikord ema kallistas teda ning ta tundis seda emale nii omast magusat lõhna.

      Jolyon sulges silmad, püüdes seda lõhna meenutada. See oli parim aeg, kui ema oli tema vastu tõeliselt kena ja rääkis temaga, nagu olnuks ta täiskasvanu nagu issi. Mõnikord kõlasid ema sõnad nii kummaliselt, mille peale ta ise naerma puhkes, ja ütles, et on väsinud, temal polnud sellest midagi olnud, kuigi ta teadis nüüd, et parem oli saada ema pesema enne, kui ta liiga ära väsis, sest siis muutus ta pisut tõredaks ja puhkes mõnikord isegi nutma. Paar korda oli ema hakanud isast mitte just eriti kenasti rääkima ja tema oli tundnud hirmu, kuigi ta ei teadnud täpselt, mille pärast. Ta teadis, et peab ema vaikima sundima, ning oli suhkrutoosi meelega maha pillanud, et teda katkestada. Ema oli olnud tõeliselt pahane ja saatnud ta magama, kuid talle polnud see korda läinud, sest ta teadis, et see oli parem kui see teine asi; asi, mille suhtes ta mitte midagi ette võtta ei saanud.

      Ta peatus, et vaadata haigrut, kes kõndis aeglaselt, saaki varitsedes, pea madalal kumerate õlgade kohal. Järve kaldal puude otsas võis näha suuri, mitmejalase läbimõõduga oksaraagudest platvorme, ning seal oli arvukalt linnupoegi istumas kõrgetel okstel nagu õrrel või lootusrikkalt madalates lainetes kahlamas. Ettevaatlikult ettepoole kummardudes asetas Jolyon sule nii kaugele vette kui ulatas, ja vaatas, kuidas see tasaselt eemale triivib. Ta hakkaks sellest järvest puudust tundma, kui ta järgmisel aastal Blundelli kooli läheks, kuigi tore oleks jälle Jamie’ga koos olla. Ta igatses vana semu Jamie’t. Bess oli väga tore, aga ta oli tüdruk ja temast palju vanem, nii et neil ei olnud eriti palju ühist, ja tal oli hea meel, et ema oli tema Blundelli minekuga päri. Kui Jamie juba seal on, ei tundugi kool enam nii võõrana, ning neil olid juba palju plaane valmis tehtud. Pealegi, sealt saab ta hõlpsasti Kindluses käia. Talle meeldis Kindluses olla. Tundus, nagu oleks see ainuke koht terves maailmas, kuhu ta päriselt kuulus ja mitte ainult Chadwicki vanaema pärast, kes teda seal hellitas ja Flissi pärast, kes oli nii vahva. Ei, see oli kogu koht ise: maja ja mägi ja see eriline Devoni hõng. Jamie tundis täpselt samamoodi. Neile meeldis lugeda raamatuid ja mängida mänguasjadega, mis olid juba aastaid tagasi Chadwicki laste jaoks ostetud või meisterdatud, ning neile meeldis ka ise mänge välja nuputada viljapuuaia väikeses kivimajas, kus issi onulapsed Mutt ja Susanna olid lastena mänginud. Bessile ei meeldinud niiviisi väljas sekeldada ja niikuinii veetis tema enamiku aega elutoas klaverit mängides, aga nemad Jamiega ei väsinud kunagi Elleni, Foxi ja enne Rexi Kindluses elanud koerte kohta lugusid kuulamast. Mis puudutab Rexi…

      Jolyon ohkas südamest. Rex jaoks oli see lausa imeline. Ta oli kunagi olnud nende koer ja elanud nende juures Hampshire’is, aga kui emme enam temaga hakkama ei saanud, oli issi viinud ta Kindlusesse, et seal tema eest hoolitsetaks. Oh, kuidas ta oli Rexi taga igatsenud, kuidas ta oli siis, kui keegi ei näinud, teki all kibedalt nutnud, et emme ei kuuleks. Samal ajal oli ta peaaegu rõõmustanud, sest vaene vana Rex oli sattunud ühtelugu pahandustesse ja ta pandi garaaži nii kauaks kinni, et see oli lihtsalt kohutav, ta polnud suutnud kuulata Rexi kiunumist, kui see seal täiesti üksinda külmas ja pimedas pidi olema. Nüüd olid nad Rexiga taas kokku saanud ning Bigbury ja Torcrossi rannas või ülal Dartmooris nii mõnusasti aega veetnud. Oli kohe näha, et Rex oli tõesti õnnelik ja nii pidigi olema. Kui tema, Jo, saaks kogu elu koos Chadwicki vanaema ja Caroline’i ja onu Theo, aga ka Flissi ja issi ja kaksikutega Kindluses elada, oleks ka tema tõeliselt õnnelik.

      Ta mõtles rahulolevalt järgmisest suurest sündmusest, mida ta ootas rohkem kui midagi muud. Kahe nädala pärast oli lühike vaheaeg ja nemad Bessiga lähevad nädalalõpuks Devonisse. Issil on samuti viimased puhkusepäevad enne merele tagasiminekut seal ja sellest kujuneb lihtsalt suurepärane aeg. Issi oli talle kirjutanud ja vabandanud, et ta ei saanud puhkust võtta koolivaheajal, kuid see ei olnud ju issi süü. Mereväes tuleb teha seda, mida kästakse, isegi tema, Jo, sai sellest aru. Igal juhul sõidab issi teisipäeval siia kriketimatši vaatama ja emme tuleb samuti.

      Elevus puges ta hinge ning äkitselt tahtis ta joosta ja hõisata, jalaga kive lüüa ja haigruid hirmutada. Liiga õnnelik, et enam üksi olla, pöördus Jolyon mööda teerada tagasi mänguväljaku poole. Paari sammu pärast pistis ta jooksu.

      Kaheksas peatükk

      Elutoas istus vaikselt Theo, raamat põlvedel ja silmad kinni. Klaveri taga võinuks olla Freddy – noor Freddy oma kandiliste õlgade ja väikese täiusliku kujuga peaga –, mängimas Schumanni Kinderszeneni. Oma vaimusilmas nägi Theo tuttavat vaatepilti: lambivalgus poleeritud mahagonilt õrnalt vastu kumamas, kiiskamas raskelt pronksist kaminavõrelt, kõrge seljatoega kahkjas toekas diivan ja ammusurnud Chadwickide portreed tumedate nelinurkadena seintel. Kõrgete akende taga oli aed pärast niisket nukrat päeva mähkunud pehmesse jahedasse uttu. Nemad Flissiga olid saadetud köögist ära, elutuppa kohvi jooma, et Prue ja Caroline saaksid kahekesi nõusid pesta. Viimasel ajal oli seda korduvalt juhtunud ja õhus oli kahe naise vahelise ühise vandenõu hõngu, tunnet, et teoksil on mingi eriline salaplaan…

      Theo niheles rahutult, hetke lumm haihtus aeglaselt, kui need ebamugavad mõtted end läbi ta teadvuse surusid. Kuue aasta jooksul pärast Freddy surma olid Kindluses aset leidnud suured muutused. Formaalsus, mis oli olnud iseloomulik tema põlvkonnale, oli kadunud koos temaga, ja nüüd pidasid maja Prue ja Caroline, luues mugava – kuigi vahetevahel ka kaootilise – rutiini, mis arvestas nii elatanud Theo kui ka noorema põlvkonna vajadusi. Ülemise korruse lastetubade tiivas lubati kolmeteistaastastel kaksikutel popmuusikat kuulata, samal ajal kui kaks korrust allpool mängisid Podger ja väike Fred lärmakalt mängutoas, mis oli kunagi olnud üsna sünge kabinet. Kahe peale, teineteise seltsist ilmset mõnu tundes, kandsid Prue ja Caroline hoolt eri põlvkondade eest, ega unustanud ka endid. Fliss liikus kõigi nende keskel nagu väga eriline külaline, mitte küll päris alaline elanik, kuid sellegipoolest täiesti kodus. Tema roll oli ebamäärane, mitte rangelt paika pandud.

      Ta peab otsusele jõudma, mõtles Theo. Kuni ta seda ei tee, et saavuta ta täielikku hingerahu.

      Ta avas silmad. Fliss oli lõpetanud mängimise, pööranud klaveritooli ning jäänud teda vaatama. Kuidas ta küll oma vanaemaga sarnanes…

      „Su kohv on külmaks läinud,” ütles ta. „Prue saab pahaseks.”

      Theo märkas, et ta oli hakanud täiendit „tädi” ära jätma. See oli kahtlemata nii lähestikku elamise tulemus, kuigi sel ei olnud ju ka mingit olulist tähtsust.

      „Ma kuulasin sind,” tunnistas ta, „ja mõtlesin möödunu peale.”

      „Asjatu heietamine, nagu Ellen ütleks,” sõnas Fliss heatujuliselt. „Kuigi ma ei saanud kunagi aru miks. Mina arvasin ikka, et sel on midagi pistmist nende lõngatokkidega, mida ma pidin hoidma, kui neid keradeks keris. Jumal, kuidas mu käed mõnikord valutasid. Kui šokeeritud ta oleks, nähes meid kõiki koos köögis söömas. „Huvitav, mis järgmisena tuleb,” ütleks ta.”

      „See oli teistsugune maailm,” möönis Theo raamatut kõrvale pannes ja külma kohvi rüübates, et mitte Prue tundeid haavata. „Seal olid kindlad reeglid ja käitumisnormid, mis nüüdseks on ammu kadunud.”

      „Kas sul pole selle vastu midagi?” küsis Fliss uudishimulikult. „Sul võib vahel üsna raske olla. Sinul rohkem kui enamikul meist.”

      „Ära unusta, et ma elasin kolmkümmend aastat meremeeste seltskonnas,” tuletas Theo talle meelde. „Ja pärast seda olin üsna kaua üksinda. Usu mind, mina juba tean, kuidas mul on vedanud.”

      Kui Fliss nägi tema leebet naeratust, mis sai alguse silmadest, kuid vaevalt riivas suud,