Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

naeratas Kiti innukuse peale, tema läbematuse peale kinnitust leida. Tuhakarva juustega, mis seisid püsti nagu ogad, ja mustade liibuvate pükste peale tõmmatud lotendava sviitriga nägi ta välja hulga noorem kui neljakümmend kaks ja mitte esimest korda imestas Clarrie endamisi, kas polnud armastuse näol Kiti vastu taaselustunud tema isatunded, mille kord nii traagiliselt oli läbi lõiganud ta oma tütre varajane surm. Ta tõrjus eemale isikliku mure ja püüdis kasutada julgustavamat tooni.

      „Kui püüda nüüd olukorda arukalt lahendada, siis ehk polegi mõtet nii väga karta. Margaretil lihtsalt ei tohi lasta esimest viiulit mängida. Andrew jääb süüdi, selles pole kahtlustki, kuid on ka palju pehmendavaid asjaolusid. Tal tuleb oma õilsad tunded nagu ka truudus ja uhkus alla neelata ning olla valmis saladusi avalikuks tegema.”

      „Räägi temaga,” õhutas Kit. „Pane ta seda kõike õigest vaatevinklist nägema. Ta pigem ootab, millal naise advokaat temaga ühendust võtab, ma arvan, kui et hakkab ise enda kaitsmise peale mõtlema. Sa pead talle mõistuse pähe panema, Clarrie.”

      „See kõik kõlab ju väga kenasti,” alustas mees turtsakalt – kuid lõi kõhklema, kui nägi Kiti näos ehtsat hirmu ja muret. „Ära muretse. Küll ma kõik korda ajan. Kindla peale. Memsahib meist jagu ei saa, ma luban. Ärme enneaegu üleliia muretse. Joome veel kohvi, paneme pead tööle ja mõtleme plaani välja. Ilmume vana Andrew ette fait accompli’ga.”

      Tundes end mõne edutõotava plaani mõttest rõõmsamana, julgustatuna Kiti usust temasse, kraapis Clarrie oma hommikusöögiriismed Fozzy kaussi ning läks veekannu täitma.

      Kuues peatükk

      Hal Chadwick pani telefonitoru hargile, kuid jäi veel mõneks hetkeks mõttesse, köögiaknast mittemidaginägeva pilguga välja vaadates. Oli tema kahenädalase puhkuse esimene pühapäev, kuid teda ei vallanud muredest prii ootusärevus, mida puhkus tavaliselt tekitab. Tal polnud õnnestunud oma puhkust poiste koolivaheajaga kokku sobitada –, kuigi ka poiste kahe kooli vaheaeg ei langenud kunagi kokku –, ja selline tähelepanematus ärritas alati Mariat, kes arvas, et HMS Broadswordi kaptenina peaks mees saama oma puhkust perekonna huvidega ühitada. Oli kummaline, et pärast kuutteistkümmet aastat meremehe naisena võis Marial ikka veel selline kummaline arusaam olla. Hal oli püüdnud – abielu algaastail eriti kannatlikult – selgitada, et Kuninglik Merevägi ei eksisteeri seal teenivate meeste heaks, kuid naine lükkas sellised mõistlikud selgitused alati kõrvale, vihjates, et kui mees vaid sooviks, küll ta juba saaks asja paremini korraldada. Neil varastel aastatel polnud naine sallinud, et ta merele läks, oli teda kohutavalt taga igatsenud, kartnud, et mehel võib tekkida kiusatus talle truudust murda. Maria armukadeduse suurus oli olnud tema ebakindlusega sama mõõtu ja mees oli tõesti püüdnud sellesse väga mõistvalt suhtuda. Oma muretu, õilsameelse ja sõbraliku iseloomu tõttu oli tal mõnikord olnud raske naise nõudmistele vastu tulla ning alles siis, kui kauaoodatud lapsed ilmavalgust nägid, oli läinud kergemaks. Tagasi vaadates imestas Hal, mis hetkest oli naise kirg mürgitatud rahulolematusega, mis nüüdseks oli kõik muud tunded lämmatanud.

      Istudes ikka veel seal, Salisbury linnamaja esimese korruse köögis, vaagis Hal, milliseid olulisi märke oli ta oma abieluteel tähelepanuta jätnud või valesti tõlgendanud. Ta mälus kerkis selgelt esile mitu sündmust: Rexi, nende kuldse retriiveri viimine Kindlusesse Caroline’i hoole alla, kui Maria oli hakanud looma halvasti kohtlema; läbi sõrmede vaatamine Maria kahtlaselt lähedasele suhtele Keith Gravesiga; kuidas nad olid veennud Jolyoni internaatkooli minema, et Maria saaks nende nooremale pojale Edwardile pühenduda. Need olid olnud paljutähendavad pöörangud, kuid Hal kahtlustas, et põhilise tähtsusega teeviidale oli siiski kirjutatud Kindlus. Maria oli uskunud, et Hal on oma vanaema ainus pärija, ning lootnud enesekindlalt, et saab pärast tolle surma suguvõsale kuuluva maja valitsejannaks. Aga maja oli jäetud perekonna usaldusfondile, ning selle ülalpidamiskulud kattis perekonna portselanisaviäri. Vanaema oli alati lootnud, et Hal sinna kolib, kuid ta tegi selgeks, et maja peab jääma kogu Chadwicki perekonna pelgupaigaks. Kui Maria taipas, et Halil pole vähimatki kavatsust oma vanaonu või ema – rääkimata Caroline’ist, kes oli pärast laste suureks kasvatamist vastutuse Kindluse majapidamise suuresti oma õlgadele võtnud – välja tõsta, oli tema meelepaha veelgi kasvanud. Tema ema Elaine oli õhutanud tütart Salisburysse kolima ja mahitanud suhte ülessoojenemist Maria isa noorema osaniku Adam Wishartiga. Nii oligi Hal veetnud kaks viimast aastat Salisbury ja Devonportis asuva baasi vahel sõites, püüdes aega õiglaselt jaotada ja näha oma kaht poissi nii palju kui võimalik, aga Maria oli tema pingutuste suhtes täiesti ükskõikseks jäänud.

      Hali ilme muutus süngeks. Ta teadis, et naisel on Wishartiga armulugu. Nüüd, kui Edward oli kenasti katedraalikoolis kohanenud, ja Jolyon ära New Forestis Herongate’i internaatkoolis, oli Marial ohtralt võimalusi oma ihasid rahuldada. Just naine oli teinud ettepaneku, et Jolyon võiks nädalalõpud ja koolivaheajad koos tädilaste Jamie ja Bessiga Kindluses veeta. Sellest ajast saati, kui nad kõik koos Herongate’is õppisid, tundus üsna loomulikuna, et Jo mõned koolivaheajad Devonis veedab, eriti kui laev mõne päeva sadamas seisis, nii et ta sai isaga kohtuda. Oli ju rumal tirida Hal Salisburysse ja väga sageli näis ette tulevat mõni takistus, miks Maria ise ei saanud Jolyonile järele minna. Hali suureks kergenduseks nautis Jo oma tädilaste seltskonda, nood olid aidanud tal ka uude kooli kenasti sisse elada. Pealegi oli Kindluses võrratult rohkem teha kui Salisbury maja väikeses müüriga ümbritsetud aias. Vanaema hellitas teda pööraselt, Caroline kandis hoolt praktiliste asjade eest ja Fliss viis kõik kolm last randa või nõmmedele.

      Fliss oli olnud Jo peaaegu valutu sisseelamise üks põhjus. Ta oli vältinud emarolli, jättes selle Prue’le ja Caroline’ile, ning oli püüdnud käituda rohkem vanema õena, mis andis Jo’le võimaluse avameelselt oma muredest rääkida ja tunda, et tal on sõber, keda saab usaldada. Kõik oligi suurepäraselt sujunud ja Jo oli õnnelikult kohanenud. Hali nägu lõi särama, kui ta meenutas õnnelikke aegu, mis nad viiekesi – tema, Fliss ja lapsed – olid nädalalõppudel ja koolivaheaegadel koos veetnud. Nende vahel oli valitsenud sügav vastastikune mõistmine, nagu see ühe õige suhte puhul peabki olema, et mõnikord pidi ta endale meelde tuletama, et nad ei ole Flissiga abielus, ja need kolm ei ole nende ühised lapsed. Ta rinnust pääses valla hääl, mis oli pooleldi ohe ja pooleldi oie. Võib-olla oligi kõige esmase ohumärgi sünnitanud „Flissi legend”. Sellest ajast alates, kui ta rumala peaga oli oma noorusaja kiindumusest Mariale rääkinud, oli too Flissi peljanud.

      Miks ma talle sellest rääkisin, mõtles Hal. Kas sellepärast, et ta oli nii armukade tüdruk ja ma tundsin, et õigem oleks teda ette hoiatada? Millised idioodid me küll noorena oleme. Aga ta oli nii kaunis, nii armastav…

      „Kes helistas?” Maria seisis ukselävel, kulmud küsivalt kõrgel.

      Hal silmitses naist mõtlikult. Too oli hiljuti kaalus alla võtnud ja tema paksud tumedad juuksed olid sätitud sametist juuksekummiga madalasse hobusesabasse. Tema kõva kraega triibuline särk oli torgatud pikka sirgesse teksaseelikusse ja ta kandis jalas madalaid nahkkingi. Kohe pärast Salisburysse kolimist oli üks sõber laenanud talle „ The Official Sloane Ranger Handbook’i” ja Maria elu oli päeva pealt muutunud. Tundus, nagu oleks ta äkki elus oma koha leidnud: olemasolev garderoob oli välja vahetatud Sloane’i stiili vastu ja üks selline jakk rippus praegugi tagaukse kõrval. Ta oli isegi nõudnud, et pereauto tuleb välja vahetada suure Volvo universaalauto vastu.

      „See on üsna mõttetu, kas pole?” oli Hal asjatult täheldanud, „me elame ju nüüd linnas ja meil ei ole ka koera,” aga Maria polnud sellest väljagi teinud. See, et Jolyoni tuli koos kohvri ja riidepakkidega kooli viia ja sealt tuua, oli ainus põhjendus, mida tal vaja oli. Hal oli tegelikult kartnud, et ta ostab äkki uue koera – muidugi musta retriiveri, et ikka täismõõtu välja anda –, kuid tema kartus oli osutunud asjatuks. Maria polnud veel valmis võtma üle Sloane’ile omast koerakarvadesse ja poristesse jalajälgedesse rahulikku suhtumist…

      Maria vaatas ikka veel talle üksisilmi otsa, kulm pisut kipras, mängides palvehelmestega – ema omadega –, mida ta nüüd alati kandis. Hal kogus end.

      „See oli Kit,” ütles ta. „Veidi endast väljas.”

      „Mis